Miks ja millal mu latt nii lakke läks ja panused tõusid?

Alustame algusest.
Kunagi janunesin hoolivuse, hoidmise ja armastuse järgi nagu hüljatud kassipoeg. Seda, kas ma tegelikult ka nii hüljatud olin ma ei usu. Osalt mängis rolli minu iseloom ja selle eripärad, teisalt võibolla ka kodune olukord. Minu kinnisidee oli armastus-suhe. Ma valisin inimesi valimatult enda kõrvale. Oli suhteid, mis kestsid nädalaid, mõni kuu ja üks pikemalt. Mis peamine, minu jaoks polnud oluline inimene ise, peamine, et keegi oleks. Sama hästi oleksin võinud ka kurjategijaga suhtes olla, naiivselt oleksin silmad kinni armastanud ja hoolinud. Kui märkasin asju, mis mind teises häirisid või ei läinud kokku minu prioriteetidega siis pigistasin lihtsalt silma kinni. Vähemalt olid käed ümber ja seega olin ka kellegile kallis ( võibolla ).

Harrastasin sellist eluviisi kaua, kuni ühel hetkel hakkas oksemaitse suhu tulema. Seda sõna kõige otsesemas mõttes. Lasin enda südame murda, lappida, võtta, jätta. Lasin oma eneseuhkuse olematuks muuta ning kasutada end kui lihtsalt keha ilma hingeta.
Võibolla peab iga inimene ikka nii kaua midagi taluma kuni tuleb täiesti reaalne blokeering peale? Nagu väike laps, kes peab nii kaua rõõmsalt jooksma kuni lõpuks ikka kukub ja põlve ära lööb ning seejärel tunnikese nutab. Kõik me õpime läbi kogemuste- kes karmimate ja kes leebemate.

Millal ja kuidas minu latt muutus ma ei tea. Tänaseks on see täielikult muutunud. See panuste tõusmine on ühtlasi toonud kaasa ka selle, et ma ei tunne erilist vajadust enam läheduse järgi. Veel eile enda peas arutlesin endaga, et äkki mul on hoopis midagi viga- noh endasse sulgumine või südame blokeerimine. Minu suhtes oli kaaslane see pool nagu mina nüüd. Ta lihtsalt ei vajanud lähedust ja ei osanud ka ise sellega midagi peale hakata. Sel hetkel olin ma öösiti uinudes nii vihane, et oleksin tahtnud nutma hakata- mis mõttes ta ei võta mind kaissu, kas ma pole piisavalt hea või ilus jne. Ketras järjekordne enesehala enne uinumist. Nüüd ma tean, mis tunne see on. Võid inimest armastada kaugelt ja austada, aga ei vaja midagi sügavamat. Aga hetkel ma ei armasta üldse. Armastan oma lähedasi ja armastan omal moel tervet maailma, kuid lähedalt ja kirglikult ei armasta. Olen otsustanud astuda täieliku nn. nunnaperioodi ja teen enda peal justkui katse- kaua ja kaugele?

Samas olen hakanud mõtlema, et võibolla on mu panused liiga kõrgeks läinud? Asi ei ole selles, et ma oleksin muutunud üleöö modelliks või omaksin hiilgavaid uusi iseloomujooni- ei. Aga ma olen teada saanud, kes ma tõeliselt olen ja see on toonud mind kõrgeima eneseaustuse ning armastuseni. Tänu sellele ei lepi ma vähemaga, kui väärt olen. Näiteks kui noormees esimest kohtumist tahab korraldada enda juures veiniga või mind külastada siis esmalt ma ütlen viisakalt ära, kui ma näen, et midagi loovamat ei pakutagi ning endiselt on mõttes vaid külaskäik siis ma blokeerin täielikult. Blokeerin külma südamega ( ma tõesti ei tea, kuidas minu puhul see võimalik on ). MA EI LEPI KESKPÄRASUSEGA. KUI NOORMEES EI PINGUTA KOHE SIIS EI HAKKA TA SEDA KA HILJEM TEGEMA. Usud?
Ei ma ei oota, et mulle saabuks akna alla valgel hobusel prints. Ma vajan tegelikult väga lihtsalt omadusi. Ma tahan mehele alt ülesse vaadata ja seejuures tunda end nii naisena, kui tunda saab. Ma tahan imetleda oma mehe tarkust, intelligentsust ja eesmärke. Ma tahan meest, kes laseks olla naine ja oskaks seejuures olla mees. Pole ju nii raske ja võimatu?

Mina ja mu nunna periood.