Lähedal, aga samas nii kaugel

Ma pole siia tükk aega jõudnud. Elu on mu endasse imenud või mina elu- ei teagi millist pidi õige seda kõike kirjeldada oleks. Hetkel käib meeletu töö oma eesmärkide nimel ning kuigi energia on jõudnud täiesti nulli piirini siis ma üritan siiski edasi pressida, teadagi olen ma halb allaandja. Kogu see elu ei lase väga palju emotsioone ja mõtteid tunda ega kuulda- toimub vaid meeletus tempos endast maksimumi andmine. Tihti küsin endalt, kas nii on õige, kuid tean, et ühel hetkel mõistan selle õigsust. Siiski on mind viimasel ajal miski paelunud- inimesed, kes on lähedal, aga samas nii kaugel.

Kas teie elus on olnud inimesi, kes on ühel hetkel teile nii südame lähedal, et hing tahab kinni jääda. Nad on nii soojal kohal, et teevad iga oma sõna ja teoga aina rohkem sooja südamele. Ning järgmisel hetkel on nad nii kaugel, et hingates hakkab hoopis valus. Hinge on tekkinud tühjus ning kõle tunne, pühib vaid külm tuul. Keegi ei tee sooja ega pai hingele, valitseb sügisene tormine tuul. Miks mõned inimesed on ühel hetkel meile nii lähedal ning teisel hetkel kaugustes? Nad võivad olla sinuga samas linnas, isegi väga lähedal, kuid hinges nad ei ole sinuga samas riigis isegi. Mis tekitab sellise keerise, kas on see märk, et need inimesed ei ole õiged sinu ja minu inimesed?

Mis paneb inimesi eemalduma? On see hirm jõuda kellegile liiga lähedale. On see hirm kaotada, kui jõuad lähedale? Või on see lihtsalt märk õigetest ja valedest inimestest meie jaoks. Kui meie elus on nii palju otsuseid õige ja vale vahel siis kuidas me õpime sellel vahet tegema. Kas tegemist on lihtsalt kõhutunde või sisetunde kuulamisega? Ehk kehtib siin siiski mingi õhku kirjutatud valem, mida ei ole nii lihtne leida- õige ja vale vahe.

Kui meie kõhutunne ütleb selle õige ja vale vahe ära siis kuidas inimestest lahti öelda. Kui sa tunned, et inimene on su elus, kuid ta ei ole sulle õige. Ta ei sobi sulle ühelgi kujul- lihtsalt ei klapi ja ei toimi. Sõnu vahetades või kokkuleppeid sõlmides jäävad need vaid õhupiirile rippuma ning kõik, mis sa saad on pettumus. Kui kohtute, tekib vulkaan- korraks on imeline, lahkudes murduvad kaljud ning vesi sulab tekitades hiiglasliku uputuse, kuhu uppuda ei sooviks meist keegi.

Minu elus on palju hetki, kus ma sooviksin, et mul istuks kodus üks tark olend. Mulle poleks oluline, kas ta oleks mees või naine, isegi kesksoost võiks olla. Aga palun, ma vajan ühte teda! Vahel ei kuule kõhutunnet ning sisehääl vaikib. Elus käib mingisugune torm ja kaos, mis on imenud su endasse ning enam ei leia väljapääsu. Igapäeva elu tekitab pettumust ning inimesed ei oska oma lubadusi kõrgel hoida. Tunned, et annad endast pidevalt kõik ja enamgi veel, kuid kellegile, sellele kellegile, kes ei oska samamoodi käituda pole ikka küll. Või ei osata lihtsalt hinnata.

Vahel ma nutan pühapäeva õhtuti. Ma ei nuta kurbusest ega rõõmust. Ma nutan segastest tunnetest, et neist vabaks saada. Vahel see aitab ja vahel ei aita. Vahel on minu sees nii palju armastust, millega ma ei oska midagi peale hakata. Proovin armastada kõike enda ümber. Kassi, kes magab vaibal. Apelsini korvis. Lille vaasis. Iseennast siin. Ikka pole piisavalt. Ikka pole rahul. Võibolla on tegemist lakkamatu rahulolematusega. Võibolla on võibolla?

Meie igapäeva elus ei saagi kõiki inimesi väga lähedale lasta, vaid tõelisi saab. Jätkugu meil tarkust teha vahet tõelisel ja mitte tõelisel. Olgu meil piisavalt oskust kuulda oma kõhutunnet ning tunnetada sisetunnet. Jätkugu meil valgust teha vahet asjadel, mida me saame muuta ning leppida asjadega, mida me muuta ei saa.

Tahan kallistada kedagi. Kallistan ennast.