Ühiskonna kolm kihti

Täna mõistsin, et võibolla saab jagada meie tänapäeva ühiskonna kolmeks. Rumal oleks suhtuda sellesse, kui musta ja valgesse jagades see kaheks, seega kolm tundub kohtu seadus ka siinkohal.

Inimesed, kes annavad rohkem, kui neilt loodetakse.

Ma jumaldan inimesi, kes on siirad. Nad ei ole ainult siirad vaid nad on ka imeliselt tublid. Nad teevad rohkem, kui mõni teine oma igapäeva elus ning neil on jaksu olla väärikal kohal ka  ühiskonnas. Inimesed, kes alati säravad- ma jumaldan neid ning tahaksin olla heade inimeste kollektsionäär. Tänapäeval kohtab selliseid inimesi kahjuks siiski vähe. Sellise superinimesena on muidugi ka oht, et muutud võltsiks. Särad justkui kloun päevast-päeva ning puudu on vaid punane nina. Selleks, et olla superinimene, kuid mitte ebasiiras on kindlasti olemas oma valem, kus jällegi on vaja leida puuduv x või y. Mõned saavad sellega hakkama- au ja kiitus neile.
Toon näite elust. Istusin ühel päeval trammis. Peatus oli käes ning uksed avanesid, see polnud minu peatus. Kui inimeste vahetus oli trammis toimunud märkasin, kuidas ületee jookseb veel üks vanaproua, ma eksin- ta vaevalt jõudis kõndida, aga ta tahtis nii väga sellele trammile jõuda. Siis läks üks vanem mees talle vastu, pani oma käe tema käe alla ning aitas ta trammi. Mind valdasid sellel hetkel mitmed tunded- korraga tundsin süümepiinu, et ma ei osanud sellel hetkel olla hea ja tubli, teisalt oleksin tahtnud selle mehe ees lihtsalt kummardada.

Selliseid inimesi vajab meie ühiskond ning selliseid inimesi vajab igaüks oma igapäeva ellu. Inimesed, kes on olemas siis, kui neilt seda ei oodata. Inimesed, kes kingivad tavalisel päeval sulle kingitusi või kellel pole raskusi ilusate sõnade ütlemisega. Ma olen õppinud seda. Olen õppinud inimestele ütlema ootamatul hetkel ilusaid asju. Olen õppinid tegema hinge ja südamega kinke inimestele lihtsalt selle eest, et nad olemas on. Vahel mõtlen kingitusi tükk aega ette ning panen neile niimodi suure hinge sisse.
Mul on palju missioone ja unistusi elus, kuid üks nendest on saada just selliseks inimeseks. Inimeseks, kellel pole raske öelda inimesele head sõna isegi, kui endal on jaks otsas. Inimeseks, kes suudab ka vaenlasele mõttes armastust saata. Inimeseks, kes on hea.

Inimesed, kes loobivad tänaval pudelit vastu seina

On inimesi, kes ei ole sündinud siia maailma suure missiooni tundega või sooviga midagi suurt korda saata. Ma usun, et sellised omadused sünnivad kaasa- kas sa tahad siin maailmas midagi korda saata või ei. Mul on nii kahju neist inimestest, kellel pole seda sisemist tungi maailmas midagi korda saata. Neid ei huvita, kas Filipiinidel oli hiigellaine või kuidas Aafrikas lapsed elavad. Samuti neid ei huvita, kas nad jõuavad tulevikus tippu või jäävad tipu alla lihtsalt ekslema.
Näide elust. Täna kõndisin koju, mu ees oli kolm noort. Usun, et nende vanus oli 20 ringis. Nende kehakeel oli nii lodev lihtsalt, neis polnud mingit elu. Mis mind eriti ärritas, üks neist lihtsalt loopis jalaga pudelit- terve tee, mis nad liikusid. Ma olin piiri peal, et öelda neile- võtke oma eluga ometigi midagi targemat ette. Kuid kes olen mina, et seda öelda- kõigil on ju õigus valida, kuidas nad elavad. Järsku tunnetasin, et võibolla nad suhtuvad oma elusse täpselt samamoodi- panevad jalaga takka, et edasi liiguks, endal täiesti tuim nägu ees.
Või siis need kaubanduskeskuses aega veetvad noored, oleks nad siis õnnelike nägudega, aga ei- nad on lihtsalt nii kurvad ja õnnetud. Ilmselt nad saavad ise ka aru, et nende ümber on palju edukamad inimesed ning neil ON VÕIMALUS saada ka selliseks, KUI NAD tuleksid ära kaubanduskeskustest ja hakkaksid oma UNISTUSI ELLU VIIMA.

Ma olen tihti mõelnud sellele, et koolis peaks olema palju olulisemaid tunde, kui matemaatika või füüsika. Võibolla peaks olema hoopis valemid, kuidas elus toime tulla- kuidas saavutada eesmärke või saada tubliks inimeseks. Meid visatakse siia elukeerisesse andmata täpseid juhiseid- kuidas koolis edukas olla, millist teed pidi leida hea töö, kuidas leida armastav kaaslane ja luua soe kodu. Kas inimene peabki sündima siia ellu teatud omadustega ning siis lihtsalt ulpima hakkama? Tugevamad jäävad pinnale, kuid nõrgemad lõpetavad depressioonis või stressis.

Ükskõik...

Kolmandatel on ükskõik, neid ei huvita miski. Ja siia polegi rohkem lisada, mõistate isegi.
 

Minu tänane sõnum pole negatiivne, süüdistav ega etteheiteid sisaldav. Minu tänane sõnum on see, et me võiksime hakata tegema ära rohkem, kui meilt loodetakse või oodatakse. Me peaksime võtma vastutuse elu ja maailma ees, teadvustades, et me elame siin maailmaruumis kõik omavahel seotuna ning oluline on teha teineteise heaks midagi.

Hakkame KOHE PRAEGU tegutsema ning loome endale parema tuleviku!

Järgmine kord räägin sellest, milliseks mu elu kujunenud on ning kuidas minus kasvab soov natukeseks maailma minna.