Ridade vahetus kiirteel

Jalutasin täna linnas ning  vaja oli jõuda jälle punktist A punktini B. Nagu tavaliselt kombeks kasutasin ka seekord selleks jalgu. Kuigi ma olen pikka aega liikumise puhul truu oma jalgadele ning arvatavasti jätkan seda tava ei jää mulle märkamata autod. Täna oli õhk kuidagi karge, kuid külm. Minus oli jälle meeletu vabanemine kogu minevikust ja tunne oli imeliselt kerge. Järgmine hetk olin kaubanduskeskuses ning soovisin seal jõuda punktist A puntkini B. Mul oli vaja soetada midagi, mille kohta ma ei teadnud täpselt milline või mis see olema peaks. Nii ma siis ekslesin seal, kleitide, kottide, mantlite ning eelkõige inimeste vahel. Kellegist jõudsin mööda ning kellestki jäin maha. Keegi nühkis minust mööda ning teine naeratas. Nagu ikka tipptundidel. Mulle tärkas järsku pähe imeline võrdlus.

Mis siis, kui meie elu on justkui kiirtee, kus me vahetame pidevalt ridu ning loodame, et nii jõuame kiiremini soovitud sihtpunkti paremates tingimustest. Siis küsisin endalt millisel rajal praegu mina asun? Miks ma sõidan üksinda ning miks ma ei saa aru, millises reas või kellega ma olema peaks?

Kui sa valid vale rea
Autojuhid teavad, et tegelikult on peaaegu alati võimalus rida vahetada, ka siis, kui oled eksinud liiklusmärkidega ning ei satu õigesse ritta. Vahel satud hoopis ühistranspordi reasse. Üldjuhul saad sa siiski oma viga parandada. Kuid vahel juhtub õnnetus ning põrkad hoopis kokku kellegiga. Jällegi on olulisel kohal õiged valikud- nagu elus ikka.

Kui sinuga ühes reas on täiesti valed inimesed
Vahel tunned, et su ümber on nii valed inimesed. Kõrval olevas reas, seljataga ning ees. Nad on lihtsalt pidurid, tõelised rekkad, kes ei liigu edasi ning ajavad välja vaid tossu. Ning siis sa uimerdad nendega kaasa, lihtsalt liigud ja elad, aga tegelikult ei jõua nagu kuskile. Aga välja ka nende tagant ei saa, pidevalt tuleb vastasolevast suunast keegi vastu ning sa ei jõua möödasõitu teha. Ning siis sul ongi valida- kas sa riskid ja teed kiire, kuid järsu möödasõidu või siis jäädki kellegi seljataha uimerdama.
Oluline on, et möödasõit oleks õigesti ajastatud ning läbi mõeldud, sest muidu võib jällegi õnnetus juhtuda.

Kui meie elu ongi pidev olek kiirteel, kus ette on antud mõned liiklusmärgid ning liiklusreeglid, kuid mõned valikud on siiski meie endi valida. Kuidas teha õigeid valikuid? Keda võtta hääletajatest peale ning kellest mööda kihutada? Millise rea sa endale valid ning kuidas ajastad möödasõidu? Või hoopis teed kellegiga kokkupõrke, millest tekib õnnetus?

  

Kolmas samm: Hirm ja valu

Millegist lahti laskmine ning kellegist eemaldumine tekitab meis hirmu ning valu. Hirmu tunneme uue ees, sest kaotada midagi, mis oli meile nii tuttav tundub hirmutav. Kaotusest tekib meie sisse valu, mis hiljem lahustub vabanemiseks ning õnneks.

Pea meeles- sa ei pea kõigest lahti laskma, vaid sellest tasemest, millest oled välja kasvanud. Uuele tasemele astumine annab sulle uue võimaluse oma unistuste loomiseks ning potensiaali kasutamiseks.

Näide elust. Järgmisse klassi liikudes ei lõpeta sa haridusteed vaid see on tegelikult sinu jaoks preemia pingutuste eest.

Valu

Valu- mis teile meenub esimesena, kui seda sõna kuulete? Lööb teile pähe vaimne, hingeline või füüsiline valu? Valu, millel on väga palju erinevaid liike ei olegi tegelikult nii valusalt hirmutav, kui tunduda võib. Valu teeb meid tugevamaks ning annab võimaluse õppida sellega toime tulema. Kui meil pea valutab siis haarame kohe valuvaigisti. Kui meil valutab hing siis mis on meie valuvaigistiks? Kas valu on vaja vaigistada või lasta sellel olla ning lahustuda ise õigel ajal? Ma ei tea neid vastuseid, sest minu valulävi on väike, füüsilise valu korral haaran kohe valuvaigisti ning hingeliseks valuks on mul oma rituaalid.

Mul on valuga kummaline suhe. Ma tundsin kunagi valu nii, et mul jäigi hing kinni, mitte vaid mu sees vaimselt, vaid füüsiliselt. Ma suutsin valu kogeda nii, et nutsin end hingetuks. Need hetked on mul väga selgelt meeles. Kogesin isegi väga tugevaid närvivapustuse taolisi hetki oma nooruses. See kõik on nüüdseks seljataga ning nüüd oskan valust läbi vaadata. Ma tunnetan, kui inimesed mulle haiget teevad ning mul on kahju neil hetkedel. Kuid mu mõte hakkab ja tunne hakkab kohe jooksma teisele teele- miks selline valu minu ellu tuli, kas see on tahtlik või tahtmatu valu, mida ma õpin sellest valust. Oluline on valu hetkedel endale meelde tuletada oma väärtust. Tea, et kellegi sõnad või teod, mis teevad haiget ei tee sind vähem väärtuslikumaks. Sina oled sina, oma teljel, täpselt nii väärtuslikuna, kui sa siia ilma tulid.

Kas teate, et on olemas haruldane haigus CIPA. See on haigus, kus inimesed ei tunne valu. Nad ei ole valust teadlikud ning neil puudub võime seda tunda- nii vaimselt, kui füüsiliselt. Nii seavad inimesed end pidevalt ohtu. Seega peaks me isegi olema tänulikud valule? Kuigi see kõlab kummaliselt siis jah!

Valu toob muutuse. Pea meeles, et meie sees on miski, mis ei murdu eal. Kas sulle ei tundu, et oma elule järgi mõeldes märkad, et sa oled elanud läbi väga-väga palju asju ning sa oled ikka elus. Võibolla on sul halbu mälestusi ning sees armilisi arme, kuid sa oled elus! Tegelikult oled isegi tugevamaks saanud- seda on valu teinud. Oleme tänulikud valule!

Hirm

Peamiseks põhjuseks, miks inimesed ei julge oma muutusi elus teha on just hirm. Hirmul on nii tugev võim, et ta suudab meid teha isegi liikumatuks. Kas olete tundnud elus olukordi, kus te kangestute hirmust? Süda peksleb ning hingamine kiireneb. Me tunneme hirmu väga paljude ja erinevate asjade ees elus. Hirm nagu ka valu on tegelikult vajalik, kuigi meil on seda raske mõista. Kui me ei tunneks hirmu siis kuidas suudaksime tunnetada ohtu?

Heal hirmul ning halval hirmul on vaja vahet teha. Üks hirm on vajalik, teine ei ole. Hea hirm hoiatab. Halb hirm takistab elamast. Ma olen hirmudega terve elu silmitsi seisnud, pigem nende ebavajalike hirmudega. Otsused, mis on tehtud liiga hilja kartes tulemust. Valikud, mis on jäänud hirmu tõttu tegemata. Ja see suurim hirm- hirm, et mind ei armastata.

Kui sa otsustad oma elu muuta siis hirm on see peamine tunne, millest saab sinu uus kaaslane sellel teel. Isegi, kui tunned, et teed edusamme tõmbab hirm sind vahel ikka jalust nõrgaks. Pea meeles, et iga muutusega kaasneb hirm. Hirmu tekitab vanast loobumine- äkki uus pole sama hea või on veel parem. Äkki ma hakkan kahetsema või tahan tagasi vana? ÄKKI, AGA, HIRM- need on suured sõbrad, mis kahjuks takistavad sul ja mul elamast. Me saame alati endale need kolm sõna välja mõelda ning nende sõnade järgi veel palju erinevaid sõnu. Kuid kas see on vajalik? Kas sa tahad elada terve elu kartes proovida uut või võtta ette muutusi?

Ma otsustasin mõni aeg tagasi, et ma ületan oma hirmu ning võtan ette suurima sammu, et hirmudest vabaks saada. Lähen üksi reisima. Muidugi ka minu peas on sada mõtet- kui, äkki, aga ja kõik muu huvitav sinna järgi. Ma ei ole ainus, kes kardab. Aga ma ei taha enam karta! Nagu ma keeldun uskumast, et me ei ole võimelised millekski enamaks siis ma keeldun ka hirmu tundmast! Tahan elada hirmudeta ning soovin, et ka sina seda tahaksid!

Ainus, mis sellel teel sul on vaja halbade hirmude ning ebavajaliku v!aluga teha- vabastada! Lase neil minna nagu oled lasknud minna suhetel, mis enam ei toimi. Neid ei ole sulle vaja! Hea hirm ning vajalik valu, nendega on vaja leida lihtsalt omapärane sõprus ning õppida koos hakkama saada.

Ütle välja, mida sa tahad!

Ütle välja, mida sa tegelikult tahad ning millest loobuda soovid.

Täna hommikul ärkasin just sellise tundega. Minus rääkis mingisugune väga tugev tunne sellest, et ma ei taha enam teha asju, mis ei voola. Samamoodi ma ei taha olla ühenduses inimestega, kellega mul ei voola harmoonia ning mõnus tunne. Väljas paistab päike ning õhk on selge. Issand, mul on vaid üks elu ning üks võimalus seda elada! Täna elab see teadmine minus eriti tugevasti ja jõuliselt. Küsin endalt.

Miks ikka veel ma teen asju, mis mind ei toida?
Miks minu elus on veel inimesi, kes minu vajadustest tõeliselt ei hooli?
Miks ma ikka veel kuulan kellegi arvamust ning lasen sel end mõjutada?
Miks ma ikka veel teen sadat asja korraga?

Tahan muutuda ja muuta igapäevaga oma elu, paremaks, ilusamaks ja harmoonilisemaks. Tahan olla siin ja praegu ning mitte sajas kohas korraga. Tunded, mis minu sees haiget teevad tahan lahustada. 


Usun üha enam, et olen võimeline enamaks. Olen võimeline olema õnnelik siin ja praegu, ja olengi.

Teine samm: Mõista ja andesta

Mõista ja andestada- kõlab justkui väga lihtsalt. Tegelikult pole see nii kerge nagu üks pluss üks on kaks. Teises etapis on sul esmalt vaja andestada. Andestada millele või kellele? Iseendale!

Andesta endale

Tundub jabur, et me peame endale midagi andestama. Kui kunagi ema mulle sellest tehnikast rääkis reageerisin samamoodi. Mingid laused, mis justkui kõlavad mõtetuna. 

Andestan temale, et ta mulle haiget tegi.

Andestan endale, et lasin endale nii teha.

Kui sa panid paberile oma mineviku ning selle, mis sulle seal ei meeldinud märkasid kindlasti ka palju inimesi, kes sulle haiget tegid. Samamoodi hakkasid vaikselt mõistma, et sa oled nii valesti elanud- kulutanud aega väärtusetule või raisanud hetki neid märkamata. Sind võivad tabada enesesüüdistused, see on normaalne- ma kogesin neid lausa nädalaid järjest. Mind täitis selline kahetsus ning enesesüüdistus, et hing tahtis kinni jääda. Peas keerles vaid- kui oleksin selle jätnud tegemata, poleks temaga kohtunud või selle otsuse teisiti teinud. Mineviku ei saa muuta, me kõik teame seda, kuid meil on võimalus andestada. Paljud suured filosoofid on öelnud, et andestamine on kõige suurem kunst maailmas. Selle ära õppimine aga meistriteos.

Anna endale lihtsalt andeks! Püüa mõista, et kõik juhtub mingi põhjusega ning sina ei ole milleski süüdi. Kui suudad andestada, suudad ka edasi minna.

Mõista, et oled väärt enamat

Millegi mõistmine rahulolu sõlmimist enda ning maailmaga. Pea meeles, et rahulolevaks eluks on kaks võtit:

1. Olukorra aksepteerimine ehk mõistmine. Me kannatame seni, kuni hakkame asju mõistma ja nendega leppima. See on meie endi valik.
2. Lahti laskmine. Millegisse takerdudes takerdume elusse endasse liikumata edasi.

Mõista, et sina ei saa olukordi tegelikult mõjutada. Sa saad teha seda vaid 40% ulatuses. See on sinu enda valik, kas annad endast 100% või 40%. Kuid 60% on kellegi tundmatu kätes. 

Kas su elus on olnud palju inimesi, kellele oled aega kulutanud, oma südame avanud, kuid hiljem on selle kõige peal lihtsalt tallutud? Usun, et meie kõiki elus on selliseid inimesi. Mõista, et oma elu muutmisega kaasnevad selle muutusega ka uued inimesed. See on paratamatu. Kui mõistad, et elada saab kõrgemalt ning sügavamalt siis sinu ümber tulevad just need inimesed, kes kannavad endas samu väärtusi.

Kuidas tunne on? Järgmisena kogesin hirmu ja valu. Sellest juba kolmandas etapis.

Imeline pühapäeva õhtu. Õige aeg muutusteks.

Esimene samm: ma tahan muutuda ja muuta oma elu.

Esimene samm on alati kõige raskem. Miks? Sest, kui jõuad selle otsuseni muutuda oled tegelikult väga väsinud senisest elust. Sellest senisest elust, kus oli nii palju negatiivset ning halba. See on sind nii ära väsitanud, et korraks tahaks isegi küsida, kust ma saan jõu, et muuta oma elu? Just pimeduses on kõige raskem näha valgust. Tea, et valgus on sinu sees olnud koguaeg. Valgus, et teha suur samm ja muutuda. Pimedus on lihtsalt rohkem võimutsenud.

Kindlasti tunned sa ka esmalt hirmu. Sinu sees närib palju kahtlusi- kas ma ikka suudan, kuidas ma saan loobuda oma senisest elust ja inimestest, äkki ma jään millestki ilma? Vastus on, et kõik need kahtlused on normaalsed, kuid kaotuse asemel saad ainult võita! Ka mind valitsesid paljud hirmud. Sõpru polnud mul ka too aeg palju, kuid kartsin, et jään neist viimastestki ilma. Tegelikuses leidsin ülesse hoopis õiged inimesed. 

Mis juhtub alguses? Kui sa alustad teekonda iseendasse tõusevad pinnale need tõelised unistused ja soovid, mis sind õnnelikuks teevad.

Iseseisvusperiood

Teadagi on millegi ja millegi vahel üks paus. Tühjus on millegi algus, uuele ruumi tegemine. Isegi sõnade vahel on tühimikud, et mõistaksime millest kirjutada. Püüa mõista, et meie elus tekivad tühimikud selleks, et saada aru, kus me oma eluga oleme ning kes me oleme. Mis on meile oluline. Selline seisund on võrreldav hetkega, kus inimene tõstab käe trummilt, et uuesti lüüa. Üks tühjus ning üks hetk, kus pole midagi. See on nagu vaikus enne tormi. Nii on see ka sellel teekonnal. 

Inimesed kardavad neid, kes soovivad erineda. Vahel nad isegi eemaduvad inimestest, kes julgevad oma elu muuta ning kõrgemalt uskuda. Neil tekib hirm, et nemad ei saaks sellega hakkama. Tavaliselt me valime uusi kaaslasi, kes on koopiad vanadest, nüüd hakkame tegema teistsuguseid valikuid. 

Iseseisvusperioodis sa võid hakata märkama, et senised inimesed sinu ümber ei ole tegelikult sinu inimesed. Vaatad vanale sõbrale või eelmisele elukaaslasele näkku ning mõtled, millest sul oli temaga enne üldse rääkida? Mõistad, et oled valinud uue elu, mis on rikkalikum.

Usalda tühjust, sest see aitab sul teadmatusega leppida. Usaldus võrdub hingega dialoogi astumises, mis loob omakorda kontakti tõelise sinuga.

Iseseisvusperiood tähendab mugavustsoonist väljumist. Ainult mugavustsoonist väljumine aitab sul kohtuda tõelise iseendaga. Mugavustsoonis võis asuda sinu jaoks palju turvalist- vanad harjumused, vanad suhted või midagi muud, mis lõi sulle turvatunde. Ära mõista end hukka, kui alguses või hiljem libastud astudes sellesse mugavustsooni tagasi. Ka mina teen seda ikka veel, oluline on saabumine jälle kõrgemale teele.

Tee iseendani ning tõelise mina leidmiseni ei pruugigi olla seltskondlik üritus. Sa ei saa soovida jõuda endani, kui su ümber on kära ja müra. Tea, et õiged vastused tulevad vaikuses. Seltskond sobib selleks vaid siis, kui see on seltskond, mis toob sinus esile parima ning toetab sind. Inimesed, kes teevad läbi samasugust muutust nagu sina.

Mineviku ja tuleviku analüüsimine

Oluline on mõista seda, mis oli see, mis sind tõukas oma elu muutma. Võta paber ning pane kirja kõik see, mis sulle ei meeldinud tänasest päevast tahapoole vaadates. Olgu selleks kasvõi väga väikesed asjad, teod, sündmused või inimesed.

Kui see nimekiri on valmis siis teisele paberile kirjuta kõik see, mida ootad tulevikust. Väldi mõtet, et sa ei saa, ei suuda, ei jaksa või see pole võimalik. Oluline on just see, et SA SAAD! Sellele paberile võib samamoodi kirjutada ka väga väikesed asjad. Unistused ei pea vaid suured olema. 

Ja nüüd viska ära esimene paber, kus on kirjas minevik. Kui saad põleta ära ahjus. Oluline on, et sa vaid ei lõhuks paberit vaid teeksid seda sama ka oma peas ja südames. Sa ei pea unustama oma mineviku, sest ilma minevikuta poleks meil oleviku. Kuid lõhu kõik see, mis sind ei ole toitnud ega aidanud. See, mis pole sind õnnelikuks teinud. 

Nüüd on algus tehtud- sa oled jõudnud iseseisvusperioodi ning analüüsinud ära mineviku ning pannud paika tuleviku.

Teiseks sammuks on mõistmine ning andestamine. Sellest juba homme!

Keeldun uskumast, et teistmoodi ei saa elada.

Ma keeldun uskumast, et meist igaüks pole võimeline millekski enamaks. Ma ei ole pikka aega teinud tööd endaga uurimaks oma nõrkusi ja tugevusi. Ma ei saa ka öelda, et oleksin ilmatuma aja kulutanud enda arendamisele või raamatute lugemisele. Tegin sellega algust hiljuti ning tänan igal hommikul end selle otsuse eest. Otsuse eest elada teistmoodi ning muuta oma elu. Miks ma kirjutan sellest alles nüüd ja mitte enne kõiki neid sisemust urgitsevaid lugusid? Sest nüüd oskan seda kõike sõnadesse panna.

Ühel päeval minu elu muutus. Milline see enne oli? Ma elasin kõigele ja kõigile peale iseenda. Ma uskusin, et olles pidevalt kellegi vastu hea ning andes endast rohkem, kui oleks olnud vaja teenin maailmalt kiituse või mõne aumärgi. Ütlesin ALATI kõigile ja kõigele jah, olenemata sellest, et sees oli vaid ei. Kui veetsin kaks kuud haiglas siis olin isegi tänulik, sest nii sain teistelt palju tähelepanu, hoolivust ning ilmselgelt ka haletsust. Tegin kõik, et teised minust hooliksid, mõistmata, et mul on  endast tegelikult ükskõik. Asjad läksid teisiti, aumärki sellest ajast mul seinal pole ning vastupidiselt  on  hoopis palju mõrasid sellest ajast. Ma ei oska kirjeldada detailselt oma elu too aeg ja ei tahakski seda teha, püüan hoopis igapäevaga üha rohkem seda unustada. Ma ei tahtnud muutuda, seega ehitasin enda ümber paksud seinad ning ei kuulanud midagi ega kedagi, mis andis tegelikult märku pidevalt sellest, kui valesti ma elan. Mu ümber oli palju hääli, kes tahtsid päästa mind sellest võrgust, kuhu olin ennast lasknud põimuda, kuid seinad olid too hetk liiga paksud. Kui ma loen täna minu eelnevat blogi siis küsin endalt, kes selle kirjutanud on?

Öeldakse, et selleks, et alustada teekonda iseendasse on vaja tõeliselt suurt julgust. Minul seda too hetk polnud, võibolla tulenes see mu noorusest või lihtsalt harjumusest elada oma mugavustsoonis. Ma kartsin, et kui muudan oma elus midagi siis kaotan. Kaotan iseenda ja oma elu. Nii ma siis elasin, mitte ükski päev olemast õnnelik ega rahul. Uskusin, et kõik, mis väljastpoolt öeldakse ongi õige. Olin inimeste, maailma ja iseenda ori. Kui hetkel mõtlen sellele ajale siis hinges hakkab kergelt kurb mõeldes, et ma ei mäleta nendest aastatest just palju õnnelike hetki. Ma olin justkui millegi või kellegi poolt uimastatud ning selle mõju ei tahtnud lõppeda, ilmselt ei soovinud ma ise, et see lõppeks. Minus puudus USK, usk, et elus on midagi enamat. Usk, et ma võiksin olla iga jumala päev õnnelik ning ma ei vaja selleks tegelikult midagi ega kedagi.

Peidame end tihti mugavustsooni ning sealt väljudes kardame, et meie elu tabab kaos. Ka minu elu tabas see kaos. Üks suurem sündmus pani mu elu muutma. See kõik toimus vaikselt ning samm-sammult. Hakkasin uskuma jälle endasse ja oma unistusse. Võiks öelda, et ärkasin alles siis ning sain teada, kes ma tegelikuses olen ilma kellegi teise hinnanguta. Tegin oma esimesed unistused teoks ning tundsin iga keharakuga enda üle uhkust. Elu juhtis mind koolitusele, millele võlgnen suurima tänu. Aitäh Alar Ojastu, et mu silmad avasid näha paremat maailma! Kui ma läksin sinna koolitusele puudusid mul ootused. Olin igat pidi oma elus kibestunud ning elasin tagantjärgi mõeldes  üsna mõtetut elu. Uskusin, et tööl käimine ja suhtes olemine ongi kõik, mis elu mulle pakkuda saab. Minus puudus usk unistada ja unistuste poole liikuda. Kaks päeva sellel koolitusel muutis mu elu. Ma eksin, ta ei muutnud seda kohe. Tegin ühte vihikusse märkmeid ning panin selle vihiku kuskile ära. Võtsin vastu väevõimuga muutusi, kirjutasin igapäev endale asju ülesse oma elust ning tuletasin meelde olulisi mõtteid. Tuli mitmeid tagasilööke koheselt ning ka hiljem.

Nüüd ma olen siin, minu kõrval on täpselt see sama vihik, kuhu on lisandunud veel väga palju uut. Olen viimase kahe päevaga läbi lugenud 300 lehte vaimsust ning tunnen, et olen jõudnud õigesse algpeatusse, kust alustada imelist reisi. Korrutan endale igapäev, et kõige olulisem on endast lugu pidada ning teiste lugupidamine on lihtsalt boonus. Õpin, kogen, soovin ja saan. Täna julgen unistada ning unistusi reaalsusesse viia. Paljud unistused on juba täide läinud ning teised ootavad oma järge.

Täna tunnen, et olen justkui puurist välja lastud lind, kellel on tiivad, et lennata.
Ma ei taha jätta muljet nagu oskaksin nüüd elada ja teaksin kõike. Ma teen veel tänagi väga palju vigu ja libastun. Ma libastun ka tulevikus, sest ma olen inimene. Olen müüri ehitamisel esimese vundamendi kivi juures.Usun, et me ei saa elu lõppedes ka teada, kuidas elada. Kuid minu jaoks on olulisim see, et ma olen teinud valiku elada teistmoodi. Ma keeldun uskumast, et meie elu piirdub vaid nende uskumustega, mis meile on õpetatud. Ma olen veendunud, et kui õppida unistama siis unistused täituvad. Usun, et julgus näha oma potensiaali saab pakkuda meile imelise elu. Tahan õppida, et teiste kiitus ning tunnustus on vaid boonus meile mitte eeldus ega ootus.
Miks ma seda kõike nii avalikult teen? Sest minus on siiras usk, et me kõik võime sellise muutuse teha.

Tahaksin kirjutada sellest, kuidas ma oma unistusi ellu hakkasin viima ning milliseks on kujunenud minu elu täna. Kuid sellest juba homme.

Seniks, pea meeles, et sa ei tea kunagi, mis toimub sinu sees, kui sa hoiad pilgu vaid välisel. Kui leiad endaga kontakti siis pole enam tagasiteed, olenemata sellest, et see pole lihtne koht, kus olla. Ühtset tõde pole olemas, kuid ometi on see meis kõigis.

Järgnevatel päevadel toon sinuni kõik need etapid, mis olen siiani läbinud. Etapid, mis on toonud mu õnneliku ning kõige põnevama eluni, mida olen oodanud.

Seniks uskugem!

Kiire elutempo= põgenemine

Tänapäeval on üha levinum see, et meil on koguaeg kiire. Kui hommikul jookseme kohvitass käes tööle siis hilisõhtul jõuame rampväsinuna voodi. Sinna vahele mahub meeletus koguses erinevaid tegemisi, sündmusi ning emotsioone. Kuidas selles emotsioonide rikkas ning füüsiliselt raskes elutempos inimeseks jääda? Miks meil tegelikult nii kiire on?

Raamat ”Why Am I So Tired?” (Miks ma olen nii väsinud?) märgib: ”Praegune elu on täis hoopis teistsuguseid pingeallikaid- tarvis on jõuda järjekordsele lennukile, kinni pidada kõiksugustest tähtaegadest, viia lapsed õigeks ajaks lasteaeda ning nad sealt siis jälle ära tuua- seda nimekirja võiks lõpmatuseni jätkata.” Pole siis midagi imestada, et väsimust on nimetatud meie aja needuseks.

Aastasadu tagasi oli meie elu lihtsam ning elutempo aeglasem. Inimesed elasid rohkem loodusega ühes rütmis- päevaaeg kulus töö peale, õhtud veedeti koos perega ning öö oli uneaeg. Tänapäeval on aga terve rida tegureid, miks inimesed tunnevad end üha enam väsinuna ja vaevatuna. Meis on suurem vajadus pingutada igapäevaselt rohkem, et ellu jääda- seda nii vaimselt, kui ka rahaliselt.

Lisaks sellele, et päevad on muutunud pikemaks, on ka elu ise hakanud justkui kiiremini liikuma, kusjuures jällegi on selles oma roll tehnikal. Kiired autod, kiirrongid ja reaktiivlennukid on hoopis midagi muud, kui hobusõiduk vähem kui sajand tagasi. Tänapäeval võib ärimees, kelle vanaisa läks tööle arvatavasti kas jalksi, ratsa või siis rattaga, süüa lõunat ühel pool ja õhtust teisel pool Atlandi ookeani. Muidugi ei suuda keegi meist maailma üha kiirenevale tempole pidureid peale panna. Kuid meil on võimalik enda elus mõningaid muudatusi ette võtta, nii et see oleks rahulikum ja tasakaalukam. Kas me teeme seda? Mida me tegelikuses peidame selle kiire elu varju?

Tegelikus on see, et kui meil on piisavalt kiire siis ei saa tõde meid kätte. Me justkui põgeneme koguaeg tõe eest ning mängime temaga laste kombel peitust. Kas arvate, et te jõuate tõe eest ära põgeneda? Meis on hirm, et kui tõde meid kätte saab siis maailm variseb kokku. See on justkui pidev elamine võlgu. Me laename ajalt ning kasvatame intresse. Lõpuks on meil kaelas suur võlg koos intressidega, mida me tasuda ei suuda. Kui suurt intressi me tahame maksta kuulmata sisemisi appikarjeid?

Vaikus= enda sisse vaatamine.

Kui me lubame endale hetki, kus oleme vaikselt ning mitte midagi tegemata. Hetked, kus me ei too vabanduseks, et meil on kiire. Hetked, kus vaikus on hirmutav ning tegematus ängistav. Need hetked panevad meid vaatama enda sisse. Kui hirmutav tundub sulle vaadata enda sisse? Näha seal kõiki nõrkusi ja tugevusi. Märgata minevikust tulenevat valu ning hirmu tuleviku ees. Kuulda sisemisi segaseid hääli? Päris hirmutav kas pole?

Muuda seda olukorda!

Luba enda ellu tühjus ja kohtu endaga. Mine endaga kohtama, veeda iseenda seltsis igapäev vähemalt tund aega- tee midagi meelepärast. Premeeri end millegi heaga, mine vaata kvaliteetset filmi, jaluta mereääres- tee seda enese heaks. Kohtu iseendaga ja mõista, et kõik see, mis sinu sees end peidab on inimlik. Meie kõigi sees on hirme, valu, segadusi ning küsimusi.

Lõpeta endale ja teistele valetamine

Kas sulle tundub tuttav olukord, kus sind kutsutakse kuskile, kuid valetad, et sul on paganama kiire? Tegelikuses istud kodus diivanil, vahid kümnendat korda oma serjaale ning sööd jäätist? Või siis soovid kellegiga pikemat aega kohtuda, kuid tema toob aina vabandusi oma kiirest elust? Minu elus on palju selliseid olukordi, nii üht ja teistpidi. Sellepärast ma ka tean, kuidas need kiired vastused käivad. Ning selletõttu, et ma oskan ise selliseid vastuseid öelda näen ka läbi inimestest, kes mulle neid vastuseid kandlikul ette toovad.

Tegelikus on see, et meil ei saa kunagi kellegi ega millegi jaoks olla kiire, kui me teisest hoolime. Ilmselt ei juhtu midagi, kui lahkud töölt õigel ajal ja ei tee ületunde. Õigel ajal lahkudes jõuad kohtuda oma vana sõbrannaga ning õhtul veel kodus mehega aega veeta. Seega nii lihtne see valem ongi- ära põgene lollide vabanduste taha ning kohtudes iseendaga kohtud ka teistega.

Pea meeles, et liiga kiirelt elades võid jääda ilma kõige ilusamatest hetkedest.

Kuigi väljas on lumi, südames on ikka kevad.

Armastuse kunst- inimkonna päästja

Usun, et kogu inimkonna ainus päästja on armastus. Kui me õpime armastama iseend ning suudame kasvatada armastust ligimese vastu saab meie maailm paremaks paigaks. Armastus ravib terveks kõik haigused ning hoiab ära sõjad. Armastus, see tunne, millele otsib seletust terve inimkond. Kuidas armastuse kunst meid päästaks?



Esmalt peaks välja selgitama selle, kas armastus on kunst.
Ma ei kahtle selles, aga teie? Kuidas teisiti siis kirjeldada seda imelist tunnet, mis paneb meie kehas sooja tunde liikuma. Tänu armastusele suudame oma elu luua tõeliseks kunstiteoseks, valides erinevaid värve ning maalimistehnikaid. Kuigi armastus on kunst nõuab ta siiski väga palju teadmisi ning pingutusi. Laialt on levinud arvamus, et armastus on miski, milles pole midagi õppida. See tuleneb sellest, et me usume justkui peaksime olema ise esmalt armastatud ning siis armastama. Kuidas saab keegi meid armastada, kui me iseennast ei armasta? Vastus on, et ei saagi!
Nagu mainisin siis armastuse kunst valib palju erinevaid värve ning tehnikaid. Armastuse kunst ei hõlma vaid mehe ning naise vahelist armastust. Me saame armastuse kunsti rakendada kõige ja kõigi peal, mis meid ümbritseb- olgu selleks siis väike puuleht või võõras tänaval. Kui armastuse kunst pöörab esmalt rõhku just enesearmastusele siis järgmisena haarab ta endasse just võõra tänavalt. Sellega saab alguse meie inimkonna päästmine.

Alusta võõrast
Meile on loomuomane, et me armastame oma ema, kes meid sünnitas ning isa, tänu kellele see sündida sai. Me armastame ka oma vendi ja õdesid, juhul kui nad meil on. Järgmisena me suudame tunda armastavat tunnet oma kodu ning koduloomade vastu. Arenedes ning kasvades hakkame me armastama oma lasteaiakaaslasi, koolikaaslasi ning tegevusi, mis meile huvi pakuvad. Sellises loogilises järjekorras jätame me vahele väga olulise detaili- võõras tänaval. Võibolla kõlab see teile jaburana, kuid võõra armastamisest saaksime me päästa kogu maailma! Ma selgitan, kuidas see toimib.



Armastuse kunst on üks huvitav, kuid keeruline asi. See ei ole lihtsalt kirg, mida jagad kallimale hilistel õhtutundidel või liblikate kõhus lendlemine. Armastuse kunst on kõrgeim tasand inimkonnas, mis on vaja igalühel meist ära õppida.
Kuidas sulle tunduks, kui sa hakkaksid mõttes armastama igat inimest tänaval, kes sinust möödub? Tundub see piisavalt jabur? Mulle tundus ka esmalt! Ma mõtlesin, et kuidas ma saan armastada neid inimesi siin trollis, kes igaüks on täieliku matuselise näoga. Mõistsin neid isegi mõttes hukka, et kus küll jääb nende naeratus. Siis aga mõistsin, et ma ei saa mängida nende jaoks klouni, kes paneb punase nina ette ning hakkab teatritükki esitama. Ilmselt jääks trollireis selleks lühikeseks ning mul jääks oskustest puudu. Ainus asi, kuidas ma neid aidata saan on neid mõttes armastada ja naeratada. Ja teate mis juhtus? Ma hakkasingi kõiki armastama! Ma oleksin justkui silmaklapid eest võtnud ja hakanud mõistma, kuidas saada ise õnnelikuks. Ma sain õnnelikuks armastades kõike ja kõiki, mis mind ümbritseb- see oli imeline tunne!
Selline võõra armastamine tekitab ahela. See on justui hea toidulõhn, mis kutsub sööma. Kui ma suudan ühte inimest armastada ja temas tekitada sooja tunde siis varsti märkab see inimene, keda ma armastasin, et ka tema tahab armastada võõrast tänavalt. Ja just sellise armastamise teel saame me panna kogu inimkonna armastama.
Loen uudistest kahetsusega neist mässudest ja sõdadest, mis praegu valitsevad ja mõtlen vaid ühte. Inimesed- armastage üksteist! Muidugi olen ma parajalt realist ning mõistan sealseid probleeme, kuid kas me ei võitle siin maamunal vaid ühe asja pärast? Et armastada ja olla armastatud! Miks me siis sõdime?

Ma loodan, et tänu kellegi armastamisele täidab sind sama imeline tunne, kui mind!

Headus ja õpetajad

Minu tänane postitus on natukene siit ja natukene sealt. Teemasid, millest kirjutada tahaks on palju. Sülitan kolm korda üle õla ning ütlen, et olen õnnelik. Olen viimastel päevadel libastunud ning teinud vigu, mida olen üritanud vältida pikka aega. Kuid selle juures on postiivne see, et ma ei mõista end hukka. Ma annan endale andeks, sest ma olen inimene ning kaugel perfektsusest. Oluline on see, et mõistan oma vigu, tunnistan neid ning püüan vältida. Miks ma õnnelik olen- sest minu ellu on saabunud just need asjad, mida olen soovinud. Kuldne lause- küsi ja sa saad! Usun, et olen jõudnud oma unistuse töö lähedale ning varsti juba loomas oma unistuste elu. 

Täna otsustan arutleda headuse ning õpetajate teemal.

Meie käitumismustrites on sees, et me võitleme hea eest ning jookseme ära halva eest. Meile meeldib teistele head teha ning kaitsta halva eest ligimest.

 Me lausa tormame teistele head tegema, tulemata selle peale, et küsida, et mis see hea siis tema jaoks on. Toon ühe lihtsa näite: kui sa oma tahtmises head teha lahendad ära oma lapse matemaatika ülesanded ja mida järjepidevamalt seda teed, mis on siis selle lõpptulemus? Lõpptulemus on see, et su laps jääb matemaatikas lolliks. Kuna selles elus matemaatikata läbi ei saa, siis peab laps  selle tagantjärele ikka ära õppima. Sa ei saa ju pidevalt tema kõrval olla ja valvata, millal tal seda matemaatikat jälle vaja läheb. Järelikult tegid sa oma lapsele tahtmisega head teha hoopis halba. Lõpptulemusena tegid kõige rohkem halba aga endale, sest see aeg, mis kulus lapse tööde ärategemiseks, oli ju sinu jaoks tuulde lastud aeg. Siit järeldus: elades teiste elu jääb enda elu elamata. 

Põgenedes halva eest, ajades taga head elu, põgeneme me tegelikult ära enda elu õppetundide eest. Lõpmatuseni aga pole seda suutnud veel keegi teha. Tulemuseks on halb elu. Halb elu on oma olemuselt suurte ja paljude probleemidega elu. Probleem kasvab suureks siis, kui me pole osanud teda lahendada, kui me pole aru saanud, mida see probleem meile õpetama tuli. Niikaua kuni me ei õpi enda käest küsima, miks see probleem just mulle tuli, ei saa me sellest probleemist ka vabaks. See probleem jääb minu probleemiks, mis kasvab ja kasvab, kuni ma teda ükskord märkan. Öeldakse: see magus sõna “vabadus”. Inimene on seda vabam, mida vabamaks ta laseb oma probleemid. Enda probleemide teadvustamine ja selgeks õppimine on aga kõige rängem töö. Samas ka kõige tulemuslikum töö.

    Kes on meie õpetaja? Mis on minu jaoks hea elu? 

Minu ellu on saabunud imelised õpetajad. Inimesed, kellega vahetan inspireerivaid meile hommikuti kohvitassi kõrval ning saan nii innustavaid lauseid, et suunurgad lihtsalt tõusevad kõrgele iseenesest. Täiesti võõras inimesed tulevad mulle häid raamatuid soovitama. Samas on mu elus ikka veel inimesi, kes soovivad mulle midagi õpetada halva teel. Paraku on nii, et me oskame õppida halvast. Siit jällegi järeldus: halb on õpetaja, hea on ära õpitud halb. Sooviga muuta oma elu 180 kraadi soovisin ka eemalduda inimestest, kes takistavad mul jõudmaks harmooniani. Ma ei ole sellega veel päris hästi hakkama saanud. Eksin ja libastun ikka sel teel. 

Usun, et meie kõigi elus on vaja õpetajad. Neid inimesi, kellega lihtsalt jaurata eluseaduste üle ning luua uusi süsteeme. Me saame neilt jõudu ning anname neile jõudu- see on tasakaalus liit.

Just need õpetajad loovad meile hea elu. Ma eksin, nemad ei loo meile head elu vaid on tugipunktiks sellel teel. Üksi areneda, õppida ning saada targaks inimeseks, kes elus läbi lööb on keeruline. Ükskõik, kui väga sa võid uskuda, et oled iseseisev ja tugev siis mingi osa sinust vajab kedagi. Kedagi, kellele helistada siis, kui libastud. Seda saaks võrrelda alkohoolikute tugigrupiga- kui haarad käe viinapudeli järgi peab olema sul keegi, kes seda tekistab. 

   Me ei tohi teiste eest elu ära elada

 

Mida see tähendab? See tähendab, et me läheme oma head, mida peame armastuseks, teistele jõuga peale suruma. Et tunda ennast inimesena, vajame  esmalt andmist. Kas me oskame aga anda? Anda nii, et teisel hea oleks? Kas sa oled kindel, et see, mis on sinu jaoks hea on ka teise jaoks hea?

Olen kuulnud palju inimestelt, kes on armastuses haiget saanud ja pettunud, et neile meeldib teisi aidata. Nad leiavad selle kaudu õnne ja rahulolu. Teiste aitamises pole midagi halba, kuid tuleb tunnetada ära, mis on selle teiste aitamise põhjus.

Toon ühe näite: naine soovib olla oma mehele ideaalne naine. Ta triigib, koristab, keedab ja sünnitab lapsed ka veel. Naine on väga õnnelik ja rahul, mehe rõõmuks vahetab pidevalt uusi kardinaid ning toob lilled vaasi. Mees ei näita välja rõõmu selle vastu ning see muserdab naist. Tegelikuses vajab mees hoopis midagi muud. Ta ei soovinud abielluda naisega, kes talle emaks hakkab, ta tahtis naist endale. Seega on oluline panna teineteise vajadused paika, et mitte eksida. See, mis meie jaoks on hea ei pruugi olla hea teise jaoks.

 

 

 

´´Kui sa oled hea on kõik su vastu head
Aga kõik veel ju seda ei tea
Et sa oled hea´´

 

Kaotus on võit

Seljataga on jällegi hullumeelne nädalavahetus. Reede hilisõhtul põrutasin Paide poole, et laupäeval Moepargis osaleda. Juba reede õhtul tundsin, et miski pole korras ning organism hakkab ülesse ütlema. Nii ka läks, reede õhtul uinusin kõrges palavikus. Reede hommikul tundus kõik justkui korras olevat, enesetunne hea. Kui päev hakkas liikuma, liikus ka temperatuur, lõunaks oli palavik juba 39 kraadi ning püsti oli raske olla. Kuid ma ei suutnud alla anda. Kuigi võitu seekord ei tulnud, ei ole see ka kaotus. Saada nii suurele konkurssile, kus on koos tõeliselt tugevad disainerid on juba võit. Võitsin ma sellega juba, et asja ära tegin. Eile hilisööl jõudsin lõpuks koju tagasi ning täna on tunne eriti hea. Kui tavaliselt ma oleksin pettunud veel paar päeva siis ma ei oska end hetkel nii tunda. Olen õnnelik ja rahul.
Ma olen jõudnud oma unistuste eesmärkide algusesse, sellest juba pikemalt hiljem.

Elu nagu kevadine tuul

Tänasel päeval mulle tundub, et meie elu on justkui praegune kevad. Kui hakkab tunduma, et nüüd ongi kõik ilus ning liblikad jäävad kõhtu siis ilmateade lubab juba varsti külma ilma. Kas meie elu pidevat muutumist saab kirjeldada praeguse kevadega?
Ma olen varem kirjutanud meelerahu leidmisest ning õnnelik olemisest praeguses hetkes. Ka tänane teema põimub nende teemadega.

Jalutada kevadistel tänavatel soe tuul puhumas põskedel. Nautida neid siledaid teid, mida tennistega puudutada, kõik tundub justkui esmakordne kogemus. Puud, millel hakkavad vaikselt elu võtma rohelised pungad ning lillepead, mis mullast välja ronivad. See kergus hinges, mille loob päikese saabumine. Liblikad kõhus, mis peavad tormi. See imeline päev ning kevad võikski jääda püsima. Paljud meist sooviks, et talve ja külma ei saabukski ning päike jääkski meie põski paitama. Kuid nagu ma ka maininud olen, siis kunst on märgata meie ümber seda ebapüsivust kõiges ning sellega rahu leida.

See leppimine polegi nii kerge, kui arvata võiks. Mõistus, see üks osa meist ei püüa alati mõista, kuidas kõik nii kiirelt meie ümber muutub. Kuid tõsi, seda ebapüsivust meie ümber märkab igal eluhetkel.

Minu küsimus tänasel päikselisel päeval on- mida saame me teha, et meie elu oleks pidevalt sillerdav ning kergust täis kevad?

Kogen tihti seda, et ühel päeval tundub kõik imeline. Ärkad ülesse, teed endale pai, jood kaneeliga kohvi, vaatad aeda ning imetled loodust. Sind ei kõiguta tulevikus saabuvad mured ning minevik ei tee haiget. On vaid imeline oleviku hetk. Järgmisel hommikul võid ärgata hoopis sooviga magada edasi kuniks sisse tekib hea tunne. Mõnel hommikul tahaks mineviku pärast nutta ning ei oska selle valuga kuidagi toime tulla.

Kas see kõikumine ülesse ning alla on lihtsalt üks elu osa, mida me ei saagi muuta? Võibolla siiski on võimalik elada igapäev imeliselt tundes vaid kevadist kergust hinges? Mida me võiksime teha selleks, et meie igapäev oleks täis meelerahu ning tasakaalu?

Viibimine olevikus
Ilmselt on see kõige tähtsam punkt selle küsimuse vastuses. Kui me suudame olla praeguses hetkes ning lõpetada mõtlemise minevikule ja tulevikule siis kõik ongi hästi. Märgakem, et tegelikult praegu teil ei ole probleeme- kõik probleemid on juhtunud kas minevikus või tulevad tulevikus.
Minevik teeb haiget meile kõigile mingil moel. Meil kõigil on minevikus peidus asju, mida ei tahaks mäletada. Kuid mõistkem, et seda ei saa enam muuta. Kõik, mis on minevikus tehtud, see on tehtud, sul on võimalus luua vaid praegust oleviku. Küll aga saad sa tuleviku heaks midagi teha, kuid mitte kinnisideena sellest, kuidas homne välja peaks nägema. Kui me muretseme pidevalt, mis saab homme või aasta pärast siis meil jääb märkamata praegune hetk.
Lase lahti minevikust, sõlmi sellega rahu. Ära muretse, mis saab homme. Ole siin ja praegu.

Meelerahu leidmine
Kas tunned vahel, et mitte miski pole nii nagu võiks? Töö, mida sa teed ei pane silmi särama. Kodus ei oota keegi. Jaks ning sära puudub. Ära muretse, sa ei ole nende tunnetega üksi- meist paljud tunnevad seda. Sellises tunnete sasipuntras on väga raske leida kohta meelerahule. See tundub isegi võimatu. Peas on palju küsimusi- kuidas ma saan oma elu korda teha, kui ma olen nii väsinud sellest kõigest? Kuidas alustada tööd endaga, kui sa oled vajunud justkui nii sügavale juba? Saab küll!
Vaja on teha vaid see samm ning leida endas jõud muuta oma elu imeliseks. Alusta väga väikestest sammudest luues igapäev alguses 5 minutit meelerahu, siis 10 ja niimodi liigu samm-sammult. Ära ole enda vastu karm ning väldi suurte ootuste loomist. Liigu täpselt omas tempos ning, kui tekib tagasilöök siis alusta uuesti. Varsti märkad, et sinu elu on täidetud ainult meelerahust.

Ära ole enda vastu liiga karm
Kui me tunneme end halvasti siis vahel lisandub sellele ka süütunne. Tunneme, et raiskame oma elu olles masenduses ning stressis. Ära ole enda vastu liiga karm ning suhtu endasse tõelise armastusega. Saa aru, et meis kõigis on väga palju tundeid peidus ning vaid elukunstnikud suudavad tunda ainult ilusaid tundeid. Me vajame vahel ka halbu tundeid, et mõista ilusate tunnete väärtust.
Kui tunned, et oled enda vastu liiga karm olnud siis palu endalt andeks. Palu andeks, et oled endale halba teinud negatiivsete mõtetega. Varsti märkad, kuidas armastus enese vastu aina kasvab ning kasvab.

Küsimusele, kas meie elu ongi muutuv kevadine ilm on raske vastust leida. On inimesi, kes vajavadki erinevaid emotsioone ning erinevaid tundeid oma ellu. Küll aga leidub ka inimesi, kes ütlevad, et pidevalt kõikumine ülesse ja alla on väga väsitav.

Loodan, et need kolm väikest mõtet aitasid sul leida mõned vastused sellele elukeerise küsimusele.
Kuna ka mina olen hetkel tõelisel ilmavahetuse lainel, kus tunded ning emotsioonid vahetuvad vaid sekunditega siis ma asun teiega koos sellele otsingule, leidmaks meelerahu ning imelist tunnet igasse oma päeva! Kas asud minuga koos sellele teele?

Ikka kevadise armastusega,

Lähedal, aga samas nii kaugel

Ma pole siia tükk aega jõudnud. Elu on mu endasse imenud või mina elu- ei teagi millist pidi õige seda kõike kirjeldada oleks. Hetkel käib meeletu töö oma eesmärkide nimel ning kuigi energia on jõudnud täiesti nulli piirini siis ma üritan siiski edasi pressida, teadagi olen ma halb allaandja. Kogu see elu ei lase väga palju emotsioone ja mõtteid tunda ega kuulda- toimub vaid meeletus tempos endast maksimumi andmine. Tihti küsin endalt, kas nii on õige, kuid tean, et ühel hetkel mõistan selle õigsust. Siiski on mind viimasel ajal miski paelunud- inimesed, kes on lähedal, aga samas nii kaugel.

Kas teie elus on olnud inimesi, kes on ühel hetkel teile nii südame lähedal, et hing tahab kinni jääda. Nad on nii soojal kohal, et teevad iga oma sõna ja teoga aina rohkem sooja südamele. Ning järgmisel hetkel on nad nii kaugel, et hingates hakkab hoopis valus. Hinge on tekkinud tühjus ning kõle tunne, pühib vaid külm tuul. Keegi ei tee sooja ega pai hingele, valitseb sügisene tormine tuul. Miks mõned inimesed on ühel hetkel meile nii lähedal ning teisel hetkel kaugustes? Nad võivad olla sinuga samas linnas, isegi väga lähedal, kuid hinges nad ei ole sinuga samas riigis isegi. Mis tekitab sellise keerise, kas on see märk, et need inimesed ei ole õiged sinu ja minu inimesed?

Mis paneb inimesi eemalduma? On see hirm jõuda kellegile liiga lähedale. On see hirm kaotada, kui jõuad lähedale? Või on see lihtsalt märk õigetest ja valedest inimestest meie jaoks. Kui meie elus on nii palju otsuseid õige ja vale vahel siis kuidas me õpime sellel vahet tegema. Kas tegemist on lihtsalt kõhutunde või sisetunde kuulamisega? Ehk kehtib siin siiski mingi õhku kirjutatud valem, mida ei ole nii lihtne leida- õige ja vale vahe.

Kui meie kõhutunne ütleb selle õige ja vale vahe ära siis kuidas inimestest lahti öelda. Kui sa tunned, et inimene on su elus, kuid ta ei ole sulle õige. Ta ei sobi sulle ühelgi kujul- lihtsalt ei klapi ja ei toimi. Sõnu vahetades või kokkuleppeid sõlmides jäävad need vaid õhupiirile rippuma ning kõik, mis sa saad on pettumus. Kui kohtute, tekib vulkaan- korraks on imeline, lahkudes murduvad kaljud ning vesi sulab tekitades hiiglasliku uputuse, kuhu uppuda ei sooviks meist keegi.

Minu elus on palju hetki, kus ma sooviksin, et mul istuks kodus üks tark olend. Mulle poleks oluline, kas ta oleks mees või naine, isegi kesksoost võiks olla. Aga palun, ma vajan ühte teda! Vahel ei kuule kõhutunnet ning sisehääl vaikib. Elus käib mingisugune torm ja kaos, mis on imenud su endasse ning enam ei leia väljapääsu. Igapäeva elu tekitab pettumust ning inimesed ei oska oma lubadusi kõrgel hoida. Tunned, et annad endast pidevalt kõik ja enamgi veel, kuid kellegile, sellele kellegile, kes ei oska samamoodi käituda pole ikka küll. Või ei osata lihtsalt hinnata.

Vahel ma nutan pühapäeva õhtuti. Ma ei nuta kurbusest ega rõõmust. Ma nutan segastest tunnetest, et neist vabaks saada. Vahel see aitab ja vahel ei aita. Vahel on minu sees nii palju armastust, millega ma ei oska midagi peale hakata. Proovin armastada kõike enda ümber. Kassi, kes magab vaibal. Apelsini korvis. Lille vaasis. Iseennast siin. Ikka pole piisavalt. Ikka pole rahul. Võibolla on tegemist lakkamatu rahulolematusega. Võibolla on võibolla?

Meie igapäeva elus ei saagi kõiki inimesi väga lähedale lasta, vaid tõelisi saab. Jätkugu meil tarkust teha vahet tõelisel ja mitte tõelisel. Olgu meil piisavalt oskust kuulda oma kõhutunnet ning tunnetada sisetunnet. Jätkugu meil valgust teha vahet asjadel, mida me saame muuta ning leppida asjadega, mida me muuta ei saa.

Tahan kallistada kedagi. Kallistan ennast.

Meditatsioon ilusale elule

Hommikul jooksta päikesesse, mediteerida merekohinal, näha metsas puude all oravat, kuulda seda vaikust, olla ühenduses oma unistustega- seda nimetan ma eluks.
Ma olen viimaste päevadega palju mõistnud. Kuigi selles meeletus tempos on raske leida tarku mõtteid ning tundeid, on mul see siiski õnnestunud. Olen leidnud enda sees vastused, et ma ei soovi enam kunagi kellegist sõltuda. Nii palju on olnud elus sõltuvussuhteid,- nüüd ma tean, kuidas neid nimetada. Ma olen pidevalt kellestki sõltunud, nii eraeluliselt, kui ka töiselt. Nüüd ma mõistan, et minu heaolu ei saa sõltuda kellegist teisest. Nii nagu ma ei soovi enam oma ellu sõltuvussuhteid ei soovi ma ka suhteid, mis on pausi peal. Ma ei taha visata tuulde oma enese elu väärtusliku aega seistes kellegi seljataga. Aeg on välja tulla, enam mitte sõltuda ega oodata- lihtsalt mõista enda väärtust ning eemalduda hirmudest.



Kas mäletate ma kirjutasin mõni aeg tagasi, et ma pean ära minema. Nüüd on selge otsus tehtud. Kolme kuu pärast lahkun Eestist. Ma unistasin sellest kaua, kuid hirme oli palju sees. Nüüdseks olen nii palju küpsemaks saanud, et puuduvad hirmud. Paljud küsivad miks ja kuidas ma üksi lähen. Kuidas saaks kahekesi ennast leida? Nagu ma eelnevalt mainisin, ei taha ma enam sõltuvussuhteid. Nii soovin ka maailmas rännata- minnes sinna, kus mu kõhutunne suunab. Ma ei ole midagi ette planeerinud, mul on vaid ühe otsa pilet Saksamaale ning sealt vaatan juba edasi. Küll aga on mul välja valitud kirikud ja kloostrid, kuhu süda kutsub. Seega, loodan,  et need kolm kuud teiega tulevad veel imelised enne, kui ma kaon. See unistus annab mulle nii palju jõudu ja hetkel elangi vist selle nimel, et juba kotti pakkida ja minna seiklema.

Täna on imeline päev, kui keegi pühiks ka selle väsimuse.

Imelise päeva algus

See,kes elab harmoonias iseendaga, elab harmoonias kogu maailmaga. 

Suurima naudingu saab salaja tehtud heateost, mis kogemata avastatakse.

Ole kannatlik kõige suhtes, mis sinu südames lahendamata on ning armasta küsimust ennast.

Inimesed, kes elavad vulkaani serval, mõistavad elu tegelikku tähendust.

Loomingulisus ei ole mingi asja leidmine, vaid sellest millegi tegemine, kui see on leitud.

Inimene jõuab õnne kõrgeimale tasandile siis, kui ta on valmis olema see, kes ta on.

Astu välja ajaringist ning sisene armastuse ringi.

Tõeline suuremeelsus tuleviku suhtes seisneb olevikule pühendumises.

Ära soovi, et asjad peaksid juhtuma just nii nagu sa soovid, vaid et need juhtuksid nii, nagu need on. Sinu elu saab olema rahulik voog.

Põhimõtete eest seisa kui kalju, maitse osas mine vooluga kaasa.

Sinu kuningriik on see, mida sa teed, mitte see, mida sa omad.

Tõeline usk on ärevuse muundumine naeruks. 

Meie suurim tugevus ei seisne selles, et me kunagi ei komistaks. Suurim tugevus seisneb alati püsti tõusmises peale kukkumist.

Usk on uskumine millessegi, mida sa ei näe. Uskumuse tasu on näha, millesse sa usud.

Südamest tulnud palve on kõige hea allikas, kasutades hinge nagu oleks see aed.

Meenutus on ainus paradiis, kust ei saa meid välja ajada.

Filter

Tänasel vihmasel esmaspäeval, kus kõik on ümber täiesti hall tunnen end eriti väärtuslikuna. Tunnetan, kui oluline on mingi nähtamatu filter igapäevaelus. Filter, mille sa lood enda ja maailma vahele. Filtri omamine ei tähenda seina sinu ja maailma vahel, vaid teadliku valikut, mida või keda sa oma ellu lased. Kas sa lased halval ja väärtusetul oma sisse tulla või valid hoopis hea ja väärtusliku? See on meie teadlik valik, mida õpime tegema siis, kui hakkame vastutama oma elu eest. Vastutus oma elu ees tundub väga väikene asi meie igapäeva elus, kuid tegelikult loob see terve meie elu.

Olen ennegi kirjutanud eneseväärtustamisest ning selle tähtsusest. Iga päevaga tunnetan selle olulisust rohkem. Nii raske on lahti lasta inimestest, kes ei anna su elule väärtusliku osa. Mõtisklen selle üle, et  miks me siis ei võiks osata võtta kõik inimesi oma ellu, kasvõi mingilgi moel. Kuid ei saa, lihtsalt ei saa. Inimesed on nii erinevad ning kõigil pole meile midagi pakkuda. See ei tähenda, et nad oleksid väärtuslikud või halvad. See tähendab seda, et kahe inimese maailmavaade ning siseruum on täiesti erinev. See, mis tundub ühe jaoks oluline, on teise jaoks väärtusetu. Kui maailmad põrkuvad ning sellest tekib plahvatus on vajalik õppida ära selle tuumaplahvatuse vältimine. Vastasel juhul saab sinu elu olema pidev elu plahvatusteohtlikul maal.

Mis on siis kõrgeim tasand- kas oskus võtta inimesi sellisena nagu nad on ning lihtsalt aksepteerida nende erinevust ütlemata ja tunnistamata, et meie sees on kaks erinevat maailma või öelda välja, sina pole minu jaoks?

Filter on sama oluline, kui märgata igapäevaelus väikeseid asju- tundub ebaoluline, kuid märka, et sellest võib saada su elu lahutamatu osa. Millal sa viimati mõtlesid, millised mõtted on sinu sees või kes täidab sinu igapäeva elu? Kas inimesed sinu ümber läheks sinu eest tulle või ei astuks isegi tule lähedale? Kas sinu inimesed, sinu elus ja sinu ümber pakuvad sulle lihtsaid ja väärtuslike hetki, isegi kui sa neilt seda ei oota? Millal sa kuulsid viimati ilusaid ja lihtsaid sõnu oma parimalt sõbralt?

Võta see filter kasutusse oma igapäeva elus ning anna talle ükskõik milline nimetus- väärtusliku elu filter, heaolu filter, õnne filter, meelerahu filter või miski muu. Aga kingi sellele filtrile osa oma elust ning märka, kuidas sinu elu muutub.

Tee vahet sellel, mida saad muuta ja mida ei saa. Muuta kedagi on raske, vahel isegi võimatu. Kui filter saab aru, et kellegi muutmine on justkui ronimine üle mäe, kui sul pole vastavat varustust siis lõpeta see. Tea, et kõiki inimesi ei saa muuta, eriti võimatu on see juhul, kui inimene ise seda ei soovi. Inimeste ümber on lõhkumatuid müüre, mida murravad vaid imeinimesed, au neile. Neil tuleb lasta minna, neil inimestel, leida oma tee ning tunnistada, et meie ei kuulunud teineteise ellu. Sul on võimalik muuta ennast.

See on VALIK. Meie elus on nii palju valikuid- kuidas teha tarku valikuid? Praegu ma sellele veel vastust ei tea, kuid plaanin selle välja uurida!

Muutused, kui elu loomulik osa

Märgakem ebapüsivust kõiges meie ümber. Ebapüsivus, justkui soovimatu tunne, kuid ometi nii loomulik ning eluks vajalik. Ebapüsivus tuleneb pidevatest muutustest meie ümber, kus miski ei jää püsima.
Mõtisklesin ebapüsivuse ja selle tõsiduse üle eile. 24 tundi ärkvel ning vaid tööd tehtud, kuid ikkagi öises linnas kokteili taga ning märgates lollust võtta elu tõsiselt. Rebides lahti sellest tõsisest elust tekib tunne nagu oleks tiivad jälle seljas, korraks peatub maailm ja isegi ning  kui ei peatu tahaks seda peatada. Miks me võtame elu nii tõsiselt, kui tegelikult ei saa me isegi elus endas kindlad olla. Kas maailmaruumis, kus elu muutub meie ümber iga sekundiga oleks tark valida tõsine eluskeem või hoopis mängida kogu elu?

Proovisin tänase päeva mängida, näha kõike enda ümber justkui mängu ning mitte enda elu. Ühistranspordis olid justkui naeru ning nutunägudega mängukaardid, mis olid asetatud mängulauale- kõigil neist mängida oma roll ning osa. Kodus tantsida muusika saatel oli minu pisike elu mäng. Märkasin elu enda ümber- taevas ja maailmaruum. Kogu see suur kooslus, mis võib muutuda vaid ühel loodusjõu mõjul. Muutused meie maailmaruumis on aeglased, kuid suured. Me ei märka seda, kuidas loodus meie ümber muutub ning jahume päevast-päeva selle üle, kas täna tuli lumi maha valel või õigel ajal. On sel siis tähtsust? Kui prooviks sinagi vaadelda ühte päeva oma elus, kui mängu- kes on sinu mängukaaslased ning milline roll neil täita on. Kuidas on rollid jaotunud sinu eraelus ning tööelus?

Iga sekund loob meie elus mingi uue hetke. Mis peamine- ükski hetk ei ole püsiv. Isegi, kui me tunneme suurt vajadust peatada vahel aeg ning jätta teatud hetk meie ellu püsima, ei ole see võimalik. Me võime tunda kellegiga end imeliselt ning soovida, et nii jääkski, kuid mitte miski pole jääv. Kui kindlad me siis milleski või kelleski olla saame? Fakt on see, et ei saagi. Ning see ei ole halb ega kurb, see on lihtsalt elu kirjutamata seadus. Me saame olla kindlad vaid enda olemasolus ning see, millisena me oleme sõltub samuti vaid meist endist. Kõik inimesed meie elus ei ole jäävad ning nende rollid võivad vahetuda kiiremalt, kui me sooviksime. Mõni inimene tulebki meie ellu selleks, et sealt sama kiirelt välja kõndida. Kõik inimesed ei ole loodud meie elus olema. Kui me seda lihtsat asja mõistame leiame palju vähem kohta pettumusele ning kurbusele, kui kellestki ilma jääme. Pea meeles, et mitte keegi ei saa sulle haiget teha, kui sa ei lase endale haiget teha.

Ainus, mis sa teha saad on muutustega kaasa minna ning mitte proovida neid enda elus vältida.Trots, mis tekib, kui miski meie elus muutub on loomulik tunne meie kõigi jaoks. Kuid pea meeles, et kui kõik muutub kõik, siis muuda kõike. Haara need kiirelt mööduvad hetked oma elus enda kätesse. Naudi kõike siin ja praegu teadmisega, et muutused on elu loomulik osa. Ära tunne nördimust, kui keegi sinu elust välja kõnnib või rolli vahetab- miski sai lihtsalt uue kuju ning nii pidi minema. Valitse oma elu ning tee ise enda elureeglid. Ära lase kellegil juhtida end paremale või vasakule, kuhu sa pöörata ei sooviks. Ära lase kellegil endale halvasti öelda. Ära loobu kellegi ega millegi nimel oma unistustest või soovitud asjadest. Ole iga päev parim versioon endast ning õhtul tee endale pai.


Väldi tõsist elupilti, kus kõik peab toimima kindlate reeglite järgi. Proovi mängida ning märka, kuidas sinu ellu saabuvad mängukaaslased. Mitte mängukaaslased, kes sinuga mängiks vaid inimesed, kes oskavad samuti eluga mängida- tantsida üksi kodus, armastada väikeste puudelehtede ilu ning hinnata varajast tõusvat päikest.


Meelerahu pühapäeva õhtusse