Kelle sina oma ellu valid?

 Kord valib Elu, kord peame ise vaprad olema.
Ideaalseid inimesi ei ole olemas, mistõttu peame mingis osas järeleandmisi tegema. See on meie enda valik, kui kaugele me kompromissidega nõus minema oleme, ilma, et me endale seeläbi püsivat kannatust põhjustaks. Me ei saa eeldada, et kõik inimesed on sarnased ja kokku sobivad. Mida kiiremini me sellest aru saame, seda kiiremini anname endale ja teistele võimaluse oma elust rohkem rõõmu tunda.
Mõnikord teeb Elu valikud meie enda eest. Jah, tegelikult ma usun, et Elu teeb alati valikud meie enda eest, kuid mõnikord lihtsalt me ei julge seda endale tunnistada.
Erinevas vanuses vajame me lähisuhtest erinevaid aspekte. Kahekümneselt ei tunne me end isegi, rääkimata siis sellest, et keegi teine võiks meid tunda. Just see on sageli põhjuseks, miks me läheme kokku inimestega, kellele me hiljem, ennast rohkem tundma õppides, valusalt haiget võime teha.
Kas me peaksime end selles süüdistama? Raske on end mitte süüdistada, aga kas see polegi mitte valik, mis on meie eest juba ära tehtud? Me oleme siiski vaid marionetid mängus, mida nimetatakse Eluks - oma emotsioonide, mõtete ja intuitsiooni marionetid.
Mõnikord viib valus tee õnneni
Me oleme inimesed, ja me eksime. Me saame oma vigadest õppida, ja püüda seeläbi tulevikus paremaks inimeseks saada, aga jäädes kinni oma valikutesse, mida me tegime teistsugusel ajal ning teistsuguse inimesena, võime põhjustada endale ja teistele inimestele kannatusi, mida oleks võimalik vältida. Alguses võib see tunduda valus, kuid kui emotsionaalne mälu  hakkab taanduma, ja faktilise mälu baasil eelnevat rahulikult analüüsima hakkame, võime avastada, et tegelikult oli see siiski hea. Kõikide suhtes.
Kord valib Elu meie eest, suunates meid kohe kokku inimestega, kellega on hea. Mõnikord aga viskab Elu vimpkasid, tuues meid kellegi kõrvale, kellele me haiget teha võime. Juba siis, kui me koos oleme. Nüüd on meie isiklikul vastutusel, kui kaua me sellel juhtuda laseme. Kuni meie silmad on "kaetud" ebateadliku eneseimetlusega, ei pruugi me märgatagi, kuidas me inimesena teisele kannatusi põhjustame, ja kuidas me ka ise sealjuures kannatame.
Kui aga ühel hetkel mingil põhjusel kate silmade eest langeb, näeme me olukorda selgelt, ja taipame, et kõik inimesed ei saagi kokku sobida. See kõlab julmalt, aga ainult nii kaua, kuni me elame emotsionaalses illusioonis, uskudes, et kord otsustatud asjad ei kuulu iial muutmisele. Õppides aga lahti laskma millestki, mis meid niikuinii õnnelikuks ei tee, ja keskenduma õppetükkidele, mille lahendamist Elu meilt antud olukorras ootab, võime sillutada tee millelegi uuele ja palju ilusamale, mis meid uuesti naeratama ning andestama õpetab.

``Sinu inimesed kirjuta oma elu sisse, teised aga oma elufilmist välja!``

Kui võtta meie elu justkui teatrilava või filmi siis seal on peale meie ehk peategelase ka teised rollid. Mõned neist on võetud püsivalt meie lavale- nad läbivad meiega erinevaid etendusi jäädes alati mingisse rolli. Teised aga kirjutame välja peale esimest või teist vaatlust. Ning meil on selleks õigus- samamoodi nagu meil on õigus teha valikuid oma elus vastavalt meie heaolule. 

( Seda kirjutades tuli väljas päike välja! ) 

...jätkan. Me võime ära tunda, kes sobib meie kõrvalrollidesse ning kes mitte ( kuigi ka see pole kerge ). Kuid raskem on järgmine etapp- selle tunnistamine ning osast välja kirjutamine. Alati ei pruugi teine pool saada aru, et viga pole temas ega minus endas- vaid lihtsalt sa pole minu inimene! Kas siis üldse on vaja seda teisele selgitada? Noh, viisakas oleks, kuid iseasi kas sul see ka õnnestub. Igaljuhul selge on see, et inimesed, kes lihtsalt ei sobi meie rolli ei tee meie elu rikkamaks. Ja tõesti, asi ei ole ei inimeses ega sinus endas- kõik ei saa lihtsalt kõigiga sobida.

Kuidas siis ära tunda neid ``mitte meie inimesi``?

• Sõprus on kahepoolne asi- tuleb anda, võtta ja saada. Mida neist kõige enam teha, pole kindel. Sõprus on kui maja ehitamine, iga päev laod paar uut osa, et tulevikus saaks mugavalt selles elada ( seejuures ei tohiks end mugavaks ära lasta ). Samas võib sõprust ka võrrelda lille kasvatamisega, neid võrdluseid oleks tegelikult sadu.

Kui sa tunned ühel hetkel, et sina ainult annad ja annad ning teine ei tule poolele teele isegi vastu, rääkimata kolmveerandist siis pole asi õige. Sõprus on miski, milleks tuleb aega võtta ja leida. Sellesse tuleb panustada!

• Teine ei hinda sinu väärtushinnanguid. Kui sa otsustad oma sõbrale teatada, et teed järgnevad aasta aega tasuta vabatahtliku tööd heategevuse nimel ning elad selle tõttu vaesuses, kuid oled õnnelik siis ei pruugi kõik sõbrad käsi plaksutada.

Ka minul on korduvalt ja korduvalt olnud inimrolle elus, kes naeravad lihtsalt kõige üle või suudavad isegi vihastada millegi sellise peale. Pidevalt küsimused- raha ka saad selle töö eest mis rabad või? Mida sa jooksed igale poole koguaeg? SEST MA ARMASTAN NEID ASJU!- nii lihtne see ongi. Raha on kaduv väärtus, me vajame seda, et mingil määral ellu jääda, kuid see ei saa meile kinkida õnnetunnet ning hingelist rahulolu. Samas saavad seda teha sinu tegemised ja unistused.
Seega olge valvsad nende märkuste ja kommentaaride osas. 

Need on kaks põhilist märksõna ja olulisemat asja, mis oma elust hetkel oskan välja tuua. Kirjutan millestki sellisest, sest minu eluetapis on selliseid inimesi, kelle rolli üle tuleks natukene mõelda ning teha mõningaid järeldusi.

Meie elu kuulub vaid meile ning kellegil ei ole õigus muuta meid väiksemaks, kui me suudame-oskame-tahame olla. 


Ma olen üks kord elus vaid õnnest nutnud, kuid eile õhtul oli see teine kord- tundsin, et olen oma kätega ennast tõstatanud kuskile, kus iga päev täitub vähemalt üks unistus, kas siis suurem või väike- aga unistus.
Ja teate, ärgata hommikul heatunde pohmellis, kus õnnehormoonid loovad sinu organismi on imeline!

PS. Vahel võib mõne inimese välja kirjutamine teie elust muuta teie elu Unistuste eluks!

 Ikka armastust!