Ühe disaineri unistus...

Noor disainer Katrin Aasmaa: ´´Tahan jõuda tippu!´´

Kohtusin Katrin Aasmaaga ühes disainipoes, kuhu ta oma rõivaid
müüki tõi. Mind jäi kummitama tema müstilisus ning muidugi meeste
triiksärgid, mida ta disainib. Nendest õhkab midagi erilist ja
ebatavalist.

Otsustasin uurida, mis peitub selle noore disaineri taga tegelikult
ning milline on tema loomehing.

Katrin Aasmaa on tõesti üks müstiline noor disainer meie kodumaa
maastikul, kes oli enda arvates alguses ülbe ning arvas, et oskab
kõike. Nüüdseks on ta teadvustanud, et hetkel ei ole ta veel valmis
disainer, kuid sellegipoolest soovib ta tippu jõuda.

Katrin pöörab oma loomingus suurt rõhku ka taaskasutusele. Ta usub, et
kui me praegu ei tee teadlikut valikut jätkusuutlikuse osas siis ei ole
tulevik nii helge.

Katrin, millal hakkas sinus elama disaineripisik?

Ma hakkasin unistama disaineriametist umbes 14-aastaselt.
Kunagi nägin kooli seinalt kuulutust koolinoorte moeshow'st, otsustasin osaleda.
Sellest ajast alates olen aktiivselt disainimisega tegelenud ja konkurssidest
osa võtnud. Tagant järele mõeldes olin ikka jube julge ja ülbe. Ma
arvasin, et tänu ajakirjadele ja telekale olen väga tark ja teen
kõike hästi. Aga mul on hea meel, et mul oli pealehakkamist ning
sealt läkski pall veerema. 

Kas mõni eluline sündmus lükkas sind moemaailma poole või oli see 

loomulik valik?

Mind on moetööstus alati ümbritsenud, sest mu ema töötas sellel
alal. Väiksena käisin tihti tal töö juures, imetlesin rõivaid,
sobrasin mööda müügisaali kallites disainerrõivastes ringi või
sirvisin välismaised moeajakirju, mida koju tellida ei saanud. Kõik
oli nii ilus ja lummav, nagu fantaasiamaailm. Mõni laps luges Harry
Potterit ja põgenes sinna maailma, mina leidsin enda maagia Vogue
lehekülgedelt, ekstravagantsetelt fotolavastustelt. Isegi sugulased
teavad meenutada, et vahetasin lapsena sada korda päevas riideid.
Olin esimene, kes tahtis minna poodlema või kaltsukasse ja tegin ka
barbidele riideid.

Milline oli sinu jaoks algus, mis oli raske ja mis kerge?

 Kõige raskem oli kooli ja trenni kõrvalt aega leida. Teisalt
tahtsin kohe liiga palju ja kiiresti ning kohati hindasin oma võimeid
üle. Õnneks aeg ja kogemused õpetavad. Hästi on meeles need ööd,
kus jõin ohtralt energiajooki ja kella 3 paiku istusin veel
õmblusmasina taga. Kõige lahedam selle juures on aga loomulikult
modellide seljas lõpptulemust näha ja konkurssidel häid tulemusi
saada. Esimene kord, kui sain esimese koha, nutsin suurest õnnest
lahinal ja tõdesin, et kõik ohverdused on ennast ära tasunud.
Kõige olulisem on ikkagi ise enda loominguga rahul olla.

Kuidas nägi välja sinu loomingu kujunemise protsess?

Iga algaja imiteerib enda iidolit. Seega, kõigepealt sirvin
ajakirju, ülioluline on mulle _tumblr_, kust leiab igasugust
materjali, jälgisin trende ja selekteerisin endale meeldivad. Vahel
piisab aga ühest fotost, tundest või detailist ja materjalist, mille
ümber hakkab mõte liikuma.
Loomingut luues ei mõtle ma kunagi esimesena ainult
riietele, vaid ka sellele naisele või mehele, kes neid rõivaid
kandma peaks. Milline on tema hoiak, mida peaksid need riided tema
kohta ütlema jne. Sealt inspireerituna hakkan joonistama. Algsed joonistused
aga tavaliselt pikalt ei püsi, sest pean kurbusega tõdema, et Eestis
pole väga lai kanga ega materjali valik ning seetõttu tuleb vahest
asju ümber mõelda. Samas puudub  mul piisavalt elav fantaasia ning
ma ei suuda ette mõelda, mis saab. Tahan kasutatavaid materjale
katsuda, vaadata ja katsetada- kas nad mu ideele ka alluvad. Sellist
realismi olen saanud läbi mitme läbikukkumise: idee on hea, kuid
teostada praktiliselt võimatu. Võib öelda, et minu loometöö
hakkab siis, kui mul on materjalid käes ja hakkan nendega
eksperimenteerima. Lõiked leiutan tavaliselt ise, suur Burda fänn ma
pole.

