Oskamatus elada

Tavaline kolmapäev, võibolla siiski mitte tavaline. Üks neist päevadest, mil olen end igalt poolt   vabaks tirinud- kuna liiga pikk töötsükkel on jälle ületatud. Niisiis ärkan tavalisest natukene hiljem, umbes pool üheksa. Keegi on juba pool tundi mänginud äratuskella ning limpsinud mu nägu, jooksnud mööda tuba ning lihtsalt mänginud lolli. Annan alla, tõmban selga dressid ning lähen koeraga jalutama. Tean, et täna on vaja paljudes kohtades ära käija, seega alustan tegutsemist. Mõtlen, et luban siiski ka midagi toredat tänasesse päeva ning lähen venna perele külla. Hoian last rinnal ning tundub justkui maailm olekski nii lihtne ja ilus. Kõik peatub ning tundub, et niimodi võikski aeg seisma jääda. Tean, et õhtul on toredate ja heade inimestega istumine. Tund enne seda tunnen, kui väsinud ma olen, no lihtsalt nii väsinud, et ei suuda liigutada. Pean juba peas plaani, kuidas parem oleks lihtsalt jääda siia koju. Kuid ületan end ja ajan kodust välja.

Istun seal ning tunnen, et ma ei ole üldse kohal. Tunnen, kuidas ma solvan neid häid inimesi oma kohalolekuga- ma lihtsalt ei suuda, ma olen mujal. Mõtlen tuhandele muule asjale- mis kellaks ma homme hommikul äratuse panen, kuidas ja millega ma uue vaiba koju toon, kas pits asetada pesule ühte või teistpidi, millised modellid peaks valima lavale ja kuidas õnnestuks fotosessioon. Mõtlen, millal ma jõuan viia kontsad kingsepale, et laupäevaks kätte saada, mil õhtul peab jälle tööd tegema. Ma tunnen siiralt, kuidas ma solvan neid inimesi enda ümber. See on nii õudne tunne nagu hing jääks kinni.

Vaatan neid inimesi ning mõttes imetlen, kuidas nad suudavad lihtsalt olla, kuidas nad saavad lülitada end välja ning olla selles hetkes. Nad on lihtsalt nii õnnelikud ja vabad. Kuulen jutte armumistest ning liblikatest, ma isegi ei oska seda tunnet kirjeldada, sest ei mäleta seda.

Jalutan koju ja peas keerlevad veel vestlused. Kõik on nii sassis, et tunnen, kuidas sooviksin lahkuda juba täna siit, mitte paari kuu pärast. Lihtsalt kõik seljataha jätta.

´´Sa pead elu nautima, õnnelik olema siin ja praegu. Õnn on see, kui sa ei taha midagi saavutada. Töö ei ole õnn ja elu.´´

Mul jookseb järsku peas kõik kokku, lihtsalt väga-väga suur lühis tekib. Mõtlen, kas elangi oma elu valesti. Ma tunnen järsku, kuidas ma oleks justkui kõigile inimestele koguaeg valetanud. Ma olen kirjutanud tarku lauseid ritta olemisest siin ja praegu, lihtsalt õnnelikust olemisest ning ise ma lihtsalt ei oskagi elada.

Võtan koera ja lähen jalutan, et mõtteid kuidagigi selgemaks saada. Kell on jälle väga hiline, vaatan, kuidas mu majas kõik inimesed magavad ning mõtlen, et neile ma tundun vist tõesti imelik- iga öö saabun ja hommikul lahkun.

Minule on kõik normaalne, üllatavalt normaalne. Minu jaoks on normaalne teha palju tööd. Täna ütles mulle ema, et ta pole mulle tükk aega helistanud, sest ma teen nagunii koguaeg tööd. Samamoodi ütlevad ka inimesed, kes on loobunud mind kutsumast kuhugi.

Mõtlen hetkel: ´´Kas ma olen idioot peast- tahan inimesi oma ellu ja vingun. Kui inimesed on, siis ma ei lase neid ligi või lihtsalt peidan end töö taha.´´

Mõtlen hetkel isegi sellele, et minu ebaõnnestunud suhe oli hea, sest siis motiveeris mind miski lõpetama töö tegemist või tegema midagi muud. Ma suudan isegi sellist asja mõelda... väga paha. 

Mõtlen isegi sellele, et huvitav kas need inimesed kellega täna olin minuga enam suhtlevad või mida nad üldse minust mõtlevad- ometigi sisemuses tean, et see pole ju tõeline mina, või on? Jah ma tahangi kaugele jõuda, tahan palju tööd teha ja võibolla meeldib isegi väsinud olla. Sest ma tean, et kunagi on mul ilus pere ning ma kasvatan vaid lapsi. Ma teen seda kõike praegu, sest muud mul pole ja leian, et see on õige aeg luua karjääri.

Hetkel tunnen, et kõik on nii sassis. Praegu vajaks kedagi kõige targemat, kes vastaks mu küsimustele, kuid ma pean ise need küsimused esitama ning vastused leidma.