Kujutan ette raha, et minna reisima

Tänasel reedel, sõbrapäeval ei sooviks ma kirjutada siia tavalist juttu sellest, kui olulised on sõbrad ning armastus. Igaüks peaks või võiks nende tähenduse ise ülesse otsida ning õppida seda  hoidma. Samuti mul on heas mõttes allergia nende tavapäraste lausete kohta- head sõbrapäeva, palju õnne jms. Võiks laskuda hoopis uuele tasemele ning nendel päevadel, mis on paika pandud tähtsateks päevadeks pühenduda teineteisele eriliselt. Kui me tõesti vaid kord aastas, 14.veebruar tuletame meelde oma sõpradele, kui olulised nad on siis kuhu me jõuame oma sõpruse hoidmise ja austamisega.
Võiksime õppida armastama oma lähedasi ning sõpru päevast-päeva üha rohkem ja rohkem. Mina õpin ning see on ütlemata põnev kogemus, kuidas maailm hakkab minu ümber hoopis uut kuju võtma. Kui ma vaatan asju, mineviku ning olukordi läbi armastuse siis ma leian minevikust nii palju totrusi. Tänu egoismile olen piiranud paljude inimeste elu ning läbi selle elanud palju närvi kulutavaid draamasid. Olen arvanud, et ma võin kedagi kontrollida ning olla armukadeduse etalon- ei või, mul pole õigust kellegi vabadust piirata, isegi, kui olla suhtes. Kuid see õppimine on tore ja huvitav, isegi kui vahel jälle libastuda ning anda järgi egoismile.
Toon ühe näite tingimusteta armastusest.
Hoian paar nädalat sõbra koera ning näen igapäevaga, kuidas meil on palju õppida loomadelt. Nad on meistrid õpetamaks meile tingimusteta armastust. Ükskõik, kas sa oled kodust ära 12 tundi või 5 tundi, ikka ta ootab sind rõõmsalt ja kallistab. Kui jõuad koju väsinuna siis vaadates neid süütuid silmi, mis sulle lõuaalla poevad kaob iga väsimus. Isegi, kui see väike tegelane keerab sigadusi- pahandad ja armastad edasi.
Ehk võiks me olle sama osavad tingimusteta armastajad nagu seda on loomad?

Tegelikult ei soovinud ma täna üldse kirjutada kohustuslikult sõbrapäevast või armastusest. Hoopis minemisest. Mäletate, eile kirjutasin päris otsese ja konkreetse postituse sellest, kuidas mul on vaja mõneks ajaks ära minna? Täna on uus päev ja minus on see otsus ja soov veel rohkem kinnistunud. Ma peangi minema, kuskile maailma natukeseks. Tunnen, et seljataga on nii palju- õpitud, kogetud, loodud ning ehitatud. Vahel ma tunnen, et ma olen oma elus justkui ehitusmees, pidevalt tegelen naela seina löömisega või selle välja tõmbamisega. Elus on loodud selliseid asju, mis võimaldavad minna mõneks ajaks ära ning teha kõike eemalt. Varem ma tundsin hirmu ning tundsin, et see unistus on vaid illusioon- nüüd ma juba planeerin seda enda peas üksikasjaliselt.
Muidugi ma tahan minna kuskile eesmärgiga kirjutada- kirjutada erinevate riikide moodidest, inimestest ning elust. Kogu mu elu on seotud kirjutamisega ning vahel ei olegi see nii kerge, kui tundub. On hetki, kus minus on nii palju sõnu ning mõtteid, mis otsivad oma väljundit, kuid valge leht seisab tunde tühjalt mu ees. Mul on tihti inspiratsioonilised kriisid, vahel ma ei suuda õmblusmasinat isegi laual vaadata veel vähem kangaid kätte võtta. Seoses kirjutamisega on minus tihti dilemmad- mis juhtub, kui ühel päeval süsteemid kokku jooksevad ning kõik kirjutatu kaob. Ehk peaks kõik ka paberile laskma ning kokku köitma, ilmselt ma seda teengi. Kunagi ma saatsin kõik oma blogid välja prindituna vanaemale, mu 93 aastasele vanaemale. Ta luges huviga ning ootas järgmisi, vat kus vanaema.

Aga tõesti, kui saabub kevadlindude siristamise aeg on mul plaanis minna kuskile seljakotiga seiklema. Raske on otsustada, sest ühtepidi oleks vaja teha orjatööd mõnel maasikapõllul, et järgmine aasta koolile keskenduda, kuid samas teisalt tahaks lihtsalt olla ja lõpuks ometi puhata. Vaid puhkamine nõuab siiski suuremaid summasid, mida meie riigis juba naljalt kokku ei aja.

Viimasel ajal olen ma hakanud oma ellu raha ettekujutama. Kujutan seda nii tugevalt, et mul on salvestunud pilt silme ette, kuidas mu pangakontol ongi see soovitud summa. Siin on kindlasti tugevaks jõuks raamat, mis räägib asjade tõmbamisest enda ellu. Eks näis, kas minust saab miljonär või leian ma end suvel maasikapõllult. Aga kuna mul on juba soov ja tahe siis on pool võitu käes- edasine on kõik juba minu enda teha.

Teile aga kullapaid- armastust.