Kas varsti saab ka armastust raha eest?

Viimasest postitusest on hea aeg juba möödas, elu on mind lihtsalt endasse imenud. Kuidas see käib, et elu imeb sind endasse? Lihtsalt aeg kaob kuskile, aga pole seletust kuhu siis. Ma tunnen järsku, et minu sees on mingi keeris, sest nii palju erinevaid asju tahab tegemist, et ma ei oska enam õigele pühenduda ning keskenduda millegile- üritan end igalepoole jagada, kuid tegelikult pole mind tervenisti kuskil, ma ei tahaks oma elu niimodi elada ning loodan, et see on vaid üks periood minu elus.
Ma tahaksin end panna täielikult loomingusse, keskenduda uuele kollektsioonile ning hommikust õhtuni olla selles ebareaalses tunnelis, kuid elu tahab elamist ning ma pean jagama end mitmesse kohta. Ma ei taha teha enam poolikuid asju oma elus, see on lausa vastik. See tekitab sees teatud ärevuse, sest ma ei ole südamega selle sees, mille sees tahaksin olla. Tahaksin kaduda mõneks ajaks maailmast, minna eemale kogu tänapäeva toimivast süsteemist ning teha seda, mida süda tahab. Arvatavasti pole kunagi olnud mul nii raske enda jagamine. See kõik on viinud selleni, et ma valetan pidevalt iseendale kohustusi olematuks. Ma lihtsalt panen tuima, täiega. Ma ei tee midagi- see on siis see tulemus. Mitmed inimesed on mulle juba öelnud, et palun istu maha ja pane kirja, mida sa teha tahad, võta aeg maha ja lihtsalt ole- aga ma ei suuda, minus on ometigi nii palju tahtejõudu, kuid miski pärast olen siiski võimetu seda tegema. Ma ei oska enam lihtsalt olla ja see on suurim oskuse kaotus elus. Ma väldin üritusi, kuhu mind kutsutakse ning igasuguseid istumisi, ma tahaks hoopis puhata ja magada, keha streigib ja blokib, võibolla peaks andma alla ja kuulama keha ning ta soove... Ma veedaks kõik oma päevad trennisaalis või jõusaalis ning kodus lihtsalt olles. Võibolla see on selgeim märk sellest, et aeg on puhkuseks? Aga kui see pole võimalik, lihtsalt pole? Kool on vaja lõpetada, tulevik ehitada ning inimeste vaateväljas püsida.

Tahan kuskile künka otsa minna mediteerima, elada tsivilisatsioonist eemal, otsida elu mõtet ning kirjutada raamatuid. Iseenesest väike soov ju...

Võibolla nüüd aitab sellest halast, vaja on vaid maha istuda ja leida enda seest vastused- mida, kuidas, miks ja millal. Ma olen õnnelik, kuid segaduses ning imekombel pole esimest korda segaduse põhjuseks mehed. Tegelikult tahtsin rääkida ühest oma unenäost, mis pani mind mõtlema sellele teemale sügavamalt.

Ühel hommikul ärkasin ülesse ning tundsin üle pika aja seda tunnet, kus ma olin läinud tervenisti unenäo sisse- niimodi, et ärkad ülesse ja ahmid õhku mõeldes, kas unenägu jätkub nüüd või kas see oligi reaalsus.
Olin oma kodukandis, täpsemalt kõrval tänavas, kus toimus konkreetne bailabaila pidu, nagu lõunamaal ühesõnaga. Mul oli LV kott käes, mis oli täis mulle vajalike asju, mida saab vaid rahas mõõta, noh nagu näiteks telefon ja koduvõtmed, autovõtmed jne. Ning ühel hetkel oli mu kott kadunud kogu selle kraamiga. Seejärel valdas mind nii meeletu paanika, et ma kogesin vist läbi une selle paanika läbi, sellist asja juhtub harva, et ma kaon unenäo sisse, kuid see on täiesti ebareaalne kogemus.
Ma ärkasin paaniliselt ning üritasin aru saada, kas tegu oli unenäo või siis päris eluga. Seekord oli see uni, kuid see unenägu paelus mind veel mitu päeva.

Mis tunded meis tekivad, kui me jääme ilma endale olulistest asjadest, mida saab vaid rahas mõõta? Arvatavasti väga kõhe tunne ning oleme kaotanud justkui oma turvatunde, nagu poleks meil enam kodu või parimat sõpra, miski on valesti. Kuid kuidas saab tekitada millegi kaotamine, mida saab vaid rahas mõõta meis selliseid tundeid? Kas tänapäeva maailmas saabki kõike mõõta rahas ning isegi heaolu tunnet ning õnne on võimalik osta? Sellel teemal on palju saadud arutletud kirjanduse tundides või kirjandites, kuid ühest vastust on sellele raske leida. Fakt on vaid see, et tõesti ajaga on muutunud raha meie elus hädavajalikuks osaks ning me ei kujutagi enam oma elu ilma selleta ette, nii õudne, kui see ka poleks.
Püüdke elada mõni aeg arvuti või telefonita, kuidas te end tundma hakkate. Ma olen ikka vahepeal selliseid perioode võtnud, kuid seda ei talu kaua, peagi tekib juba rahutus ja ärevus.

Tänapäeval saab peale õnne ja heaolu tunde isegi meest ja naist osta- vali vaid number ja ta on kohal, maksa raha ja kirg ongi käes. Kas tulevikus saab isegi armastust osta? Võibolla saab seda juba praegu teha, sest mõni naine ongi äraostetav hea eluga.

Ma ei oskagi öelda, millist rolli mängib minu elus raha, sest ma olen niivõrd iseseisev, et kellegi teise rahakotist ma sõltuda ei suudaks- seega justkui vajaksin palju raha, et elus püsida. Tegelikult see nii ei ole. Mulle ei lähe isegi korda see, kas mul on homseks toiduraha, sest ma tean, et kuidagi saab alati ning on ka olnud raskemaid aegu. Kindlasti ei oskaks ma võrrelda õnne, armastust või heaolu rahaga.

Kahjuks pean jälle jooksma, kuid soovin, et armastust ei saaks osta rahas, samuti ka sõprussuhteid, mis on mulle viimasel ajal väga oluliseks muutunud. Olen õppinud olema meestega sõber ning see on suurim saavutus minu jaoks selle aasta alguses. Soovin teile armastust.