Headus ja õpetajad

Minu tänane postitus on natukene siit ja natukene sealt. Teemasid, millest kirjutada tahaks on palju. Sülitan kolm korda üle õla ning ütlen, et olen õnnelik. Olen viimastel päevadel libastunud ning teinud vigu, mida olen üritanud vältida pikka aega. Kuid selle juures on postiivne see, et ma ei mõista end hukka. Ma annan endale andeks, sest ma olen inimene ning kaugel perfektsusest. Oluline on see, et mõistan oma vigu, tunnistan neid ning püüan vältida. Miks ma õnnelik olen- sest minu ellu on saabunud just need asjad, mida olen soovinud. Kuldne lause- küsi ja sa saad! Usun, et olen jõudnud oma unistuse töö lähedale ning varsti juba loomas oma unistuste elu. 

Täna otsustan arutleda headuse ning õpetajate teemal.

Meie käitumismustrites on sees, et me võitleme hea eest ning jookseme ära halva eest. Meile meeldib teistele head teha ning kaitsta halva eest ligimest.

 Me lausa tormame teistele head tegema, tulemata selle peale, et küsida, et mis see hea siis tema jaoks on. Toon ühe lihtsa näite: kui sa oma tahtmises head teha lahendad ära oma lapse matemaatika ülesanded ja mida järjepidevamalt seda teed, mis on siis selle lõpptulemus? Lõpptulemus on see, et su laps jääb matemaatikas lolliks. Kuna selles elus matemaatikata läbi ei saa, siis peab laps  selle tagantjärele ikka ära õppima. Sa ei saa ju pidevalt tema kõrval olla ja valvata, millal tal seda matemaatikat jälle vaja läheb. Järelikult tegid sa oma lapsele tahtmisega head teha hoopis halba. Lõpptulemusena tegid kõige rohkem halba aga endale, sest see aeg, mis kulus lapse tööde ärategemiseks, oli ju sinu jaoks tuulde lastud aeg. Siit järeldus: elades teiste elu jääb enda elu elamata. 

Põgenedes halva eest, ajades taga head elu, põgeneme me tegelikult ära enda elu õppetundide eest. Lõpmatuseni aga pole seda suutnud veel keegi teha. Tulemuseks on halb elu. Halb elu on oma olemuselt suurte ja paljude probleemidega elu. Probleem kasvab suureks siis, kui me pole osanud teda lahendada, kui me pole aru saanud, mida see probleem meile õpetama tuli. Niikaua kuni me ei õpi enda käest küsima, miks see probleem just mulle tuli, ei saa me sellest probleemist ka vabaks. See probleem jääb minu probleemiks, mis kasvab ja kasvab, kuni ma teda ükskord märkan. Öeldakse: see magus sõna “vabadus”. Inimene on seda vabam, mida vabamaks ta laseb oma probleemid. Enda probleemide teadvustamine ja selgeks õppimine on aga kõige rängem töö. Samas ka kõige tulemuslikum töö.

    Kes on meie õpetaja? Mis on minu jaoks hea elu? 

Minu ellu on saabunud imelised õpetajad. Inimesed, kellega vahetan inspireerivaid meile hommikuti kohvitassi kõrval ning saan nii innustavaid lauseid, et suunurgad lihtsalt tõusevad kõrgele iseenesest. Täiesti võõras inimesed tulevad mulle häid raamatuid soovitama. Samas on mu elus ikka veel inimesi, kes soovivad mulle midagi õpetada halva teel. Paraku on nii, et me oskame õppida halvast. Siit jällegi järeldus: halb on õpetaja, hea on ära õpitud halb. Sooviga muuta oma elu 180 kraadi soovisin ka eemalduda inimestest, kes takistavad mul jõudmaks harmooniani. Ma ei ole sellega veel päris hästi hakkama saanud. Eksin ja libastun ikka sel teel. 

Usun, et meie kõigi elus on vaja õpetajad. Neid inimesi, kellega lihtsalt jaurata eluseaduste üle ning luua uusi süsteeme. Me saame neilt jõudu ning anname neile jõudu- see on tasakaalus liit.

Just need õpetajad loovad meile hea elu. Ma eksin, nemad ei loo meile head elu vaid on tugipunktiks sellel teel. Üksi areneda, õppida ning saada targaks inimeseks, kes elus läbi lööb on keeruline. Ükskõik, kui väga sa võid uskuda, et oled iseseisev ja tugev siis mingi osa sinust vajab kedagi. Kedagi, kellele helistada siis, kui libastud. Seda saaks võrrelda alkohoolikute tugigrupiga- kui haarad käe viinapudeli järgi peab olema sul keegi, kes seda tekistab. 

   Me ei tohi teiste eest elu ära elada

 

Mida see tähendab? See tähendab, et me läheme oma head, mida peame armastuseks, teistele jõuga peale suruma. Et tunda ennast inimesena, vajame  esmalt andmist. Kas me oskame aga anda? Anda nii, et teisel hea oleks? Kas sa oled kindel, et see, mis on sinu jaoks hea on ka teise jaoks hea?

Olen kuulnud palju inimestelt, kes on armastuses haiget saanud ja pettunud, et neile meeldib teisi aidata. Nad leiavad selle kaudu õnne ja rahulolu. Teiste aitamises pole midagi halba, kuid tuleb tunnetada ära, mis on selle teiste aitamise põhjus.

Toon ühe näite: naine soovib olla oma mehele ideaalne naine. Ta triigib, koristab, keedab ja sünnitab lapsed ka veel. Naine on väga õnnelik ja rahul, mehe rõõmuks vahetab pidevalt uusi kardinaid ning toob lilled vaasi. Mees ei näita välja rõõmu selle vastu ning see muserdab naist. Tegelikuses vajab mees hoopis midagi muud. Ta ei soovinud abielluda naisega, kes talle emaks hakkab, ta tahtis naist endale. Seega on oluline panna teineteise vajadused paika, et mitte eksida. See, mis meie jaoks on hea ei pruugi olla hea teise jaoks.

 

 

 

´´Kui sa oled hea on kõik su vastu head
Aga kõik veel ju seda ei tea
Et sa oled hea´´