Inimesed, kes ainult saavad ilma andmata

Me saame olla kindlad ainult selles, et ükskord see elu lõpeb. Sama kindel võiks olla meie jaoks see, et kõik muutub ja miski ei jää samaks. Kui me sellest suudaksime aru saada siis meil ei tekiks ehmatust ja hingelist traumat, kui järsku tabame, et miski pole enam endine. Kuidas siis selle kõigega leppida? Kuidas sa lepid olukorraga ning ei jonni enda sees koos hingelise valu ja raskusega. Alguses on normaalne, et sul kaob motivatsioon, sa ei suuda süüa ega juua, lihtsaim tundub vaid elutoa diivanil tekk üle pea tõmmata ning oodata, et ärkad siis, kui kõik on endine. Kuid see, mida tuleb tunnistada on see, et miski ei saagi enam endiseks. Ainus, mis sa teha saad on leppida selle uuega.

Ükskõik, milliseks on osutunud sinu jaoks see miski uus, on see sinu oleviku hetk ning arvatavasti ka lähituleviku. Mõnda aega on muidugi inimlik jonnida ja soovida tagasi kõike vana, kuid sellele tuleb stop ette panna, sest muidu sa jäädki seda tegema. See, et miski ei jää endiseks paneb rohkem väärtustama seda, mis meil on. Paraku on inimene juba selliseks loodud, et raske on aru saada asjadest, mis sul olemas on. Kui enam pole, on kahju. Jumal tänatud, et ma inimene olen- sest minus elavad ka sellised tunded.

Vahel sa kasvatad endale nii kõrged tiivad ning soovid võimalikult lähedalt pilvi vaadata. Ja sa lendad ja lendad ning lendad... Ning ühel hetkel saad aru, et sa oled liiga kõrgele, liiga kiiresti lennanud ja kaks võimalust- kas su tiivad jäävad väiksemaks või sa kukud lihtsalt maha ja tagasi algusesse. Ning sa oled isegi teised tiivalised endale valed valinud, nendega juba mingisuguse teekonna ära lennanud ning olnud abiliseks sel teel, kuid pilvede juurde jõudes mõistad äkki, et need tiivasõbrad ei olnudki õiged.

Küsimus on selles, kas sina julged käija elus üksinda?