Ma keeldun uskumast, et meist igaüks pole võimeline millekski enamaks. Ma ei ole pikka aega teinud tööd endaga uurimaks oma nõrkusi ja tugevusi. Ma ei saa ka öelda, et oleksin ilmatuma aja kulutanud enda arendamisele või raamatute lugemisele. Tegin sellega algust hiljuti ning tänan igal hommikul end selle otsuse eest. Otsuse eest elada teistmoodi ning muuta oma elu. Miks ma kirjutan sellest alles nüüd ja mitte enne kõiki neid sisemust urgitsevaid lugusid? Sest nüüd oskan seda kõike sõnadesse panna.
Ühel päeval minu elu muutus. Milline see enne oli? Ma elasin kõigele ja kõigile peale iseenda. Ma uskusin, et olles pidevalt kellegi vastu hea ning andes endast rohkem, kui oleks olnud vaja teenin maailmalt kiituse või mõne aumärgi. Ütlesin ALATI kõigile ja kõigele jah, olenemata sellest, et sees oli vaid ei. Kui veetsin kaks kuud haiglas siis olin isegi tänulik, sest nii sain teistelt palju tähelepanu, hoolivust ning ilmselgelt ka haletsust. Tegin kõik, et teised minust hooliksid, mõistmata, et mul on endast tegelikult ükskõik. Asjad läksid teisiti, aumärki sellest ajast mul seinal pole ning vastupidiselt on hoopis palju mõrasid sellest ajast. Ma ei oska kirjeldada detailselt oma elu too aeg ja ei tahakski seda teha, püüan hoopis igapäevaga üha rohkem seda unustada. Ma ei tahtnud muutuda, seega ehitasin enda ümber paksud seinad ning ei kuulanud midagi ega kedagi, mis andis tegelikult märku pidevalt sellest, kui valesti ma elan. Mu ümber oli palju hääli, kes tahtsid päästa mind sellest võrgust, kuhu olin ennast lasknud põimuda, kuid seinad olid too hetk liiga paksud. Kui ma loen täna minu eelnevat blogi siis küsin endalt, kes selle kirjutanud on?
Öeldakse, et selleks, et alustada teekonda iseendasse on vaja tõeliselt suurt julgust. Minul seda too hetk polnud, võibolla tulenes see mu noorusest või lihtsalt harjumusest elada oma mugavustsoonis. Ma kartsin, et kui muudan oma elus midagi siis kaotan. Kaotan iseenda ja oma elu. Nii ma siis elasin, mitte ükski päev olemast õnnelik ega rahul. Uskusin, et kõik, mis väljastpoolt öeldakse ongi õige. Olin inimeste, maailma ja iseenda ori. Kui hetkel mõtlen sellele ajale siis hinges hakkab kergelt kurb mõeldes, et ma ei mäleta nendest aastatest just palju õnnelike hetki. Ma olin justkui millegi või kellegi poolt uimastatud ning selle mõju ei tahtnud lõppeda, ilmselt ei soovinud ma ise, et see lõppeks. Minus puudus USK, usk, et elus on midagi enamat. Usk, et ma võiksin olla iga jumala päev õnnelik ning ma ei vaja selleks tegelikult midagi ega kedagi.
Peidame end tihti mugavustsooni ning sealt väljudes kardame, et meie elu tabab kaos. Ka minu elu tabas see kaos. Üks suurem sündmus pani mu elu muutma. See kõik toimus vaikselt ning samm-sammult. Hakkasin uskuma jälle endasse ja oma unistusse. Võiks öelda, et ärkasin alles siis ning sain teada, kes ma tegelikuses olen ilma kellegi teise hinnanguta. Tegin oma esimesed unistused teoks ning tundsin iga keharakuga enda üle uhkust. Elu juhtis mind koolitusele, millele võlgnen suurima tänu. Aitäh Alar Ojastu, et mu silmad avasid näha paremat maailma! Kui ma läksin sinna koolitusele puudusid mul ootused. Olin igat pidi oma elus kibestunud ning elasin tagantjärgi mõeldes üsna mõtetut elu. Uskusin, et tööl käimine ja suhtes olemine ongi kõik, mis elu mulle pakkuda saab. Minus puudus usk unistada ja unistuste poole liikuda. Kaks päeva sellel koolitusel muutis mu elu. Ma eksin, ta ei muutnud seda kohe. Tegin ühte vihikusse märkmeid ning panin selle vihiku kuskile ära. Võtsin vastu väevõimuga muutusi, kirjutasin igapäev endale asju ülesse oma elust ning tuletasin meelde olulisi mõtteid. Tuli mitmeid tagasilööke koheselt ning ka hiljem.
Nüüd ma olen siin, minu kõrval on täpselt see sama vihik, kuhu on lisandunud veel väga palju uut. Olen viimase kahe päevaga läbi lugenud 300 lehte vaimsust ning tunnen, et olen jõudnud õigesse algpeatusse, kust alustada imelist reisi. Korrutan endale igapäev, et kõige olulisem on endast lugu pidada ning teiste lugupidamine on lihtsalt boonus. Õpin, kogen, soovin ja saan. Täna julgen unistada ning unistusi reaalsusesse viia. Paljud unistused on juba täide läinud ning teised ootavad oma järge.
Täna tunnen, et olen justkui puurist välja lastud lind, kellel on tiivad, et lennata.
Ma ei taha jätta muljet nagu oskaksin nüüd elada ja teaksin kõike. Ma teen veel tänagi väga palju vigu ja libastun. Ma libastun ka tulevikus, sest ma olen inimene. Olen müüri ehitamisel esimese vundamendi kivi juures.Usun, et me ei saa elu lõppedes ka teada, kuidas elada. Kuid minu jaoks on olulisim see, et ma olen teinud valiku elada teistmoodi. Ma keeldun uskumast, et meie elu piirdub vaid nende uskumustega, mis meile on õpetatud. Ma olen veendunud, et kui õppida unistama siis unistused täituvad. Usun, et julgus näha oma potensiaali saab pakkuda meile imelise elu. Tahan õppida, et teiste kiitus ning tunnustus on vaid boonus meile mitte eeldus ega ootus.
Miks ma seda kõike nii avalikult teen? Sest minus on siiras usk, et me kõik võime sellise muutuse teha.
Tahaksin kirjutada sellest, kuidas ma oma unistusi ellu hakkasin viima ning milliseks on kujunenud minu elu täna. Kuid sellest juba homme.
Seniks, pea meeles, et sa ei tea kunagi, mis toimub sinu sees, kui sa hoiad pilgu vaid välisel. Kui leiad endaga kontakti siis pole enam tagasiteed, olenemata sellest, et see pole lihtne koht, kus olla. Ühtset tõde pole olemas, kuid ometi on see meis kõigis.
Seniks uskugem!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar