Olen kolinud!

Kallid sõbrad!

Mul on hea meel kutsuda Teid uuele lehele.
Olen kolinud lehele: http://sinusoidile.wordpress.com

Kohtumiseni juba seal!

Päevad, mis ei ole loodud minule

Täna on olnud nii raske päev, et tahtmine on vajuda voodisse ning tõusta siis, kui kõik see möödas on. Ma olen kuskil pool aastat veetnud oma elu ainult positiivses vibratsioonis ning särades. Viimasel ajal on mu ellu tulnud asju, mis on elu sinusoidis viinud mind aina alla poole. Veel enam laskun ma täna.
Pühapäevad on minu pühapäevad, see tähendab päevad, mis on pühad. Just sellel päeval leian ma rahu, vedelen voodis ja olen endaga. Täna, peale pikka ja rasket nädalat on seljataga üks vastikumaid päevi.

Hommikul oli peale eilset väljas käimist kõike muud, kui pohmakas. Oli elust pohmakas. Mõtlesin enda sees, kas olen õigeid inimesi usaldanud, kas olen äkki liiga palju rääkinud. Kas ma oleksin pidanud teisiti käituma. Nägin ühes inimeses sellist poolt, mida polnud kunagi näinud. Küsisin endalt, kas kõik siiani on olnud võlts. Ma ei lase enam kunagi enda peale karjuda, mitte kellegil ja mitte mingil põhjusel. Mingil hetkel küsid, kes inimesed üldse on?

Õhtupoolikul tõin oma ellu kõrgeima aususe. Olin elanud tükk aega mingis mullis ja sisendanud, tähendab tahtnud uskuda, et suudan käituda, tunda ja mõelda nii nagu oleks ratsionaalne. Olin mingid asjad oma elus paika pannud mõistuses ning mitte kuulanud südant ( see on suurim viga ). Järsku vaatasin inimesele silma ja olin ausam, kui iialgi varem. Ütlesin, et ma ei tea, mis edasi saab, sul ei ole mind õigust süüdistada ega etteheiteid teha- ma olen lihtsalt aus ja nii ongi. Ütlesin kõik välja südamest ning tegin südame puhtaks. Ütlesin, et ma ei saa hoida oma elus sõprust, mis hävitab mu. Ma ei saa teeselda, et ma ei taha hoida ja hoolida. Ma ei saa teha külmaks oma südame ja mitte midagi tunda. Ma ei saa olla lähedane ja samas luua uut elu. Ma ei saa seda enam teha. Ma kordasin end viiendat korda. Ma kartsin, et aasta pärast taban end täpselt samas kohas, samu lauseid ütlemast. Ehk seekord on viimane kord? Ehk seekord ma õppisin ära õppetunni sellest- olla aus enese vastu, mõelda vaid endale. Ma ei saa harjuda ja siis kaotada. Ma ei saa enam lasta enda südamel nutta. Ma väärin olla naine. Naine suure algustähega. Kirega, soojusega, hellusega. Esimest korda elus tundsin aususe väärtust. Ei ole oluline, kui valus on tõde. Tõde on ainus, mis saab meid tuua lähemale iseendale ja elule endale. Vaid ausus ja tõde saab teha meist puhta inimese. Ausus loob elus selguse ja lahustab segaduse.

Mõni aeg hiljem sain teada, et vanaisa on surnud. Ma ei jõudnud ühtegi tunnet tunda ega sõna öelda kuni ma lahinal nutsin. Enne seda teadet oli mul südames olnud tugevad valud, ma justkui tunnetasin seda ette. Ma olin täiesti jõuetu ja mu pilk oli tühi. Ma ei osanud midagi tunda ega mõelda. Küsisin vaid, milleks seda vaja on? Tean, et on vaja minna, et saaks uuesti tulla. Mõned lähevad, et teised tuleksid. Uksed sulguvad, et need uued avaneksid. Tean mõistuses kõike nii hästi, kuid tunded jõuavad kõigest ja kõigist ette. Asi pole niivõrd selles, kui lähedased me olime või ei olnud. Ainuüksi teadmine, et keegi lahkub. Lahkub siit elust. Lahkub su perekonnast. Teda ei ole enam.

Kui tihti te küsite endalt küsimusi? Kui tihti te olete kellegi vastu ausad? Kui tihti te julgete armastada, isegi, kui teine ei armasta? Kui tihti te julgete olla valusalt ausad?

Kui tihti te küsite endalt, mis on minu roll siin elus? Milline on minu ülesanne?
Mida räägib minu süda ning keha? Kas ma peaksin oma mõistust kuulama?

Vahel on lihtsalt tunne, et tahaks kõike uuesti alustada. Minevik on vajalik, et saaks tulla tulevik ning selle vahepeal on vajalik viibida olevikus. Aga, kui tundub, et mõned asjad on elus nii valesti tehtud? Tead ju küll, et kõik pidi nii minema, iga asi on millegi jaoks hea, kuid hinges ikka kriibib. Ikka kriibib teades, et kui oleks kunagi teisiti otsustanud oleks kõik hoopis teisiti.

Kuulen järjest uudiseid oma eelnevatest kallimatest, kes saavad isaks või leiavad oma kaasa. Sel hetkel ütleb mõistus alati, et nüüd on küll vaja olla õnnelik ja rahul. Süda aga süüdistab. Süüdistab, miks oli vaja hea eksemplar käest lasta. Miks oli vaja teha teine valik.

Hinges on tühjus. Ja on valu. Ma tean, et kõik on võimalik. Kuidas?

Tõmbun endasse vaadates linna

-motivatsioonikriis kuubis-

Vahel lihtsalt käib klõps ära ja enam ei taha, ei suuda ja ei oska. Miks või kust see tunne tuleb? Vastust otsin isegi. Elu on sinusoid, selles pole kahtlustki. Küsimus on vaid selles, kaua kestab tõus ning mõõn, millises vahekorras need on?

Olen viimasel ajal lugenud palju tuntud inimestest, kes kirjeldavad, et enne seda kõrget tõusu olid ikka päris põhjas. Krigistasid hambaid ja mõtlesid, et nüüd enam küll ei suuda. Samuti räägib palju edulugusid sellest, kuidas eelnes majanduslik krahh ning kõik varises kokku. Selle pinnalt tõuseb õhku küsimus, et kas me peamegi siis enne lamama mudas, et tõusta pinnale? Kas me peame jõudma nii põhja, et enam ei jõua ning siis juhtub järsku pööre ja kõik läheb paremuse poole? Ometigi alati see nii on- kui mõtleme, et nüüd on kõik ja jaks on otsas juhtub midagi, mis annab meile jõu, et pinnale ujuda.

Kõige raskem seal mudas lamades on leida põhjust, miks järsku jalad nõrgaks muutusid ning sinna üldse vajusid. Miks sa nüüd lamad seal ning kuidas pinnale tõusta? Muidugi sellel hetkel puuduvad vastused, trotsid igat hommikut, mil jälle see nõme päev algab ning õhtul uinud kiirelt, sest ainult magades puudub sul võime reaalsust tõeliselt tunnetada või sellele mõeld. Ainult magades ei saa sa mõelda sellele, kui palju arveid on maksmata, mitu uut ümbrikut hommikul postkastis lisaks on ning kuidas nautida seda elu. Nii siis magadki. Magad nii palju, et imelik hakkab juba, kaob aeg, kaob maailm, kaob ruum. Korraks tekib isegi hirm, et magad terve elu maha. Oled nagu karu talveunes, kelle jaoks see talv võikski kestma jääda. Puudub tähtsus teistel inimestel- nad kas on või ei ole, pole vahet. Pole tähtsust ajal või päeval, lihtsalt kulged hommikust õhtusse kuidagi omas taktis ära. Omas taktis puudub koht inimestel, kes muidu päevast- päeva su elus olid. Puudub vana rütm.

Kohati on see isegi kergendav- sa ei hooli enamikest asjadest ja lihtsalt oled. Vegeteerid mingil moel. Võibolla on see inimeseks olemise kunst- nautida kõiki tõuse ja mõõne. Naerda elu ja enda üle, kui tõeliselt sitasti läheb ning naerda veel rohkem, kui hästi läheb. Leppida sellega, et elus asjad nii käivad ja kulgevadki. Leppida, et see ongi elu. Kas sa lepid? Või trotsid?

Kas inimesed muutuvad, kui sina jälle andestad?

Kas inimesed saavad muutuda? Kui tihti sa usud, et inimesed saavad õppida oma vigadest ja käituda teisiti? Kui tihti sa usud?
Mis siis, kui inimesed ei muutu, nad ei suuda või nad ei tahagi? Mis siis, kui inimesed teevad sulle samamoodi haiget? Kui sa oled samamoodi hea, aga tema on samamoodi sitt?

Kui sa oled inimene ja oskad andestada, oskad seda suurimat kunsti ja jälle tallutakse kogu su headuse peal? Mis siis, kui sina tead, mis on austus, aga teine teab vaid, mis on hinge peal tallamine? Mis siis, kui tunne on sitt?

Mis siis, kui sa andestad, usud ja tahad loota, aga ikka põrud? Kas sa tõused ka seekord? Kas sa andestad ka nüüd? Kas sa usud ikka veel, et inimene saab muutuda? Kas sa tõused jälle? Kas sa lapid kokku oma headuse ja alustad otsast? Kas sa oled selleks jälle võimeline? Kaua see võtab?

Usalda elu

Hinga sisse ja välja. Unusta hetkeks kõik, mis su elus sulle ei meeldi. Unusta kõik, mis su elus puudu on. Lase end vabaks kõigist muredest ja puudustest. Lihtsalt hinga.

Ja nüüd usalda elu. Anna kogu oma elu kellegi teise kanda. Hakka uskuma, kuidas elu ise loob sulle parimad võimalused ja olukorrad. Elu ise toob sulle kõik parema jalge ette. Usalda elu. Usalda. Usalda rasketes olukordades elu, mis toob sulle parimad lahendused. Üksinduses usalda elu, mis toob sinu kõrvale parimad inimesed. Vaesuses usalda elu, mis toob sulle rikkuse. Anna kõik oma mured elu kanda. Märka, kuidas elu ise hakkab tegutsema. Lase vabaks, lase minna. 

Kui on nii raske. Nii tühi. Nii kõle. Nii mõtetu. Nii, et ajab hambaid krigistama. Siis see on hetk. See on üks raske hetk, üks periood, mis möödub. Millal? Hea küsimus. Aga möödub. Ühel hetkel sa jälle õitsed. Põled. Ühel hetkel oled sa koos. Oled kaks. Ühel hetkel on rikkus. On õnn. On tuli. On elu. On jälle elu. See möödub. Millal? Ei tea.