Väike sabaga mehike

Kas kuskil kaugustes on keegi, sabaga väike mehike, kes on pannud paika meie elus asjad ning me tahame reegleid muuta, mis tegelikult on ebareaalne üritus? Võibolla meie peas eksisteerib siiski mingi muinasjutumaailma majakene, kus on meie tehtud reeglid, mis tegelikult pole reeglid, mis oleksid kasutuskõlblikud.

Mulle hakkab üha enam ja enam tunduma, et see väike sabaga tark mehike on ikka päris tark vennike, sest ta on välja valinud inimesed, kes on loodud meie ellu sõbrana, kes hingesugulasena ning kes mehe või naisena. Miks juhtub nii, et mõne inimesega saame süüa näruse välimusega popkorni ning naerda lolli filmi üle ning teise jaoks istume ballikleidis kontserdil sirge ja viisakana. Kas see ongi kuskil paika pandud ning inimesed on justkui mosaiigitükid, mis on kellegi poolt õigetesse asendisse juba paika seatud.

Nende mosaiigitükikeste eristamine polegi tegelikult väga raske. Minnes mõne inimesega üle piiri saad aru, et ta ongi loodud vaid heaks sõbraks, kellega koos lollusi teha. Mõne inimesega üle piiri minnes tekib justkui tuumaplahvatus ning targem on miiniväljalt auga eemale astuda, et näha asju selgemalt. Kui miiniväli on seljataha jäänud märkad, et kui te olete õiges asendis oma suhtega on kõik kerge ja lihtne- pole suuri tülisid ning tuumaplahvatusi, kõik justkui toimib. Kui keegi on sinu elus valesse rolli astunud toimub plahvatus. See on justkui inimsuhete plahvatus, mis on vahel isegi hullem, kui reaalne maja õhku lendamine.

Oletame, et see väike sabaga mehike ongi olemas, kes reegleid teeb. Kuidas me siis tunneme ära selle, millisesse rolli keegi meie elus sobib? Või polegi meil vaja seda tunda ning elu ja aeg teeb oma korrektuurid? Kui ma elus olen kohanud mehi olen alati vaadanud neid tõeliselt naiseliku pilguga- kas ta sobiks mulle laste isaks, kas ma tutvustaks teda oma vanematele jnejne. See näitemäng on muutunud selleks, et nendest inimestest on saanud minu jaoks head sõbrad. Samas olen mõne inimesega käinud läbi sõpruse, hingesuguluse, suhte ning muud vormid ning jäänud vaid sõpruse juurde. Seega on raske üheselt öelda, kuidas seda peaks ära tundma. Võibolla tuleks usaldada oma esimesi tundeid- kas see inimene veetleb meid või on see pigem sõbralik sümpaatia.

Oma igapäeva elus hakkan märkama mõnede mõtete taga jõudu, milles siiani kahelnud olen. Ma pole suutnud uskuda, et inimesed muutuvad- tegelikult muutuvadki. Isegi see on võimalik, et inimene, kellega olite kunagi armusuhetes ning jagasite külge siis nüüd olete justkui õde ja vend. Tundub uskumatu, kas pole, kuid tõesti inimesed muutuvadki. Igaüks leiab meist ühel ajal oma tee. Vahel võib mõjutada vanu suhteid sinu uus tee ning uueks saamine, kuid tõelised jäävad ning aksepteerivad sinu uut teed.

Suhte kestvust ei saa ette määrata, sõprus jääb ikka alles...