Mehed Marsilt, Naised Kuult

Erinevused meeste ja naiste vahelt tulenevad juba aastatuhandeid tagasi. See pole "miski", mis on tekkinud tänapäeva ühiskonnas või maailmas vaid on pärit sealt, kust kõik alguse sai.

Meil meestel ja naistel on raske teineteist mõista. Üks tahab vaikida-teine rääkida. Üks tahab armastada-teine tahab olla. Mees kardab seotust-naine tahab siduda. Seda loetelu võib jätkata lõputult. Kuid tegelikult on kõik väga lihtne.

Naisel on võime, mida mehel ei ole — tuua ilmale elu. Alateadvuses suudab mees seda tunnetada ning soovib naisest parem olla. Kuid see pole ainus lihtne ja loogiline erinevus. Naine on rohkem võimeline armastama, kui mees. Mehe armastus kujuneb vähemal või suuremal määral psüühiliseks või füüsiliseks vajaduseks. Naise armastus on hingeline kogemus. Monogaamsus-polügaamsus. Ehk siis — mees võtaks endale kõik maailma naised ja ta poleks ikka rahuldatud! Tema rahulolematus suudab olla piiritu. Naisele piisab ühele pühendumisest. Miks? Sest naine ei vaata üldjuhul mehe keha, vaid kiindub tema isikuomadustesse ning raamatulehtedesse. Ta otsib karismat — midagi enneolematut ja huvitavat, midagi turvalist. Mees otsib naist silmadega. Isegi halbade isikuomaduste ees saab mees silma kinni pigistada, kui naise välimus suudab kõike kompenseerida.

Naine otsib ja julgeb siduda, mees kardab. Abielu. Kas ja milleks siis. Osho raamatust lugesin hiljaaegu, et abielu on ebaõnnestumine. Mees ei leia abielust oma ema. Naine, kellega mees abiellub ei pannud sinuga leibasid ühte kappi sellest, et su ema olla. Ta tuli, et olla sinu naine ja armuke.

Mees on tõeline mõistatus, naine on veel suurem mõistatus — kõik meie ümber on paras mõistatus ja ehk polegi vaja teatud asju mõista. Parem on mitte püüda mõista seda mõistatusliku keerdkäikudega tunnete maailma. Lihtsam on seda nautida. Kõik on mõistatuslikus ja imepärasuse argipäev.