Ma olen viimaste päevadega palju mõistnud. Kuigi selles meeletus tempos on raske leida tarku mõtteid ning tundeid, on mul see siiski õnnestunud. Olen leidnud enda sees vastused, et ma ei soovi enam kunagi kellegist sõltuda. Nii palju on olnud elus sõltuvussuhteid,- nüüd ma tean, kuidas neid nimetada. Ma olen pidevalt kellestki sõltunud, nii eraeluliselt, kui ka töiselt. Nüüd ma mõistan, et minu heaolu ei saa sõltuda kellegist teisest. Nii nagu ma ei soovi enam oma ellu sõltuvussuhteid ei soovi ma ka suhteid, mis on pausi peal. Ma ei taha visata tuulde oma enese elu väärtusliku aega seistes kellegi seljataga. Aeg on välja tulla, enam mitte sõltuda ega oodata- lihtsalt mõista enda väärtust ning eemalduda hirmudest.
Kas mäletate ma kirjutasin mõni aeg tagasi, et ma pean ära minema. Nüüd on selge otsus tehtud. Kolme kuu pärast lahkun Eestist. Ma unistasin sellest kaua, kuid hirme oli palju sees. Nüüdseks olen nii palju küpsemaks saanud, et puuduvad hirmud. Paljud küsivad miks ja kuidas ma üksi lähen. Kuidas saaks kahekesi ennast leida? Nagu ma eelnevalt mainisin, ei taha ma enam sõltuvussuhteid. Nii soovin ka maailmas rännata- minnes sinna, kus mu kõhutunne suunab. Ma ei ole midagi ette planeerinud, mul on vaid ühe otsa pilet Saksamaale ning sealt vaatan juba edasi. Küll aga on mul välja valitud kirikud ja kloostrid, kuhu süda kutsub. Seega, loodan, et need kolm kuud teiega tulevad veel imelised enne, kui ma kaon. See unistus annab mulle nii palju jõudu ja hetkel elangi vist selle nimel, et juba kotti pakkida ja minna seiklema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar