Üksinduse ja töö pohmell

Väsinud ja tühjaks imetuna, suutmata voodist tõusta jaksan mõelda vaid ühele asjale- kas me siiski vajame ühte väikest lisandit oma ellu, kes jagaks meile sellistel hetkedel pai ja kiitust. Reede õhtul oli minu jaoks murdepunkt, kuhu ma ei taha lasta endal kukkuda. Ma olin õnnelik ja rahul- käsil oli palju asju, mis loovad eduka tuleviku, kuid minus oli mingi osa nii väsinud, et ma hoidsin pisaraid kurgus kinni. Ma olin järsku nii tüdinenud sellest, et ma jõuan reede õhtul koju, mul pole midagi ega kedagi vaid mul on vaid töö. Nii lihtsalt non-stop koguaeg. Mul pole aega istuda maha, et kellegiga veiniklaasi taga elu arutleda või ilusaid hetki luua. Keegi ütles mulle selle peale, et see on elu ja täiskasvanu elu- kas ikka on? Kas ma sooviks siis tagasi lapsepõlve naasta? Ma armastan tegelikuses oma tööd, ma jumaldan pitside ritta seadmist ning õmblusmasina vägistamist öösiti kell kolm. Sama palju armastan ma kirjutamist ning leian igal vabal hetkel end arvutist. Mu elus on meeletus koguses seda, mida armastada, kuid ka kõige tugevamad väsivad. Ma armastan vahel öelda, et isegi kõige tugevamad murduvad ja nutavad. Nii tegin ka mina, lasin selle raskuse endast välja ning korrutasin enesele, et see on inimlik, mis minuga praegu toimub.

Ma ei lasknud endal kaua seal kraavis lesida ning nutta, haarasin telefoni ja helistasin oma parimale sõbrannale, kes elab samas tempos mis mina- peatumata hetkekski. Helistasin talle lausega- sa oled päriselt ka ainus, kellele mul praegu helistada on. Ta ütles mulle vaid seda, et usu mind, kui see hull aeg on läbi  hakkad sa seda igatsema. Ka temal on flippinud katus ära, nüüd flippis minul. Aga ma olen halb allaandja, väga halb. Tund hiljem, peale pisarate valamist leidsin end jälle õmblusmasina tagant.

Mis toimub aga nüüd... Ma olen täna terve päev lesinud voodis, suutmata tõusta. Ma pole suutnud tõusta, sest mind on piinanud üks mõte, pigem tunne. Vahel mind haaravad sellised tunded või mõtted, et ma ei suuda end liigutada. Ma lesin ja vahin ühte punkti, lasen elul ja ajal endast mööda või siis läbi voolata. Ma ei anna alla enne, kui olen selle mõtte või küsimuse tükkideks võtnud ning ritta seadnud- leidnud mõttele õige selgituse ning vastava tunde. Ma ei tõuse enne, kui olen aru saanud, kas mu mõte on õige või kas tunne vastab mu päris undele.

Kas me vajame siiski kedagi, kes jagaks meile pai ja häid sõnu? Olen uskunud alati, et kui teed seda, mida armastad ei vaja sa kellegi kiitust ega laitust, sest sa teed seda enda jaoks ning juba see võiks tekitada sooja tunde südames. Miks me siiski vajame kellegi head sõna või tunnustust? Kas see on lihtsalt inimlik, et saates korda suuri tegusid sooviks, et keegi sosistaks kõrva: ´´Sa oled hea´´.

Nüüd istun pimedas toas ja mõtlen ikka veel sellele, telekas andis saba ja mul pole muud alles, kui raamatud ja õmblusmasin ning muidugi see blogi. Nagu näha, olen suutnud end liigutada, kuid tükke veel kokku pole suutnud panna. Ühel pool magab kass, teisel pool koer- ma justkui polegi üksi, kuid samas nagu olen. Ärge saage valesti aru, ma ei karda üksindust, kuid hetkel on mul sellest vist üledoos saadud. Mul on üksinduse ja töö pohmell, mida ei ravi ei hea seljanka ega ka tomatimahl sidruniga.
Minus kasvab üha enam ja enam soov leida see elu saladus. Mis see siis ikkagi on? On see armastus, sõprus, iseenda leidmine, headus, areng, avastus, seiklus, otsimine, leidmine. Kas elu saladus on hoopis saata korda suuri tegusid enda või teiste heaks? On see suures koguses tööd või ilusad ja lihtsad hetked? Kas elul üldse on saladus?

Ma tahaks nii väga teada saada, mis järgmise kurvi taga asub.

´´Tuhat aastat on lõppenud
kevad, voolavad veed
kõik on nii nagu ammugi
või ehk on midagi veel'´´