Uskumused, mis hakkavad muutuma

Kas ma olen august välja ujunud ning enam ei krigista hambaid? Ma ei tea sellele vastust, ma ei ole enam augus, aga ma otsin veel rohkem tõde. Ma otsin seda ühtset tõde, mille järgi elada edasi.
Minu veendumused selles otsingus hakkavad muutuma. Ma märkan üha enam inimeste valelikust ja ebaausaid kavatsusi. Mis peamine- ma oskan neist läbi näha. Täna alustan kolme uskumuse murdmisega.

Ma murran oma esimest uskumust- kõik inimesed on ilusad ja head. Peale ühte raamatut hakkasin uskuma, et maailm on ilus ja hea paik, inimesi tuleb võrdselt armastada ja kohelda. Ma ei kahtle selles. Maailm on ilus paik, ükskõik, kas on sõda või rahu. Kuid inimestel pole alati ausad kavatsused. Nad ei tee seda tahtlikult, kuid nii lihtsalt kukub välja. Ja see, et nad su teele satuvad just nende kavatsustega pole ka juhuslik, seda on vaja. Milleks või millal- kes seda teab!

Ma hakkan murdma oma teist uskumust- kiiresti edukaks ja kõrgele. Ma olen alati elanud selle põhimõtte järgi. Pole oluline kuidas, aga ma pean alati saavutama kõik kiiresti. Kiiresti tippu, karjäär, edu ja kuulsus. Võib-olla tuleneb see mu tähemärgist, jäärad lihtsalt peavad kõrgele jõudma.
Täna aga küsin endalt, et kas ma tahan üldse kõrgele jõuda. Mis vahet sellel on, kui tunnustatud ja kõrge karjäär mul on, kui ma võiksin sama hästi olla elukoolis suurte õpetajate juures mägedes? Mis vahet sellel on, kui kallid riided mul seljas on või jalatsid jalas? Mis vahet sellel on, kas ma olen tippmodell või tavaline? Lõpuks loeb ikka see, kas olen õnnelik, kas ma olen oma elu õigesti elanud ja kas elu lõppedes ma saan rahuldavad vastused viiele küsimusele.
Seega, mis vahet sellel on, kas oled tippjuht või koristaja? Koristajal on palju rohkem nt aega unistada, kogeda ja lihtsalt olla- seega ta on võib-olla isegi õnnelikum. Tegelikult sõltub kõik siiski sellest, mis teeb antud inimese õnnelikuks. Meil kõigil on erinevad soovid elus.

Ma hakkan murdma kolmandat uskumust- hetkeline kirg on paigalseis ning mitte kuskile liikumine. Eile küsisin oma healt sõbrannalt, et ei tea, mis värk on, enam ei oska seksi ka nautida. Kirg on nii kadunud ja ei näe enam mõtet sellel, et suur kirg tuleb hetkeks ja läheb sama kiirelt. Vastuseks sain, et asi on vanuses. Olin hetke vait ja lasin mõtte oma peast läbi. Sain vastuse, et nii ongi. Põhimõtted ja vajadused hakkavad vanadusega muutuma. Mitte, et ma oleksin nii muldvana, et tunda, kuidas enam pole kirge ja enam ei taha armastust, kuid vanusega hakkad tahtma midagi sügavamat ja kindlamat. Kui pole sügavamat ja kindlamat siis ei taha midagi. Siis ehitad kivi-kivi haaval oma elu ülesse ning vaatad, kuhu elumeri sind sõuab. Teadmata, mis on lõpppunkt lihtsalt kulged ja otsid. Koged ja tunned.

Kuidas on võimalik tunda, et ainult üksi olles tervikuna?

Kui hallus koob võrku sinu enese sisse

Viimased päevad on kogu minu hing olnud sünkroonis sellega, mis toimub akna taga. Juba kolmandat päeva sajab lakkamatult ning ainus, mida näha on hallus. Samasugune valgus on ka minu hinges. Seletamatul moel on minu sisse tulnud täielik võitlus, kus meelerahul pole enam väiksematki kohta, kus elada.

Ilmselt pole minu elu olnud kunagi korraga nii kinni, kuid samas laiali. Isegi lahkuminnes ja kuskilt ära kolides on olnud siht selgem, kui praegu. Endamisi mõtlen, kas selline tunne tekibki, kui oled eemal kõigest mõne aja ja tagasitulles justkui ei oska olla. Ometigi on siin juba oldud ning kõik peaks paika loksuma. Ma ei uskunud, et mu elu on nii laiali tagasi saabudes. Veel enam hirmutab mind see, et ma ei ole enam see inimene, kelleks sain olles eemal. Ma ei ole enam see, kes läheb kõigele avasüli vastu, kes naudiks igat väikest hetke ning ei mõtleks, mis homme saab. Ehk olen ma tagasi reaalsuses? Nagu mu vend mulle ütles, kui kaugel olin: ``Tule tagasi ja ole jälle kahe jalaga maapeal.`` Miks? Miks peab päevast-päeva vaevama oma pead sellega, millal on mõne arve tähtaeg või kuidas kontole raha juurde kasvatada? Miks peab end igal uuel päeval peast halliks mõtlema?
Ilmselt olen ma hetkel pahuksis reaalsuse ja sellega, mida tegelikult tahan tunda või kuidas olla. Ma ei leia nende kahe vahel tasakaalu.

Kõigele lisab veel vunki see, et mu korteris on remont ja ma ei saa seal elada. Mu kodu on olnud minu jaoks alati see pühapaik, kuhu kaduda, kui muidu tundub raske. Kui tahan tõmbuda enesesse peitu ja kaduda maailma eest valin selleks alati kodu. Arvatavasti võiksin nädal aega veeta kodus ilma, et ma sealt väljuksin. Muide väljuda võin ma sealt nii säravana, et kõik lööb mu ümber õitsele. Kuid ma vajan seda aega. Ma vajan nii väga aega, kus mind hetkeks ei ole maailmas, lihtsalt ei eksisteeri. Tarkpead juba teavad, et mu telefon võib olla kutsuval toonil päevi ja päevi, ilma, et keegi sellele vastaks. Mul on nii keeruline olla päevast-päeva ühes korteris inimestega, kellega elud on täiesti erinevad, eluvaated, mõtted, soovid, unistused ja kõik muu ka veel otsa.  Ja siis saadakse pahaseks, kui sa ei räägi, kui sa ei vasta. Kuidas saab keegi saada pahaseks, kui sa tahad vait olla? Nad on mu vanemad- tsiises, ma peaksin neid kummardama kõige eest, mis nad mulle teinud on. Aga ma ei saa seda teha olles külg-külje kõrval. Olles kaugel oskan, aga lähedal olles ei oska.

Romantiliste suhetega olen jõudnud samuti etappi, kus kõik see valelikus ja võltslikus on nii üle visanud, et viimane asi, mida oma ellu igatsen oma romantika või kellegiga voodi jagamine.

Ühesõnaga olen staadiumis, kus pole tööd- pole raha- pole kohta- pole rahu, olen vaid täiesti laiali mina, kellel pole õrna aimugi, kuhu järgmisena pöörata, et leida jälle rahu ja tasakaal. Peas kerib vaid mõte osta lennupilet ja lennata. Mõttes kõlgub see rahu ja õnn, mis leidsin kaugel olles. Tahan seda tagasi, iga oma keharakuga, kogu oma ihuga ihkan seda jälle. Ihkan elu, kus elu täitis kergus ja rahu, kus polnud kohta muremõtetel. Kõik on meie endi teha ju? Usun, et kõik on võimalik. Usun ka, et võimalik on istuda mudaaugus, kuni tulevad paremad mõtted.
Ühtepidi on see mudaauk päris põnev- hommikust õhtuni krigistad hambaid ja nuputad geniaalseid ideid välja, kuidas nautida elu koos rahapuuga. Visualiseerid, kuidas ühel päeval kuskil lööbki see tuluke põlema ning kõik õnnestub.

Polegi ammu midagi nii iskliku kirjutanud. Päris vabastav.

Ootan edasi ilmutust, põlevat lambipirni ning rahapuud.

Kui ootad ilmutust.

