Hunte kodu juurest ei murta

 ´´Osa rahvast uhkelt rohkem, kui oskan lugeda. Ühes olen kindel, nad on head inimesed ja nad meeldiks sulle ka. Ma ei usu, et sa kõiki neid tunned ja vaevalt nad üksteistki tunnevad. Ja äkki tõesti ei klapi, samas äkki on tegu pelgalt halva esmamuljega. Nad mõistavad ja peavad endast lugu ka siis, kui neil puudub kontakt sinuga. Kui teid on okkad sidumas jagades iga mure, mõõtmata selle tõsidust. Ja vahel piisab pilgust ka, kui pole tundeid sõnadesse tõlgitud. Nad ei karda hoolida, ei hoia häid emotsioone alla. Kunagi nad ei soovi halba ja kui juhtub siis juhtus kogemata- juba möödas, unustatud. Nad on kõigest süngest üle, argipäeva mured rõhuvalt ümber nende omavahelisi suhteid tegelikult üldse ei mõjuta. Või ma eksin siin? On minu ja teiste elud segi läinud? Kui päriselt ongi teisiti, parem, et siis kõik oleks mängult. Kuigi igal ühel on enda asjad ajada, on nad kõik selles osa, moodustades rahva. Nad on minu inimesed ja mina olen nende oma. Ma lähen vooluga kaasa.´´

Sama raske, kui on leida elu  toimimise valemit või hea suhte valemit tundub raske aru saada inimestest, Minu inimestest. Minu inimeste ära tundmine pole nii lihtne, kui tunduda võib. Tundub ju lihtne- sa kas sobid inimesega või ei, kuid ei, see ei ole nii must ja valge.

Ma olen alati soovinud inimestele parimat, ka neile, kes mulle on haiget teinud. Ma olen väga kiire andestaja. Mul on imeline võime mäletada vaid head ning unustada halb ning valu. Nii olengi veel tänagi saanud heaks sõbraks inimestega, kes on mulle palju haiget teinud. Ma juhindun elus alati mõttest, et andestamine on üks elu osa. Meil on vaja andestada, sest me keegi pole täiuslik. Kui me hakkame mõistma seda, et inimesed üldjuhul ei tee meile haiget mõeldes, et nad just meile soovivad halba. Inimesed teevad vigu ning halba, sest miski juhindub neid seda tegema. Me keegi pole halvad, me lihtsalt teeme vigu.

Isegi, kui ma olen selle lihtsa elutõe endale selgeks õppinud ning rakendan seda oma igapäeva elus ei saa ikka ma aru inimestest, kes lihtsalt ütlevad või käituvad halvasti. Ikka veel ma kohtan oma igapäeva elus inimesi, kes panevad mu suu ammuli mõtlema: ´´miks sa nii käitud?´´

Ka mina pole täiuslik ning arvatavasti panen ka mina paljudel suu lahti mõtlema- mis sul viga on? Kuid ma ei ole võimeline kellegile ütlema halvasti, ometi mulle öeldakse ja ma leian, et ma ei ole seda väärt. Lihtsalt ei ole. Minu elus on olnud inimesi, kelle vastu ma olen olnud tõeliselt head, kuid nad on lihtsalt halvasti öelnud ning minema jalutanud. Neid inimesi on ikka veel mu elus, kuid ma usun ja tunnen, et minu väärtuslikus elus täna, siin ja praegu ei ole kohta sellistele inimestele.

On siililegi selge, et ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse. Miks me siis ütleme teineteisele halvasti, valetame või käitume nii nagu teine väärt ei ole? Ja erandlikult ei pea ma selle all silmas mehi. Ma usun, et inimestel on alati põhjused, mis paneb neid nii käituma, kuid ehk saaks teisiti? Ehk saaks olla teineteise vastu siirad, ausad ning rääkida südamest- südamesse? Öeldakse ju, et kodu juure ssta murdma ei lähe, miks hammustad sa siis seda, kes on sinu vastu olnud siiras ning alati teinud kõike siiraste kavatsustega?

Tänasel päeval, kui sihid on selged märkan üha enam ja enam, kuidas kellegist sõltuda ei ole võimalik. Ma ei pea sõltumise all silmas seda, et su iga uus elu minut sõltub kellegi olemasolust või tegudest, ma pean silmas seda, kui kellegiga on seatud kokkulepped. See kõik on omavahel seotud- teineteise hoidmine kokkulepetes ja mitte kokkulepetes. Teineteisele hea sõna ütlemine ning ära kuulamine. Üksteise mõistmine ning aus olemine. Miks seda siiski tänapäeval nii vähe kohtab?

Mind ajab vahel isegi iiveldama see ebasiirus ja paneb mõtlema, miks või mida sellega saavutada tahetakse. Kas see on vaid mask, mille taha peidetakse midagi või kedagi? Kas see on mask, mille taha üritatakse peita tõelist ennast? Kas ja milliseid maske me oma elus vajame? Ma õpin igapäevaga olema üha rohkem ja rohkem siiras- kui ma olen väsinud ning tüdinud siis üritan kaduda oma nurka ning vaikselt see mööduv haigus läbi põdedad. Kui tahan inimesi siis poen neile südame lähedale. Kui tahan olla hea siis olen- juhindun oma südametunde järgi ning alati proovin olla siiralt mina ise. See pole üldse nii lihtne, kui tahaks loota, kuid õppimist väärt ning kogemus omaette. Ma väldin jutuajamisi, kus tegelikult midagi pole öelda- viisakusest esitatud küsimused või tehislikult tekitatud vestlused, nendel puudub sisu ja väärtust.

Mis oleks, kui me ei ütleks teineteisele halvasti?