Kas teie usute kummitustesse? Aga elavatesse kummitustesse? Kas teil on juhtunud, et mõni inimene lahkub teie elupeatükkist, kuid tunnete, et ta jääb teid piinama? Te saate aru, et kõik praegusel hetkel toimuv on loogiline, kuid elav kummitus käib ikka kannul.
Minu elus toimub lihtsalt selline maskeraad ja see on enam, kui õudne. Ma olen muutunud tänu sellele elavaks zombiks. Minu öid saadavad mingid luupainajad ning unesnutmised ja ma ei saa aru, kes on mu elu enda kätesse võtnud- see tunne on hirmutav. Ma ei suuda enam ise oma elu valitseda rahus, õnnes ja rõõmus.
Võibolla ei ole siiski kasulik ennast kellegiga liiga tihedalt siduda. Kuid inimeste teed lähevad tihti lahku, miks siis vahel jääb su hinge kivikoorem?
Ma otsustasin, et esimesel vabal hetkel külastan kirikut. Mitte, et ma oleksin usklik või miskit, kuid äkki ma saan rahu, kui süütan ühe küünla. Olen juba muide mõtete, viirukite ja küünaldega kodu puhastanud- ei toimi. Vahel tekib tunne, et tahaks lihtsalt karjuda: Mine ära mu peast, mu mõtetest, mu unenägudest, mu seest- lihtsalt kao! Selline meeleheitlik soov, et ei teagi mida ära teha...
See elav kummitus on võtnud minult kogu jõu. Ja selline asi pole üldse tore, kui su nädal on puu püsti täis tegemisi, üritusi ja kõike muud olulist. Aga ma ei ole allaandja ja pean sellesse suhtuma justkui järjekordsesse -takistusse-, mis on vaja ületada.
Otsustasin, et kuna ma olen nii palju palunud sellelt elavalt kummituselt, et jäta mind rahule siis nüüd asun temaga võitlusse. Ma ei lase sul enda elu viletsusse viia. Pole minulik tunda hommikuti, et tahaks jääda voodisse end haletsema ja nii veeta nädalaid. Ma olen hakanud hommikuti tõusma- lihtsalt sunnin end tõusma, kohvi jooma ja sööma kuid siis kukun ikka voodi tagasi. Ebareaalne noh, keegi vastik tegelane on mu sisse roninud, kes hävitab mu elu. Kao ära! Tööisu on kadunud- minul tööisu kadunud!!!
Õpetuseks kõigile- ärge siduge end kunagi kellegiga nii, et lahkudes jääb temast maha elav kummitus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar