Elu nagu kevadine tuul

Tänasel päeval mulle tundub, et meie elu on justkui praegune kevad. Kui hakkab tunduma, et nüüd ongi kõik ilus ning liblikad jäävad kõhtu siis ilmateade lubab juba varsti külma ilma. Kas meie elu pidevat muutumist saab kirjeldada praeguse kevadega?
Ma olen varem kirjutanud meelerahu leidmisest ning õnnelik olemisest praeguses hetkes. Ka tänane teema põimub nende teemadega.

Jalutada kevadistel tänavatel soe tuul puhumas põskedel. Nautida neid siledaid teid, mida tennistega puudutada, kõik tundub justkui esmakordne kogemus. Puud, millel hakkavad vaikselt elu võtma rohelised pungad ning lillepead, mis mullast välja ronivad. See kergus hinges, mille loob päikese saabumine. Liblikad kõhus, mis peavad tormi. See imeline päev ning kevad võikski jääda püsima. Paljud meist sooviks, et talve ja külma ei saabukski ning päike jääkski meie põski paitama. Kuid nagu ma ka maininud olen, siis kunst on märgata meie ümber seda ebapüsivust kõiges ning sellega rahu leida.

See leppimine polegi nii kerge, kui arvata võiks. Mõistus, see üks osa meist ei püüa alati mõista, kuidas kõik nii kiirelt meie ümber muutub. Kuid tõsi, seda ebapüsivust meie ümber märkab igal eluhetkel.

Minu küsimus tänasel päikselisel päeval on- mida saame me teha, et meie elu oleks pidevalt sillerdav ning kergust täis kevad?

Kogen tihti seda, et ühel päeval tundub kõik imeline. Ärkad ülesse, teed endale pai, jood kaneeliga kohvi, vaatad aeda ning imetled loodust. Sind ei kõiguta tulevikus saabuvad mured ning minevik ei tee haiget. On vaid imeline oleviku hetk. Järgmisel hommikul võid ärgata hoopis sooviga magada edasi kuniks sisse tekib hea tunne. Mõnel hommikul tahaks mineviku pärast nutta ning ei oska selle valuga kuidagi toime tulla.

Kas see kõikumine ülesse ning alla on lihtsalt üks elu osa, mida me ei saagi muuta? Võibolla siiski on võimalik elada igapäev imeliselt tundes vaid kevadist kergust hinges? Mida me võiksime teha selleks, et meie igapäev oleks täis meelerahu ning tasakaalu?

Viibimine olevikus
Ilmselt on see kõige tähtsam punkt selle küsimuse vastuses. Kui me suudame olla praeguses hetkes ning lõpetada mõtlemise minevikule ja tulevikule siis kõik ongi hästi. Märgakem, et tegelikult praegu teil ei ole probleeme- kõik probleemid on juhtunud kas minevikus või tulevad tulevikus.
Minevik teeb haiget meile kõigile mingil moel. Meil kõigil on minevikus peidus asju, mida ei tahaks mäletada. Kuid mõistkem, et seda ei saa enam muuta. Kõik, mis on minevikus tehtud, see on tehtud, sul on võimalus luua vaid praegust oleviku. Küll aga saad sa tuleviku heaks midagi teha, kuid mitte kinnisideena sellest, kuidas homne välja peaks nägema. Kui me muretseme pidevalt, mis saab homme või aasta pärast siis meil jääb märkamata praegune hetk.
Lase lahti minevikust, sõlmi sellega rahu. Ära muretse, mis saab homme. Ole siin ja praegu.

Meelerahu leidmine
Kas tunned vahel, et mitte miski pole nii nagu võiks? Töö, mida sa teed ei pane silmi särama. Kodus ei oota keegi. Jaks ning sära puudub. Ära muretse, sa ei ole nende tunnetega üksi- meist paljud tunnevad seda. Sellises tunnete sasipuntras on väga raske leida kohta meelerahule. See tundub isegi võimatu. Peas on palju küsimusi- kuidas ma saan oma elu korda teha, kui ma olen nii väsinud sellest kõigest? Kuidas alustada tööd endaga, kui sa oled vajunud justkui nii sügavale juba? Saab küll!
Vaja on teha vaid see samm ning leida endas jõud muuta oma elu imeliseks. Alusta väga väikestest sammudest luues igapäev alguses 5 minutit meelerahu, siis 10 ja niimodi liigu samm-sammult. Ära ole enda vastu karm ning väldi suurte ootuste loomist. Liigu täpselt omas tempos ning, kui tekib tagasilöök siis alusta uuesti. Varsti märkad, et sinu elu on täidetud ainult meelerahust.

Ära ole enda vastu liiga karm
Kui me tunneme end halvasti siis vahel lisandub sellele ka süütunne. Tunneme, et raiskame oma elu olles masenduses ning stressis. Ära ole enda vastu liiga karm ning suhtu endasse tõelise armastusega. Saa aru, et meis kõigis on väga palju tundeid peidus ning vaid elukunstnikud suudavad tunda ainult ilusaid tundeid. Me vajame vahel ka halbu tundeid, et mõista ilusate tunnete väärtust.
Kui tunned, et oled enda vastu liiga karm olnud siis palu endalt andeks. Palu andeks, et oled endale halba teinud negatiivsete mõtetega. Varsti märkad, kuidas armastus enese vastu aina kasvab ning kasvab.

Küsimusele, kas meie elu ongi muutuv kevadine ilm on raske vastust leida. On inimesi, kes vajavadki erinevaid emotsioone ning erinevaid tundeid oma ellu. Küll aga leidub ka inimesi, kes ütlevad, et pidevalt kõikumine ülesse ja alla on väga väsitav.

Loodan, et need kolm väikest mõtet aitasid sul leida mõned vastused sellele elukeerise küsimusele.
Kuna ka mina olen hetkel tõelisel ilmavahetuse lainel, kus tunded ning emotsioonid vahetuvad vaid sekunditega siis ma asun teiega koos sellele otsingule, leidmaks meelerahu ning imelist tunnet igasse oma päeva! Kas asud minuga koos sellele teele?

Ikka kevadise armastusega,