Kas su elus on olnud periood, kus sa ei tee mitte midagi? Ootad ilmutust, sest tead, et see tuleb.
Sees on tugev tunne, et mingi ime kukub varsti sülle nagu täht langeks selgest taevast.
Kuid sul pole õrna aimu ka, millal või kuidas see juhtub.
See võib juhtuda tipptunnil ummikus seistes. See võib juhtuda poes puuvilju valides.
See võib juhtuda keset ööd, kui ärkad ülesse, sest nägid nii reaalset und. Ärgates taipad, et see oli su tulevik.

Kuidas sa seda imet ootad?
Minu ootus on tühi. Hommikuti ma ärkan ja küsin endalt hommikused viis küsimust. Seejärel saan ma vastused ning panen käima lemmik muusika. Siis ma tantsin. Tantsin nii kaua, kuni hakkab päriselt hea. Ja hakkabki.
Siis ma kirjutan ja loen kordamööda. Jälgin loodust ja kuulan oma keha. Vahel teen tööd, et ellu jääda.

Ootus on ilus aeg. Oodata saab elus nii palju asju, kuid ilmutus on kõige põnevam.

Mul pole õrna aimugi, äkki saabub ime juba järgmisel minutil ning ma kaon maailma eest kuskile ära. Elu on nii ettearvamatu. Aga nii ilus.

Inimesed sinu elus

Oled sa kunagi mõtisklenud selle üle, kui palju meid mõjutavad ümber olevad inimesed?
Kui me ei peatu ning ei pööra pilku endast paremale ja vasakule ei saagi me seda mõista.
Meie elu on meie endi kätes ja meie teha on, kuidas seda elame. Paratamatult elame maailmas, kus sotsiaalne elu on hädavajalik. See tähendab seda, et me vajame enda kõrvale inimesi. Me vajame neid, et õppida, kogeda, kasvada, areneda ja muutuda. Me muutume koos nende inimestega.

Seega on väga oluline tunnistada ausalt, kas need inimesed on sinu elus toetavad või pigem mitte. Tuleb ausalt valida, kes väärib sinu elus kohta koos muutumiseks ning kes mitte. See on meie valik.

Pööra pilk endast paremale ja küsi endalt:
Kas minu kõrval on need, kes on igas olukorras mu südame lähedal?
Kas ma saan nende peale kindel olla alati ja igas olukorras?
Kas nad austavad mind?
Kas nad hindavad minu väärtusi ning minu kulgemiserada?
Kas meil on ühised väärtused?
Kas nad paneksid vajadusel ka pea tulle?
Kas nad armastavad mind tingimusteta?
Kas nad on ausad ja ehtsad?
Kas nad on minu jaoks tõeliselt olemas?

Seejärel pööra pilk enda peale ning küsi, kas ka sina oled seda kõike nende inimeste jaoks.
Kas sa peegeldad neile neid tundeid, et nemad peegeldaksid sulle neid tagasi.
Kas sa oled ehe ja aus. Kas sa oled esmalt ehe ja aus enda vastu ning seejärel teiste vastu.

Ausus teeb tihti haiget. Kuid läbi aususe jõuame lähemale tõeni.

Kui sa märkad, et mõni inimene ei ole ausate kavatsustega sinu ellu sisenenud siis kustuta. Tee suurpuhastus oma elus. Täna inimest selle eest, mis ta sulle õpetanud ja pakkunud on, kuid lõika katki vaimsed sidemed. Ära lase enam enda elu üle kontrollida ja hakka ise oma elu juhiks. Juhi oma tundeid, mõtteid, emotsioone, tegevusi, rõõme, kurbusi, otsuseid. Ole oma elu juht.

Viis küsimust sinu hommikus

Kui sa ärkad siis kuidas sa end tunned?
Kas sa oled väsinud, kurnatud ja lootusetu?
Kas sa tunned ärevust algava päeva suhtes?

Kui sa ärkad siis küsi endalt viis olulist küsimust, millega päeva alustada.

Kuidas elaksid selle päeva, kui teaksid, et see on sinu jaoks viimane?
Kujuta ette, et see on su viimane päev. Kas sa oleksid enda vastu ausam. Kas sa oleksid enda vastu siiram. Kas sa armastaksid rohkem ennast ja teisi. Kas sa tunneksid, et su elu on õigesti elatud. Kas sa läheksid hüppaksid langevarjuga või lõunataksid endaga kõige kallimas restoranis. Kas sa sõidaksid lennukiga kaugele ja päeva lõpus laseksid mäe otsas ilutulestiku.
Mida sa teeksid? Kas sa elaksid suuremalt? Kas sulle jõuaks sel hetkel kohale, et iga hetk on väärtuslik?

Mille eest sa oleksid tänulik?
Kas oled tänulik algava päeva eest? Selle eest, et sul on võimalik õppida, kogeda, areneda, nutta, naerda ja elada. Kas oskad olla tänulik inimeste eest, kes su elu täidavad. Inimeste eest, kes aitavad sul õppida ja kogeda elu imelisust. Kuidas sa väljendaksid oma tänu.

Mis on see, mida võiksid teha, et muuta oma elu erakordseks?
Millest sa oled unistanud? Kas oled unistanud elada hoopis kuskil mujal ja teisiti? Mis sind tegelikult takistab? Vastus on, et mitte miski! Kõik takistused asuvad vaid sinu peas ja reaalselt neid olemas ei ole. Seega on sul võimalus juba täna muuta oma elu erakordseks ja selleks pole midagi muud vaja teha, kui lihtsalt teha otsus. Otsus elada oma elu paremaks, ilusamaks ja meeldejäävamaks.

Mida võiksid teha, et su elu oleks lõbus?
Kuidas sa muudaksid oma elu lõbusaks? Kas sa sooviksid minna lõbustusparki. Lennata õhupalliga. Käituda ja elada nagu laps? Hüpata porilompides ilma, et keegi keelaks? Tee seda! Tee seda kohe ja lusti! Ole rõõmus ja õnnelik!

Kuidas sa võiksid kedagi täna aidata?
Meie elu ülesanne on peale enda teenimise ka teisi teenida. Võta eesmärgiks iga päev teha kellegile väike heategu ja teha heategu ka maailmale. Ole kasulik ühiskonnale. Peegelda ühiskonnale ja ühiskond peegeldab sulle vastu- kõike, mida sa soovid.

Täida maailm armastuse ja hoolivusega

Kujuta ette, et jagaksid igale inimesele armastust ja hoolivust? Et teed alati rohkem, kui sinult oodatakse, üllatad. Kuidas sa ennast tunneksid? Kas teeksid seda pigem sooviga saada või anda? Kas sind täidaks rõõm, soojus, tänutunne, ootus, pettumus või rõõm?

Olen rakendamas oma ellu uut elamisviisi. Miks ma ütlen elamisviis- ma ei tea. Ma usun, et see on tõesti elamisviis, mis paneb muutma kogu inimese elu. Ilmselt sa nõustud minuga, kui ma ütlen, et armastus suudab kõike maailmas muuta. Ma olen korduvalt kirjutanud sellest, et elu eesmärk on armastada ja ma usun seda elu lõpuni.

Toon ühe keerulise, kuid tabava näite.
Laps nutab ja röögib. Esmalt lähed sa paanikasse, sest ei suuda mõista, mis tal võib viga olla. Kõht on täis, mähkmed vahetatud ja uneaega veel pole. Siis taipab tark ema, et see väike inimhing nutab lihtsalt hoolivuse ja armastuse järele. Sa võtad ta sülle ja kaisutad soojalt. Jagad talle armastust ning imeväel saab beebi jälle vaikseks ja õnnelikuks.
Nüüd ma toon teise näite ja mõtiskle, millise seose sa nende kahe näite vahel leiad.
Mees on pikemat aega vaikne ja tujukas. Ta ei naerata enam ja sära teie vahel on kadunud. Ta põgeneb esimesel võimalusel kodust sõprade seltsi ning sellest tekivad tülid. Sa oled nõutu ja mõtled isegi sellele, et kindlasti on mehel teine naine. Ühel korral teil tekib meeletu tüli, te vaid karjute üksteise peale. Sa hakkad juba mõtlema, et äkki mees ei armastagi sind enam.

Millise seose sa nende kahe näite vahel leiaksid?

See on kummaline, et kui lapsed vajavad hoolt siis me kaisutame neid ja armastame. Me näeme nende hirmu ja leevendame selle. Saades suuremaks usume, et kõik peavad olema rauast südame ja imelise mõistusega. Me usume, et kõik peavad ise oma eluga hakkama saama.

Seos selle kahe näite vahel on see, et mees hüüab seesmiselt armastuse ja hoole järgi. Ta soovib naise hoolivat südant ja pehmeid käsi. Ta soovib, et teda hoitaks ja armastataks nagu väikest beebit. See soov ja oskamatus selle sooviga toime tulla paneb teda käituma ükskõikselt ja kalgilt.

See ei kehti tegelikult vaid suhetes beebide, naiste või meestega.

Jälgi ühiskonnas hätta jäänud inimesi. Jälgi, kuidas nendesse suhtutakse näiteks ükstranspordis või kuidas sina nendesse suhtud. Arvatavasti põlastusega. Mõtled, et miks nad küll oma eluga hakkama ei saa või haisevad nii kohutavalt? Neil ei ole armastust hinges! Muuda midagi enda sees ja hakka neid vaatama kaastundega! Mõtle, kuidas sa  saaksid midagi nende heaks ära teha- see ei tähenda, et ulatad neile rahakotist raha. Suur tegu on ka mõtetes armastuse jagamine neile. Meil on vaja saada siin maailmas üheks ja luua meeskond. Oma meeskonnas sa ju ei vaata kedagi põlastusega? Ei ütle halvasti või ei ole ükskõikne? Sa teed kõik, et üheskoos tippu jõuda. Mis see elamine ja maailm siis teisiti on? Meil on vaja saada üle oma enesekesksest elamisviisist, kus elame vaid oma murumätta peal. Meil on vaja hakata üksteist aitama ja tegema head teineteisele, inimestele, kes on võõrad.

Tuletagem meelde, et me kõik oleme siin maailmas ühel eesmärgil- et armastada ja olla armastatud.

Seega võtan oma ellu elamisviisi, kus suhtun kõigesse ja kõigisse armastuse ja hoolivusega. Soovin saada kõige hoolivamaks inimeseks, keda tean ja soovi sinagi.
Õpin armastama isegi seda inimest, kes mulle halvasti ütleb.
Õpin suhtuma suure hoolivusega inimesse, kes on minu vastu ükskõikne.
Rasketes olukordades võtan appi armastusetunde.

Kui end täita selle sooja armastuse, hoolivuse ja tänutundega siis avaneb justkui uus maailm. See on nii ilus ja soe tunne.

Olla naine on imeline tunne.
Olla naine, kes saab olla soe naine on armastav tunne.
Olla naine, kes oskab armastada ja olla armastatud on tänulik tunne.
Olla inimene ja elada on vapustav tunne!

Olematu tulevik

Viimane raamat juhtis mind mõtteni, et võib-olla tuleviku polegi olemas. Ma pean silmas, midagi sellist käega katsutavat, milles kindel olla. Kuidas sa saad kindel olla, et homne tuleb? Sa ei saa isegi kindel olla järgmises sekundis. On võimalus, et kõik kaob juba sellel sekundil. See ei ole hirmu ega negatiivsuse süstimine vaid ma usun, et see on tõeliselt kahe jalaga maapeal elamine. Me ei saagi milleski kindlad olla, kõik on ebapüsiv ning pidevas muutumises.

Kuna kõik on pidevas muutumises siis meil on kaks võimalust- me kas ujume vooluga kaasa või jääme seisma ning me ei liigu edasi ega ka mitte tagasi. Kes sooviks sellist elu? Seega on meil vaja ära õppida ujumine, et mitte peatuda.

Kui tuleviku pole siis miks me nii palju sellepärast muretseme, teadmata, kas see üldse tuleb või ei tule? Muidugi on tark teha mõningaid plaane ja elada teadlikult vaadates ettepoole, kuid mis piirini? Kas meil on vaja nii väga tormata millegi poole teadmata, mis see miski on. Endale tunnistamata tormame me pidevalt selle poole, kus me peame küsima oma elu lõppküsimused, milleks on:

Kas ma elasin targalt, kas ma elasin hästi, kas ma teenisin tublisti? Mõtle juba täna sellele, kuidas neile küsimustele vastaksid, sest see paneb sind tegutsema.

Nii paljud meist jahivad elus mingit kullapoti. Nad tormavad ja mõtlevad, et kui kiiremini minna saavad ka kulla kiiremini kätte. Jõudes kullapoti juurde taipavad nad, et see ei olegi kuld, mis neid õnnelikuks teeb ja särama paneb. Kuld oli hoopis kuskil, kust nad mööda tormasid. Kuid elus ei ole alati tagasi mineku võimalust, seega võid jääda tõeliselt kullast hoopiski ilma.

Kuigi tuleviku ei pruugi olla siis olevik, meie praegune hetk on kindlasti. Seega, milliseks sa selle hetke muudad? Kes on sinuga koos selles hetkes? Kus sa viibid? Kas sul on hea, kas sa tunned end hästi? Kas armastad ja oled armastatud? Kas oleksid tagasivaadates õnnelik ja uhke selle hetke üle?

Kui sa küsiksid endalt elu lõppküsimused siis kas vastused rahuldaks sind?

Kas lasta asjadel minna või mõõta ja kaaluda?

Täna tegin huvitava avastuse enda jaoks. Kui me kellegiga tutvume siis tegelikult meil on võimalik juhtida seda, mida ja kas me tunneme. Ma uskusin alati, et see pole võimalik, et noh liblikad lendavad kõhtu ja polegi endal midagi teha.
Kui me kellegiga kohtume või armume on kaks võimalust.

Me kas laseme asjadel lihtsalt minna ilma mõtlemata, kaalumata või mõõtmata. Me ei mõtle sellele, et mõnda asja oleks parem teha nüüd või hiljem. Me ei mõtle, et me peaksime teadlikult kaalutlema, kas avame end kohe teisele või ootame, et mitte pärast katkise südamega jääma.

Teisalt on võimalus, et me kuulame igal hetkel, iga suudluse ajal, kas meie sisetunne ütleb pigem ja või ei. Me oleme teadlikud, et pole tark lasta asjadel minna nagu tuli kiirelt vaid teadlikult hoida asjadel kätt pulsil ja kontrollida asjade käiku. Sellisel juhul on oht jääda kinni mõistusesse. Sellisel juhul on oht jääda külmaks ja kalgiks. Me märkame teadlikult väikeseid asju, mis annavad meile ohumärgi. Me teeme koguaeg koostööd oma sisehäälega, mis ütleb usalda asemel ära usalda.

Kumb siis parem on- kas spontaansus või teha asju teadlikult? Peaks justkui juhinduma sisetundele.
Miks suhetes üks on alati impulsiivsem ja teine see, kes hoiab jalga piduril? Kas see on hea tasakaal kahe äärmuse vahel või hoopis põrkuv põrkepall, mis jääbki põrkuma ilma, et seisataks kuskil.


Kummalisel moel kohtan ma alati mehi, kes on siis kas külmad nagu kivid või spontaansed nagu Itaalia mehed. Niimodi kõikudes pidevalt äärmustes tekib küsimus, kas kuskil on siis ka vahepealne tee, kus on ühte ja teist? Kas see  on leitav või peab kohandama end ühega neist?
Hetkeks kerkib pähe mõte:``Mida ma siis tahan saada neil esmastel kohtumistel. Kindlasti ma ei taha saada liiga palju. Kui asi tundub väärt olevat hoian suure kaarega mööda sellest, et jõuaks voodisse. Ma ei oota isegi füüsilist lähedust. Küll, aga mulle tundub, et mul on raske riskida. Mul on raske lasta lahti see hirm ja lasta asjadel minna, riskida ja usaldada. Sel hetkel tundub see risk nii hirmutav. Mõelda vaid, et uskuda ja usaldada kedagi pimesi. Aga, kui ei usu siis võib-olla tegelikult oli ingel minu jaoks?``

Küsimus on selles, kas lasta asjadel minna nagu nad lähevad või võtta asjade üle kontroll enda kätesse ning sada korda enne mõõta ja kaaluda, kui otsus teha?

Kui sa armud ja kukud

Armudes oleme nii pimedad.

Me lihtsalt näeme kõike ilusates värvides.

Meile tundub kõik hea halb.

Me oleme võimelised nägema vaid teise häid külgi.

Armudes on kogu maailm ilus.

Õhtused üksteise kaisus veedetud ajad.

Hommikused pikad virgumised voodis.

Ühised pikad kohviga hommikud.

Merele vaated teineteise embuses.

Silma vaade, mis paneb sees surisema.

Armudes oleme pimedad.

Just sellepärast võime kukkuda nii kõrgelt.

Teine võib teha midagi, mis paneb meid pikaks ajaks küsima nii palju küsimusi.

Teine võib lihtsalt ära kõndida, ütlemata ühtegi sõna.

Meil ei ole kunagi garantiid. Ja sellepärast me aina uuesti armumegi.

Me riskime koguaeg uuesti, teadmata, kas nüüd õnnestub.

Miks karta? Ei olegi vaja. Armumine on ilus.

See on ilus, isegi kui muinasjutt ei lõpe ilusa lõpuga.

Kuidas käituda, kui keegi teeb sulle haiget?

Mida teha, kui sinuga on vaid mängitud viisakat mängu?

Mis peaks tegema, kui oled haiget saanud?

Kui palju naisi või mehi praegu seda oma peas küsivad?

Kus on vastused?

Siin, et minna tagasi

Kui täna kõnelesin sellest, et kas minu reisi eesmärk on täidetud siis tõsi, see on täidetud selleks korraks.

Ma usaldan end 100%-ist 110%. Nüüd ma tean, et elus ei ole olemas võimatuid olukordi- absoluutselt alati saab ja kui kuidagi ei saa siis kuidagi ikka saab! Meie sees on alati miski, mis ei murdu kunagi. Me võime armuda, saada haiget ja tõusta jälle- me teeme seda alati! Ükskõik, kas meie hinges on siis mõrad või mitte, aga elu läheb alati edasi!

Rasketes olukordades on parim naerda! Kui sa eksid nii totaalselt ära, et endal hakkab ka piinlik siis vihastamise asemel naera. Naera lolli olukorra üle ja olukord laheneb iseenesest. Minu reis oli täis lolle olukordi. Enamuse ajast olin ma totaalne kaamel, kes kappas ühest kohast teise oma pagasiga, siis jälle eksis ja jälle leidis. No mis sa ikka teed selles lollis olukorras- muidugi naerad.

Ühel päeval isegi istusin tund aega koha kõrval, mida olin 3 tundi otsinud. Ajab ikka naerma küll tegelikult.

Minu reis oli täis märke. Ma ei tea, kas ma tahtsin neid näha või need olidki olemas. Võib-olla olin ma piisavalt selge ja puhanud, et neid näha. Pidevalt elu andis mulle mingid märgid, mida kuulasin neid ja siis tegutsesin.

Nüüd ma tean, kes on tõeliselt kuld inimesed minu elus. Inimesed, kellele helistada nuttes, kui kaotad suures linnas rahakoti ära. Inimesed, kellele öelda, kui igatsus on hinges. Inimesed, kes alati tahavad teada, kuidas sa end tunned. Kuld, puhas kuld.

Ma kuulasin terve selle reisi oma südant ja keha- see oli täiesti uus kogemus. Sa käitud täpselt oma keha ja südame järgi. Kui enam ei jaksa, istud ja puhkad. Kui ei taha tõusta, siis ei tõuse. Kui tahad kell 3 päeval õlut juua siis jood. Kõik on lubatud. Olla enda vastu hea ja lahke on imeline kogemus.

Olla avatud maailmale on nii oluline. Mõista, et me kõik oleme üks. Naeratada soojalt võõrale. See on nii lihtne ja ometi nii raske.

Istun ja sõidan koju. Raske on mõista, mis tunded sees on. Eile veel oli kõik segi. Nutsin nagu väike laps ja ei osanud tunda rõõmu koju minemisest. Olin täidetud vaid kurbusega. Täna ärkasin selle peale, et nutsin unes. Nutsin, sest nägin, kuidas väike beebi suri. Olin maganud vaid mõned tunnid, kuid olid rõõmus ja minus oli kergus. Ma ei tahtnud nutta. Siis aga tegi üks inimene oma käitumisega haiget, ma pettusin ja ma lahkusin vaatamata tagasi ega tundmata. Armusin ja kukkusin. Läksin ja teadsin, et ka see ei murra mind.

Nüüd tean veel paremini, et tugev naine ja nõrk mees ei sobi kokku. Kui nad üksteist täiendavad on see imeline kooslus. Aga mehe oluliseim ülesanne on olla mees ja naist toetada. Olla see tugev kalju, mis ei murdu. Kui ta seda ei tee siis kuidas ta mees on? Kuidas saab naine naine olla?

Seljataha jäävad kilomeetrid ja nii palju mälestusi. Iga päev oli nagu paks raamat, nii palju emotsioone ja tundeid. Tunnen, et tahan edaspidi ainult minna. Koguaeg vaadata ainult ettepoole ja mitte kunagi enam tagasi. Elu on justkui pidev jala gaasipedaalil hoidmine. Sa ei saa vajutada pidurit, sest maailm läheb edasi. Sa pead vooluga kaasa minema ja liikuma aina paremuse poole. Mitte kunagi ei tohi unustada, et iga uus päev on uus võimalus- võimalus õppida, kogeda, areneda, paremaks saada, tunda, naeratada ja armastada. Kui mitte täna ega homme siis millal veel?

Naasen parema ja tugevama inimesena, et olla ja jälle minna. Tulla ja jälle minna. Kui täna vaatasin tagasi sellele paigale siis korra tuli pisar kurku. Siis aga naeratasin ja mõistsin, et meie elu on koguaeg täidetud minekute ja tulekutega. Me ei saa jääda paigale, sest siis läheb maailm eest ära. Seega, kui meie elus on nii palju minekuid ja tulekuid siis meil on vaja vaid suhtuda sellesse rõõmu ja armastusega. Iga kord tuleme tagasi parema inimesena.

Armastan elu ja elamist.

Kirjutasin selle päev tagasi, olles tagasiteel. Tänaseks olen juba kodus ja hakanud kohanema, kuigi see siiski ei õnnestu. 

Olen õppinud viimase aastaga selgeks positiivse suhtumise kõiges siin elus. Kuid tagasi tulles oli justkui see oskus minult võetud ning on seda siiani. Esmalt jõudes Eestisse tekkis mul lämbumistunne- seda ei anna kirjeldada. Ma ootasin rõõmu, ma ootasin sooja tunnet, ootasin midagi, mis annaks märku `` ah ja nii hea on kodus olla``. Aga midagi ei olnud, tühjus oli. Mõtlesin peas vaid mõtteid, millal ja kuhu ma jälle saan minema minna.

Tunnen, et süda jäi sinna, täiega jäi. Ma ei tunne, et mul oleks siin midagi, mille nimel olla. Olles seal, suures linnas üksinda ja nii kaua ei olnud ma kordagi üksi. Ma ei osanud seda tunda. Siin on mul see tunne igal hetkel. 

Olles seal, armusin. Armusin niimodi, et mind koheldi nii nagu mind pole kunagi keegi üheski suhtes koheldud. Me olime absoluutselt koguaeg teineteise kaisus ja koos. Kõik oli nii ilus... Kuid sellel hommikul, kui ta põgenes ja kadus suutis keegi mu südame jälle katki teha. Ma uskusin, et pole enam selleks võimeline.

Kõik, mis nüüd tunnen on loomulik. Nii palju küsimusi on peas.

Peamine neist- oli see kõik mäng ja kui oli siis mis eesmärkidel?

Mida teie mõtleksite, kui inimene hoolib nii väga ja päev hiljem ei vaevu küsimagi, kas sa jõudsid koju?

Ja nüüd teda lihtsalt pole, ei olegi. Lihtne oleks asjad ümber mängida oma peas ja südames- oli lihtsalt suveseiklus ja kõik. Aga ma ei oska nii, mul on liiga suur süda selleks. Ma ei taha olla mingi nukk, keda võetakse ja jäetakse. Ma olin see kunagi, aga enam ei ole nõus olema, mitte kunagi. 

Kui sa üks kord lähed siis sa jäädki minema.