Suuremaks saades pani maailm järjest tõkkeid ette. Nägid suhete purunemisi, keegi armastas vastu armaseta ja keegi sai haiget. Kohtasid palju valu ja kurjust. Ühel hetkel tegi see nähtu sind ettevaatlikuks ja tundma end ebakindlalt- kas ka minuga võib nii juhtuda? Ettevaatlikus kasvas ja kasvas, pidurdades sinu soovi saada tingimusteta armastust, mida sa tegelikult väärid...
Kui palju sa tänasel päeval kuulad tõkkeid ja lased end takistustel peatada? Kui tihti sa tahaksid alla anda raskuste ees? Liiga tihti?
Me ei tohi karta elada ega eksida. Me ei tohi tunda hirmu haiget saada, sest see kõik on loomulik. Me soovime pidevalt, et kõik oleks korras, kuid mis tähendab korras olek? Me soovime naeratada ja mitte kunagi tunda valu, kuid mis õpetaks meid elama, kui mitte valu? Meil on võimalus teha teisi õnnelikuks, kuid selleks peame esmalt ise tundma õnne. Õnne enda sees. Inimesed tulevad ja lähevad, nagu rongid jaama saabudes ning lahkudes. Elu on justkui sõel, mis valib välja parimad ning teeb meie südamesse neile koha. Pole oluline, kas neid inimesi on üks või kümme, oluline on, et on.
Jah, vahel läheb meil kõigil aega, et mõelda välja, mida me tegelikult tahame, kus me tegelikult olla tahame, kellega me tegelikult olla tahame, kuidas me tegelikult olla tahame. Mingil hetkel me saamegi vastuse, vahel kõige ootamatul hetkel, aga saame. Vastused ripuvad sageli me peade kohal, me lihtsalt ei ole veel nii kõrgele kasvanud, et nendeni ulatuda - aga varem või hiljem me nendeni küündime. Siis haarame nad oma kätte, südamesse ja paneme pähe. Iga vastus nõuab aega harjumiseks ja ümber harjumine ei ole alati kõige lihtsam, aga inimene jõuab sinna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar