Minu sees sündis täna üle tüki aja üks ilusaim mõte-
Armastus on justkui oma kätega maja ehitamine, iga päev lisad ühe tellise.
Kõrval on must kohv ja sees on metsik põlemine, kõik voolab jälle imelisel kombel.
Sattusin täna laste kõrvalt ühe silmaga sellise filmi peale, et ma ei hinganud ka vist vahepeal. Kohe tekkis mõte sellest natukene kirja panna.
See oli dokumentaal viiest New Yorgis elavast armastaja paarist, kellel hargneb armulugu ning neid jälgitakse ühe aasta jooksul. Nende paaride seas on noori, vanu, geisid, lahutatuid ja üksikvanemaid.
Film toob uskumatult tõetruult vaatajate ette inimeste emotsioonid, raskused, kergused ja rõõmud. Mis kõige enam mind liigutas oli üks u 80-90ndate vahel olev abielupaar, kes oli abelus olnud pea 50 aastat. Naine oli juba nii vana, et ei mäletanud vahel isegi seda, et tal mees on. Mees oli justkui tema tugi, kes jäi alati rahulikuks. Nad olid kunagi koos muusikat teinud ja lugusid kirjutanud. Nad olid vanad, kortsus ja haiged, kuid mida nad koguaeg korrutasid- me oleme nii hästi läbi saanud, me armastame üksteist nii väga, loodame, et see jääb veel kauaks nii.
´´Kõikjal on elu jälgi...´´
See film pani hästi mõistma seda, et me võime erineval viisil inimesi armastada. Põletavalt armastada ning leek võib kustuda. Samas me võime tunda, et selle inimese kõrval ma vananen ja sellest saab sada aastat armastust.
See pani tundma minus nii palju tänu ja ma hakkasin mõttes aina tänama.
Ma tänan, et olen hetkel siin, mul on soe, mul on pehme ja ma olen täitsa olemas. Mu kõrval on toredad inimesed. Ma tegelen asjadega, mida armastan. Mul on töö ja mul on imeline kodu. Mind ootab kodus tervitav vanurist kass. Mul on isegi külmkapis toit ja mul on kohvi. Mul on anded ja mul on oskused. Ma julgen unistada ja uskuda. Ma armastan ja mind armastatakse. MA TÄNAN!
See ongi elu, see kui sinus on leek, mida ei suuda miski ega keegi kustutada.
Juba ülehomme on moeürituste sarja avamine- mina olen enam vähem valmis, teha on veel umbes ühe öö jagu asju, kuid see on kõige nauditavam aeg üldse. Kas teie olete valmis?
Lisaks imelistele mõtetele tänases päevas oli fantastiline sügis, see tõeline.
´´Häbenemata kallistan päikest, suudlen sooja tuult, imetlen oma Eestimaad väikest- naeratus suul.´´
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar