Niikaua kui teised meid armastavad, oleme me asendamatud. Ükski inimene ei saa olla kasutu, kui tal on sõber.
Palju aastaid tagasi, kui autodeks olid hobused ning valguseks vaid küünal säilisid palju enam inimsuhete väärtused ning nende hoidmised. Mäletan veel seda, kui olin väike siis soovisin mõttes, et ma oleksin sündinud palju varem. Mõtisklesin tihti sellele, kuidas mehed käisid naisi kosimas ning palju enam nähti vaeva teineteise pärast.
Nüüd, tänasel päeval mõtlen sellele üha enam. Ma olen hakanud viimasel ajal ühte asja elus üha enam ja enam tunnetama. Meie elus kaob sõpruse tähendus ja väärtus, selle hoidmine. Me ei leia enam aega, et teineteisele silma vaadata ning küsida otse südamest- kuidas sul läheb. Liiga hilja, liiga hilja märkame me, et teist ei ole enam meie kõrval. Meie usaldusisikut, hingesugulast, parimat sõpra. Alles siis tunneme, et sooviks kellegile leida aega ning talle silma vaadata. Usun, et see on üks tõde, mis elus jääb alati püsima- inimese kadumist märkame siis, kui on liiga hilja.
Mõtisklesin tänasel pühapäeval just selle üle, elasin läbi kurbi ning teravaid emotsioone, nutsin isegi- seda kõike selleks, et leida selgus enda sees ning tõde selles loos. Analüüsisin läbi inimeste käitumisi ning tegin enda sees otsuseid. Katsusin eraldada inimesed inimestest. Jõudsin veel ühe tõeni.
Meie nutikas nutiline ajastu on lõhkunud selle silma vaatamise. Aastaid tagasi sai suhelda sõpradega vaid kirja teel või just nimelt silmast- silma. Tohutult pidi vaeva nägema selleks, et sa saaksid edastada oma sõbrale sõnumi sellest, kuidas sul läheb. Kuid nüüd piisab kätte võtta telefon, arvuti või tahvelarvuti ning avada mõni suhtlusvõrk. Me saame läbi sotsiaalmeedia teada sellest, kuidas meie lähedased elavad, kellega nad on suhtes ja mida nad hommikuks sõid. Avame vestluse ning saame kõik teada, mis meid huvitab. Me oleme justkui igapäevaselt ühenduses ja tihedalt teineteisega seotud- AGA ME EI VAATA TEINETEISELE SILMA!
Ja otseselt polegi midagi halvasti ju- me huvitume teineteise elust, me küsime pikki või lühikesi küsimusi ning kõik ongi hästi. Kuid tegelikult võib see sõber teisel pool ekraani olla pisarates, kuid meile kirjutada seda, kui hästi tal elus ikka läheb.
Mul tuleb siin kohal pähe kohe üks vestlus oma lapsepõlve sõbrannaga, kes nüüdseks pole isegi sõbranna enam. Võtsin siis ühel päeval kõne, et küsida kuidas elu veereb. Vastu sain ka küsimuse, kuidas minul läheb. Tema poolt tuli kohe ka vastus- sa vist oled töö rügamisega veel ellu jäänud, ma ikka faceboogist jälgin su elu.
Ja siin kohal jääb kogemata siirus. Siirus teineteisest hoolida. Meil kõigil on elus alati väga kiire, kuid ükski toimetus ei saa olla nii palju väärt, kui teineteisega koos olemine ning hetke jagamine. Mina nimetan seda -poolele teele vastu tulemiseks-. Kokkusaamised, aja leidmised ja hetkede võtmised on vastastikused. Kui üks pool aina leiab, otsib ja tahab kohtuda, kuid teiselt poolt ei tule vastu veeranditki siis tuleks teha järeldused.
Ma ei tahaks siin kohal kõlada kui egotsentriline inimene, kuid võin käsi südamel öelda, et ma olen alati seadnud kallite inimeste nägemised esikohale kõigest muust. Muidugi, ka mina olen teinud vigu, nagu me kõik. Ma leian, et kui ma nelja töökoha ning kooli kõrvalt leian siiski need hetked, kus sooviks koos maha istuda siis olen ma andnud endast rohkem, kui poolele teele vastu tulemise.
Sain hinge kergemaks, sest sain selle mure enda seest maailmale edastada.
KUTSUN ÜLESSE VÄÄRTUSTAMA INIMESI MEIE KÕRVAL, NEID MÄRKAMA. PALUN OTSIGE ÜLESSE INIMESED, KELLEGA POLE AMMU SUHELNUD, ANDESTAGE VANAD TÜLID NING LEIDKE AEGA TEINETEISELE SILMA VAATAMISEKS.
Andmine on tore ja soe tunne elus, kuid anda kuhugi, kus pärast selle peale vaid selg pööratakse pole arukas. Teate, see on selline tunne nagu keegi oleks su peale sülitanud sõnaotses mõttes.
Soovin teile ja maailmasse rohkem armastust!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar