Eneseteadlikud naised

Tänapäeva maailm on teinud naisest tugeva ning eneseteadliku naise. Vanasti oli naise roll ning käitumine hoopis teine, mis praegu. Alustada võiks sellest, et vanasti oli naist "kätte saada" väga keeruline. Kõik kosjaskäimised jne... Mehe vaev naise endale võitmiseks oli lõputu. Tänapäeval on rollid vahetusse läinud, naised ajavad tihti hoopis ise mehi taga ning mehed isegi ootavad seda.

Mul on üks sõber, kes kasutab sellist tehnikat. Ta rääkis mulle ükskord, et tema ei küsi kunagi klubis või peol olles naiselt tema telefoninumbrit. Tal on taskus visiitkaardid, mida ta annab naistele, kes talle huvi pakuvad lausega "helista mulle". Pean tunnistama, et ka mina kohtusin temaga nii ( see ei kõla nüüd väga intelligentselt ).

Võibolla sealt see kõik alguse saabki — rollide vahetusest ning tavade muutumises läbi aja. Tegelikult tahtsin ma rohkem puudutada teemat Naiste tugevus!. Tänu sellele, et olen kogu aeg liikuvuses ning läbin erinevaid seltskondi ( peamiselt küll ilumaailma ), siis kohtan üha enam ja enam naisi, kes on motiveeritud aina rohkem saavutama. On neid, kellel pole kodus mehi ning lapsi ootamas ( ka mina kuulun sinna gruppi ) ning on neid, kes on saavutanud juba oma naise suurteo — sünnitanud lapsed ning kodus on ootamas armastav mees. Suur austus neile naistele! Huvitav, kui palju need mehed väärtustavad ja hindavad oma naisi, kes on kodus loonud pesa ning soovivad veel saavutada elus muudki?

Kuid milline oleks meie elu, kui kõik oleks nii nagu vanasti? Naise saamiseks pidi kosjas käima, tema kätt hoidma enne kui suudelda võis. Kui naine oli lõpuks endale võideldud, tehti kõik selle nimel, et naisele pakkuda ideaalne elu. Naise roll oli vaid kodune ning mehe kohus raha koju tuua.

Ühel päeval me arutasime sõbrannaga pikalt selle teema üle. Kuna sõita oli pikk tee, venis ka see arutelu päris pikaks. Rääkisime läbi mõlema juhtumised selle teemaga seoses. Mõistsime, et me polegi osanud olla nö nõrgad naised. Noh sellised, kes alati paluvad mehelt abi või helistaks hädas olles. Või lõhuks midagi kodus ära, et mees ära parandaks jne. Me oleme alati olnud suunatud oma karjäärile ning mitte kunagi pole öelnud: "Ma ei saa hakkama". Mida rohkem endale sisendada "Ma saan kõigega hakkama", seda vähem hakkad enda kõrvale kedagi vajama. Milleks, kui ma ise kõigega hakkama saan? Kui mees kutsub kohtama, oled alatihti tööl ning isegi kui ei ole, leiad millegipärast selle põhjuse. Lõpuks kasvab sinust Superwoman - saad naela seina, saavutad kõrged töökohad, omandad hea hariduse, keedad kodus moosi, pesed pesu ja lööd kodu läikima. Naine, kes on hea igal alal. Kuid mis saab siis meestest? Kuidas saavad mehed olla mehed? Aidata nõrku naisi?

Minu eelmises suhtes tuli just see asi päevakorrale päevast-päeva. Polnud vahet, kas kodus oli vaja remonti teha või pühapäeval kooki küpsetada — pole probleemi, teen ära. Õhtul võisin veel olla kodus mehe jaoks hea naine või parim armuke — ühesõnaga kõik, mida vaja. Milliseks saab mees sellisel juhul? Arvan, et ta hakkab trotsima alateadvuses seda, et ei saa olla mees, tal jääb täitmata meherolli sinu kõrval.

Ning kõik puruneb...

Leidsin huvitava fakti. Eestis tehtud uuringute järgi arvavad nii naised kui mehed, et naiselikud isiksuseomadused on arglikkus, abitus, hellus, naiivsus, kaastundlikkus, tundelisus, jutukus, hoolitsevus ja sõltuvus.

Ehk peaksime siis olema natukene nõrgemad ning rohkem oma meestest sõltuma?