Mis peitub inimmaskide taga tegelikult?

 Olen kahe päeva vahel!

Lõpetasin just filmi vaatamise, mis aitas mul kokku võtta ühe teema siia. Põhjus miks siia sõnu pole kaua aega tulnud on segadus. Mu peas jookseb iga hetk nii palju dialooge, ma näen öösiti justkui järgmisi lõike oma elust ning need vestlused enda või maailmaga ei muutu selgemaks.
Kui natukene ennast puudutada siis ma üritan leida selgust tunnete ja välja mõeldud tunnete vahel. Katsun aru saada armastuse ja mitte armastuse vahel, pean siin kohal kindlasti mainima- see on paganama raske. Vahel võid tunda, et keegi on justkui su eluarmastus, kuid siis tabad end küsimast- aga miks me siis kokku ei sobi ja miks meie teed on lahku läinud. Järgmisena kerkib kohe küsimus selle kohta, et äkki see on su ettekujutatud eluarmastus, sest eluarmastuse puhul peaks kõik toimima nagu valatult. Ühesõnaga see pikk, väga pikk dialoog on kurnav ja vahel võib tunduda, et sellel lõngakera lahti harutamisel ei tulegi lõppu.

Ja siis võid hetkeks tunda, et see kõik on nii tühine- need dialoogid ja ikka veel asja üle mõtlemised. See on justkui rong, mis on ammu jaamast väljunud ning see rong oli ühe suunaga. Aga katsu sa siis kõike seda enda seest väljutada. Lõpetada, unustada ja uuesti hakata.

Vahepeal olen kooliga joonele saanud- viimane nädal oli hullumaja, aga kõik on nüüd sellega hästi. Tõstsin kodu ümber, et vanast eemalduda, veel on palju teha selles vallas, kuid ma olen otsa lahti teinud.

Mu elus on hetkel peale kõige muu kummalise kaks eriti kummalist asja.
Nimelt esiteks, ma usun mingil määral horoskoope- no kui nad koguaeg täppi panevad siis hakkad ju uskuma. Ja kõik võimalikud horoskoobid räägivad mulle viimasel ajal sellest, et mul läheb kõige paremini üldse praegu! Et ma olen saavutanud oma eesmärgid ja olen seal, kus olema pean. No võta näpust tunnet sellist kui pole. Tõesti, tööalaselt ja töiste tegemiste poolest on kõik perfektne- täpselt nii nagu ma tahaks. Kuid muus osas on veel pikk tee minna.
Teisalt ma näen tõesti viimasel ajal unes ette mingeid seike tulevikust, aga kuidas ma tean et need on tulevikust?  Mu uni on iga öö täiesti ebareaalne. Näiteks ühel päeval ma vajusin peale tööd kell 8 teleka ees magama, ärkasin kell 1 öösel ning kell 2 öösel. Ma ei saanud isegi aru, kus ma viibin või miks. Lõpuks jõudsin ka voodisse ning paari tunni pärast ärkasin ülesse, et mõtlema hakata. Nagu suur mõtleja ei kunagi. Ja need mõtlemised on juba regulaarsed- ma ärkan kummalisel ajal ülesse ning aina mõtlen ja mõtlen ning mõtlen. Aga kuidas ma siiski tean, et see võib minu tulevik olla? Sest hommikuks olen justkui läbi raputatud ning siis taban, et miski lähebki täppi.

Aga tagasi minnes filmi juurde. Film jutustas tuntust ja kuulsast kirjanikust, kes oli just lahutanud ning elas täielikus masenduselossis. Tema elu täitis vaid alkohol ja üksi olek. Ühel hetkel peale lahku minekut ta mõistis, et tahab tagasi oma koolipõlve armastust. Ta jättis kõik, mis oli ja põrutas oma lapsepõlve linna. Võttis hotellis toa ning ehitas sinnagi oma masenduse pilve. Ta kohtus oma koolipõlve armastusega, kes vahepeal oli õnnelikus abielus ning just isaks saanud. Naine valetas kõigile, et on tööasjus linnas ning läbi lillede üritas mehele lähemale jõuda ning ja isegi alandas end selleks. Ta õhtut täitsid vaid alkoholi kogused kuni ta isegi tunnistas, et on alkohoolik. 37 aastane naine, kes oli lahutanud, kuid olid tuntud ja kuulus. Lõpuks ta suutis oma lapsepõlve armastuse ja tema uue pere ees niimodi alandada, et mõistis ka ise oma hullust. Filmi lõpus sattus ta rääkima naisega, kes tegi talle selgeks, kui eriline ta on. Ta seletas talle sellest, kui väga tegelikult soovitakse selle kirjaniku moodi olla ja tema elu elada.
Naine mõistis alles siis, et tõesti ta ongi eriline ning võttis oma elu enda kätesse.

Kuna igat filmi, mida ma vaatan üritan ma enda jaoks psühholoogiliselt lahti mõtestada tegin seda ka seekord. Ma hakkasin mõtlema selle peale, millised inimesed peituvad tegelikult andekate, tuntud ja kuulsate inimeste taga. Kui tihti tegelikult need andekad inimesed teevad oma andeid selleks, et petta tegelikust. Nad säravad seltskondades ning paljud sooviksid nende elu, kuid tegelikult need on vaid säravad maskid, mis on ette tõmmatud paariks tunniks. Tegelikult on enamike inimeste taga hinged, kes kannavad endas hirmu, et neid ei armastata.

Järgmisena ma suutsin ennast panna sinna filmi ja leida ka endaga seose. Tõesti, just siis kui mul on ikka tõsine hingehäda kallal võin ma end sulgeda nädalateks loomingusse ja sealt mitte väljuda. Ka minus on hirm, et aga kui ühel päeval ma tunnen, et see esimene armastus oli ikka õige? Või kui ma ei suuda järgmise mehega, kes võib mulle kõik kandikul ette tuua leida seda õiget tunnet?

Tegelikult on kõik hästi, sest mul on imeline kodu, mul on imelised tööd, ma olen olemas ja mul on enamgi veel.
Kuid hinges kriibib miski, teate seda tunnet, et miski hinges nii väga kriibib, aga ei leia sellele vastust?