Lõuna-Prantsusmaa unelm

´´Võin küll põgeneda, pugeda peitu, ära pöörata näo,
kuid enda seest, mis korra leitud, see enam kuhugi ei kao,
ja peale tundetorme, vihahooge, üksindust täis käike,
otsa vaatavad silmad, millest vastu särab päike,
ar- maa-stuus ooon!!
las igaüks lõpetab lause seal kusmaani julgeb tunda ja kindlalt teab
et ärajoosta pole vaja, pole vaja ennast sundida
ta areneb ise nagu beebi, õpib istuma, seisma, kõndima
armumise lõpus kipub reaalsus tundeid tuhmistama
leiad rohtu selle vastu kui julged julgelt unistada
tühi tähi pühi meelest ja ta tuleb, valgustus
igal ajal igas hetkes armastus on armastus ´´

Külalised- Armastus on armastus

On esmaspäeva õhtu, ma leban ja ei tee mitte midagi. Mängib muusika, mis viib kuskile kaugustesse ekslema. Ahi köeb ja soojus poeb tuppa ning hinge. Ma ei tee mitte midagi kasuliku, ma lihtsalt logelen ja lasen hetkel mööda minna. Ühelt poolt tunnen, et see on täielik väärtusliku elu raiskamine, teisalt tunnen, et pole sellist rännakut ehk kunagi ette võtnud. Olgu see nüüd siis minuga, kuniks ma jälle kasulikuks inimeseks saan.

Piilun veel natukene tagasi eilsesse päeva. Päev oli töine ning väga inspireeriv. Nimelt toimetasin siis ajakirjanduse maailmas ning olin killuke meediatiimist JJ Street Baltic Sessioni ürituselt. Kuigi enesetunne oli ikka veel tõbine ja hädine olin ma enam, kui sada protsenti omas elemendis.
Kui rääkida üritusest siis mind tabas võimas tunne. Vapustav, kui palju andekaid inimesi oli kokku tulnud üle maailma. See, mida nad suudavad teha oma kehaga muusika saatel ning selle juures anda võimast feelingut- see oli tasemel lihtsalt. Veel enam mind üllatas see, et rahvast oli tulnud igas vanuses ja meeletult palju. Kujutage ette Nokia Kontserdimaja saal oli puu püsti täis, seda oli südantsoojendav vaadata.
Kohal olid isegi 70-aastased memmed, keda Joel Juht oli treeninud. Intervjuu Joel Juhiga andis tunde, et inimene on tõesti võimeline kõik oma unistused ellu viima. Veel võimsam oli küsitleda neid memmesid- nendes oli rohkem elu kui mõnes minu ealises. See ind, soov, tahtmine, säramine lihtsalt sütitas hetkega ka enda sees kõik põlema. Oleks vaid rohkem nende sugusi 70-aastasi, kes tulevad lavale tantsima.
Tööst rääkides kadusid minu jaoks piirid. Sain aru, et olen seal, kus olemas pean. Ümber toimus elu, aga ma lihtsalt kirjutasin, kirjutasin ja kirjutasin. Võimas. Minu sisse sündis püsiv kindlus millegi suhtes.

Tänasesse tagasi. Tuulasin just selle kõrvalt, et ma midagi ei tee blogides ja lugesin erinevaid tekste. Minu sisse tuli joovastav tegutsemistahe, tähendab see, mis juba oli suurenes veelgi. Näha, käija, olla, kogeda, tunda. Omada vapustavaid sõpru enda ümber, ükskord elus muuta kõik vastassugu poole esindajad enda jaoks vaid sõbraks.

Ma tahaksin ärgata Lõuna-Prantsusmaa väikelinnas, kus mind ärataks hommikul tuppa paistev päike ning värske kohvi lõhn. Kuskilt immitseks läbi ka soojade ja lõhnavate kaneeli saiakeste aroom. Ma istuks rõdul ning silmitseks hetkeks seda ilu enda ümber, ma naerataksin ja saaksin aru, kui imeline on siia ilma jõudmine.

Täna oli peaaegu juba selline tunne. Ma sõitsin bussiga, ausalt- teen seda harva. Ja mind ajasid järsku positiivselt närvi need mossis näod seal bussis. Sain aru sellest elu paradoksist, et -sa ei saa maailma muuta, muuda ennast ja siis muutub ka maailm-. Niisiis alustasin naeratamisega ja siis muutus asi veel hullemaks- inimestel hakkas ebamugav. Ma küll ei leia põhjust, miks naeratus võib ebamugavust tekitada, kuid minul läks tunne aina paremaks. Ma kõndisin läbi terve vanalinna selles karges õhus, läksin ostsin endale lilli ja tulin koju. Tunne oli hea, ma olin päästnud omal moel maailma, isegi, kui see ei õnnestunud.

Ja nüüd tahaks tänada kõiki kalleid lugejaid, kes on seda pesa külastanud, teid on pea 700- AITÄH! Uskuge mind, varsti tunnete te mind rohkem, kui ma ise seda vahel teha suudan.

Süütan õuna viiruki ning unistan ikka veel suurelt ja aina suuremalt. Unista sinagi, see on ainus tasuta asi siin maailmas peale armastamise!
Mõni õhtu tunnen puudust kaaslastest, kellega maailma parandada.