Noor Mood moekonkurssil sai laval näha sinu käe all loodud küllaltki 

minimalistliku ning dramaatilist stiili. Kas selline ongi sinu looming?

 
Need kaks vastandlikku omadussõna sobivad päris hästi minu
loomingu iseloomustamiseks. Tegelikkuses rõhun palju kantavusele,
isegi sellest kollektsioonist olen mitmed esemed endale kappi
riputanud ning kannan neid aktiivselt. Ma hindan Haute Couture`i, kuid
soovin, et minu loomingul oleks laiem tarbijaskond. Kahjuks või
õnneks pole mul kindlat stiili, teen seda, mis pähe tuleb ning
järgin Coco Chaneli põhimõtet: "Et olla asendamatu, pead olema
alati erinev."

Millist lugu räägib sinu looming, mis sõnumit soovid edastada?

 
Kasutan enda loomingus palju taaskasutatud materjale, ilmselgelt olen
suur Reet Ausi fänn. Mulle tekitab muret see, et inimesed ei
suuda jätkusuutlikult elada ning kui me praegu valikuid teadlikumalt
ei tee, ei anna me tulevastele põlvedele ühtegi valikut, sest
ressursid on lõppenud. Suuremat seost ma aga enda loomingu ja selle
teema vahel ei teeks. Olen tavaline disainer, kes lihtsalt teeb
teadlikke ja säästikke tarbimisvalikuid, kuid
taaskasutusepatrioodiks ennast tembeldada ma ei sooviks. Enamasti ma
tahaks mõelda, et mu looming on eriline, kuid nii arvab iga
disainer.

Seevastu ütlen, et minu riided on trende jälgivad, kantavad, mugavad
ning võib-olla kergelt "hipsterlikud" ja veidrad. Minu arvates on
riided selline vahend, millega inimene näitab maailmale, milline ta
on või tahaks olla, ilma ühtegi sõna kasutamata ning kui inimesed
seda minu loominguga tahavad teha, siis miks mitte.

 



Kuidas jõudsid meeste triiksärkideni?

Meeste särke hakkasin juhuslikult disainima. Mul tekkis natuke aega
tagasi huvi meestemoe vastu. Minuga võttis ühendust üks Eesti disainerite pood,
kes olid huvitatud minu kollektsiooni müümisest. See juhtus suvel ja
valminud mantlid väga ei sobinud hooajaliselt ning hakkasime arutama,
millise loominguga ma veel tegelen. Nemad ise pakkusid välja, et
sooviksid triiksärke meestele ning see andiski mulle tõuke seda
teemat uurima hakata. Särgid on taaskasutatud materjalidest
hipsterlikuks ja gruuviks tuunitud.

Kas sinu loodud looming väljendab ka sinu sisemist olemust ja iseloomu?

 Minimalistlik ja lihtne inimene on minu vastand. Ma ise ei ütleks,
et olen minimalist, mul on sinna veel pikk tee. Iseloomu väljendavad
pigem mõned aspektid ja detailid minu loomingus. Kõik, kes mind
teavad ütleksid, et ma olen pigem dramaatiline, keeruline, julge,
veider ja hull.



Millega tegeled peale disainimise?

 Olen hetkel abiturient, seega kool ja ülikooliks valmistumine võtab
hetkel palju aega. Samuti tegelen rahvusvaheliselt väitlemisega ning
suurem osa elust on tantsutrennis käidud.

Keda jälgid Eesti disaineritest?

 
Ma soovin, et noortele disaineritele antaks rohkem võimalust ennast
kuuldavaks teha. Näiteks Tallinnas toimub küll palju konkursse, kuid
neid ei promota piisavalt laialdaselt suuremale publikule. Eesti
disaineritest jälgin nii mõndagi, suure austusega jälgin Reet Ausi,
kes oli ka osaks mu uurimistööst kooli jaoks ning enda graafiliste
kujutistega lummab mind Britt Samoson.

Millisel kohal on Eestis tänavamood?

Soovin, et inimesed pööraksid suuremat rõhku sellele, mida nad selga valivad.
Alati ei ole oluline lihtne valik, vaid ka see, et valik oleks eriline.
Jälgin ikka tänavamoe blogisid ning sealt leiab põnevaid leide.

Kas olla disainer on olnud sinu eluunistus?

Ma arvan, et ma pole küll valmis disainer, aga ma pürgin sinna poole
ning see õppimise ja arenemise protsess on minu unistus.

Kus näed end kümne aasta pärast?

Kümne aasta pärast näen end kuskil moemaastikul, täpsemate
plaanidega ma ennast piirata ei taha. Eks ma tahan sinna jõuda, kuhu
kõik- tippu!

Mis oli sinu jaoks viimane hea uudis?

Viimane hea uudis oli Chaneli uus käekott, mis näeb välja nagu
brändi kurikuulus No 5 Perfume pudel. Väga kihvt!

Katrin Aasmaa´ga saad kontakti leides ta Faceboogist.