Kiire elutempo= põgenemine

Tänapäeval on üha levinum see, et meil on koguaeg kiire. Kui hommikul jookseme kohvitass käes tööle siis hilisõhtul jõuame rampväsinuna voodi. Sinna vahele mahub meeletus koguses erinevaid tegemisi, sündmusi ning emotsioone. Kuidas selles emotsioonide rikkas ning füüsiliselt raskes elutempos inimeseks jääda? Miks meil tegelikult nii kiire on?

Raamat ”Why Am I So Tired?” (Miks ma olen nii väsinud?) märgib: ”Praegune elu on täis hoopis teistsuguseid pingeallikaid- tarvis on jõuda järjekordsele lennukile, kinni pidada kõiksugustest tähtaegadest, viia lapsed õigeks ajaks lasteaeda ning nad sealt siis jälle ära tuua- seda nimekirja võiks lõpmatuseni jätkata.” Pole siis midagi imestada, et väsimust on nimetatud meie aja needuseks.

Aastasadu tagasi oli meie elu lihtsam ning elutempo aeglasem. Inimesed elasid rohkem loodusega ühes rütmis- päevaaeg kulus töö peale, õhtud veedeti koos perega ning öö oli uneaeg. Tänapäeval on aga terve rida tegureid, miks inimesed tunnevad end üha enam väsinuna ja vaevatuna. Meis on suurem vajadus pingutada igapäevaselt rohkem, et ellu jääda- seda nii vaimselt, kui ka rahaliselt.

Lisaks sellele, et päevad on muutunud pikemaks, on ka elu ise hakanud justkui kiiremini liikuma, kusjuures jällegi on selles oma roll tehnikal. Kiired autod, kiirrongid ja reaktiivlennukid on hoopis midagi muud, kui hobusõiduk vähem kui sajand tagasi. Tänapäeval võib ärimees, kelle vanaisa läks tööle arvatavasti kas jalksi, ratsa või siis rattaga, süüa lõunat ühel pool ja õhtust teisel pool Atlandi ookeani. Muidugi ei suuda keegi meist maailma üha kiirenevale tempole pidureid peale panna. Kuid meil on võimalik enda elus mõningaid muudatusi ette võtta, nii et see oleks rahulikum ja tasakaalukam. Kas me teeme seda? Mida me tegelikuses peidame selle kiire elu varju?

Tegelikus on see, et kui meil on piisavalt kiire siis ei saa tõde meid kätte. Me justkui põgeneme koguaeg tõe eest ning mängime temaga laste kombel peitust. Kas arvate, et te jõuate tõe eest ära põgeneda? Meis on hirm, et kui tõde meid kätte saab siis maailm variseb kokku. See on justkui pidev elamine võlgu. Me laename ajalt ning kasvatame intresse. Lõpuks on meil kaelas suur võlg koos intressidega, mida me tasuda ei suuda. Kui suurt intressi me tahame maksta kuulmata sisemisi appikarjeid?

Vaikus= enda sisse vaatamine.

Kui me lubame endale hetki, kus oleme vaikselt ning mitte midagi tegemata. Hetked, kus me ei too vabanduseks, et meil on kiire. Hetked, kus vaikus on hirmutav ning tegematus ängistav. Need hetked panevad meid vaatama enda sisse. Kui hirmutav tundub sulle vaadata enda sisse? Näha seal kõiki nõrkusi ja tugevusi. Märgata minevikust tulenevat valu ning hirmu tuleviku ees. Kuulda sisemisi segaseid hääli? Päris hirmutav kas pole?

Muuda seda olukorda!

Luba enda ellu tühjus ja kohtu endaga. Mine endaga kohtama, veeda iseenda seltsis igapäev vähemalt tund aega- tee midagi meelepärast. Premeeri end millegi heaga, mine vaata kvaliteetset filmi, jaluta mereääres- tee seda enese heaks. Kohtu iseendaga ja mõista, et kõik see, mis sinu sees end peidab on inimlik. Meie kõigi sees on hirme, valu, segadusi ning küsimusi.

Lõpeta endale ja teistele valetamine

Kas sulle tundub tuttav olukord, kus sind kutsutakse kuskile, kuid valetad, et sul on paganama kiire? Tegelikuses istud kodus diivanil, vahid kümnendat korda oma serjaale ning sööd jäätist? Või siis soovid kellegiga pikemat aega kohtuda, kuid tema toob aina vabandusi oma kiirest elust? Minu elus on palju selliseid olukordi, nii üht ja teistpidi. Sellepärast ma ka tean, kuidas need kiired vastused käivad. Ning selletõttu, et ma oskan ise selliseid vastuseid öelda näen ka läbi inimestest, kes mulle neid vastuseid kandlikul ette toovad.

Tegelikus on see, et meil ei saa kunagi kellegi ega millegi jaoks olla kiire, kui me teisest hoolime. Ilmselt ei juhtu midagi, kui lahkud töölt õigel ajal ja ei tee ületunde. Õigel ajal lahkudes jõuad kohtuda oma vana sõbrannaga ning õhtul veel kodus mehega aega veeta. Seega nii lihtne see valem ongi- ära põgene lollide vabanduste taha ning kohtudes iseendaga kohtud ka teistega.

Pea meeles, et liiga kiirelt elades võid jääda ilma kõige ilusamatest hetkedest.

Kuigi väljas on lumi, südames on ikka kevad.