Algused ja lõpud

Õhtust, täna on alles teine päev nädalast, kuid mul on tunne, et tahaks öelda- hullumeelne nädal on seljataga. Tunnen, et see on minu elu, sest iga päev on täielik uus lavale astumine ning sealt ära tulek.
Mul sündis eile keset tööpäeva selline jutt peas:
´´Einoh muidugi võiks ju igasuguseid kurbi ja pahasid emotsioone olla, kuid kui asjad üle pea kasvavad tuleks võtta appi teatrilava vahend. Sa paned oma elu ning sündmused teatrilavale ning siis istud ise publiku sekka. Ning siis sa hakkad seda etendust vaatama ning isegi kõige parema tahtmise juures sa ei suuda nutta- sa puhked naerma, sest tegelikult on kõik naljakas. Need rollid, need sündmused- see on parajalt ebareaalne, kuid mitte kurb.´´

Ja see aitab. Ning see on ka mind aidanud. Kahel viimasel päeval on nii palju asju minu elus otsa saanud ning toimunud, et mind oleks nagu tugevalt läbi raputatud.

´´Esimene vahe kahekesi ning üksi elamise vahel on see, et sa seisad poes piimariiuli ees ning võtad suure piima paki asemel pooliku.´´

Mis  see algus ja lõpp tegelikult siis on. Algused on alati ilusad ja toredad, nad on küll rasked, kuid see mõnus sisemine ärevus on seda pingutust väärt. Ja siis hakkab pihta, kõik kasvab tõusus, vahel on küll up and down situatsioone, kuid midagi hullu pole. Kuid siis võib tulla lõpp. Ja lõpp ei ole enam nii mõnusalt ärev. Lõpus on emotsioonid hoopis teised. Sa küsid endalt lihtsalt nii palju küsimusi, et lõppu nagu ei saabukski- kas ma tegin piisavalt, olin ma ikka piisavalt hea, kas ma oleksin võinud midagi teisiti teha, aga kui oleks teisiti öelnud äkki oleksid asjad teisiti? Aga äkki ta on nüüd kellegi teisega, äkki meil oleks olnud siiski roosamanna tulevik, äkki oleksime me elulõpuni koos elanud? See lõputu küsisõnade rida peas justkui ei tahagi vaikida, kuid ühel hetkel on vaja laiuda silme ette see punase ja valgega STOP liiklusmärk ja endale tunnistada, et nüüd ongi STOP- kõik on tehtud või tegemata, enam ei oma see tähtsust, loeb praegu hetk. Aeg on hakata iseennast armastama, nüüd või ei iial, sest asi on hapu!
Ja siis seisab ees järgmine otsus- kas sa jääd ohvriks või sa hakkad mõistma, kui palju sul tegelikult on.
Sinust võib saada abitu ohver, kes korrutab endale- aga nüüd ma olen ju üksi, ma pean kõigega ise toime tulema, kaelas on võlad ja arved tahavad maksmist,  ma pean ise aru saama kuidas jooksevad juhtmed seinal ning mul ei ole isegi kaissu pugevat lemmiklooma, no mul ei olegi midagi.
Kuid täpselt samal hetkel sa võid teha teise valiku ning mõista- pagan võtaks, mul on nii palju toredaid inimesi, kes oskavad õigel ajal hästi öelda. Siis mul on veel mu tegemised, mul on kodu ja mul põleb ahi, kust varsti saab sooja. Ja ma olen ise ka veel olemas. Kõik on ikka päris priima!

Algus ja lõpp. Me teame, et iga raamat enamjaolt algab sissejuhatusega ning lõpeb tänusõnadega, kuid mis jääb sinna vahele- seda ei tea me kunagi. Kas ja millal oleme valmis uuesti võtma raamatu ja sisu hakkama uurima? Selle vastuse ma jään võlgu, kuid kui teada saan- jagan teiegagi.

Kas maailm tiirleb, või tiirlen mina.

Ma soovin, et oktoober tooks suure ämbriga armastust!

Täna leidsin ühest butiigist sellise asja. Ausalt, ma riputaks terve kodu täis selliseid asju ja elaks nagu armastuselossis!