Kas usud seda maailma, mida ei näe?

Kuidas on lood selle reaalse maailma ja teise maailmaga veel? Kas on olemas miski, mida seletada ei ole võimalik? Energiavahetused ning inimeste tunnetamine mõtetest- on see miskit reaalset või vaid meie enda ette kujutada? Ma võtan pidevalt erinevaid kaarte, mis ütleksid mulle peale minu sisetunde, kuidas ja mida. Sain aimdu sellest, et mind võib aidata mäekristall- otsisin selle endale ning panin kapi peale. Regulaarselt põletan puhastavaid viirukeid ning kuulan harmoonilist muusikat. Mitmeid kuid juba soovin minna joogasse, kuid pole jõudnud. Olen uskunud paljudesse asjadesse, mida seletada ei saa ja teen seda ka edaspidi. See on minu arvamus ja minu sammud maailmas, mida ei saa kirjeldada. Aga sinu?

Vahel me satume sellistesse tunnete keeristesse, et vajame kellegi teise tarku sõnu. Me ei oska enam asjade käiguga toime tulla ning soovime, et keegi erapooletu ütleks kuidas edasi. Ma usun inimestesse, kes näevad asju ja ennustajaid. Nad ei ole kunagi mulle midagi valesti öelnud ning see on ka peamiseks põhjuseks nendesse uskumisel.
Meie igapäeva elu võib haarata meid niimodi kaasa, et me ei märka enam, mis toimub meie mõtetes või millega on täidetud meie süda. Me unustame kontrollida oma mõtteid ja seda, millist mõju nad meile avaldavad.

Armasta oma vaenlast

Inimesed on meie endi peeglid. See, mis ajab meid kellegi käitumises närvi tahab tegelikult meis endis parandamist.
Kui keegi on sulle haiget teinud ning sa mõtled hambaid krigistades kuidas talle halba teha siis tegelikult teed halba iseendale. Suurim oskus on armastada seda, kes sulle halba teeb. See on kõrgeim tasand üldse. Ma olen proovinud ära mõlemad- hea ja halvaga ning ütlen ausalt, et hea toidab sind ennast.
Andestamine, vabaks laskmine ning hea saatmine teisele on oluline ükskõik millest või kellest vabanemiseks. Meis käivitub imelihtsalt protsess, kus soovime teha kõik, mis meile tehtud on teisele tagasi. Kuid meile on aina korrutatud, et me ei teeks teistele seda, mida me ei taha, et meile tehtaks.
Ma sain täna seda vahet tundma. Viha lõhub endit ja ümbritsevat maailma. Armastus ja vabaks laskmine aga silub kurjuse.

Keegi võib olla meie hingekaaslane

On inimesi, kellega me oleme olnud seotud juba mitmeid elusid. Ja nad on ikka meiega, me kas armastame üksteist või tülitseme. Aga meil on midagi teineteiselt õppida. Hingekaaslased, kes õpetavad teineteisele elus midagi.
Ma sain teada, et mul on selline inimene olemas. Ja kõigest halvast, mis selle hingekaaslasega mind seob tuleb vabaneda andestamise ja vabaks laskmise teel. See pidi olema kõige karmim õppetund elus- tingimusteta armastus ja vabaks laskmine. Kuid kui seda praegu ära ei õpi siis ühel päeval see koputaks ikka uksele.

Kuidas sa siis armastad kedagi, kes on sulle haiget teinud?

Andestad. Andestad talle, et ta sulle nii tegi. Andestad endale, et lasid endale haiget teha.

Mitte keegi ei saa meile haiget teha, kui me seda ei lase teha.

Haiget saamised ja valus valu uuristab meie südame nii suureks, et sinna mahub hiljem  terve maailm ära. 

Ma nutsin täna kaks tundi järjest- reaalselt kaks tundi, kuniks uskusin, et mul ei ole enam pisarateks vedeliku, eksisin ja ikka veel oli. Ma nutsin endast nii palju tundeid välja, kui neid sees oli. Ma hingasin sisse ja välja ning uskusin, et kõik saab korda- ja saabki.
Kogesin vabastavat seanssi, sest ma olin valmis muutuseks, ma olin selleks nii valmis, et palusin seda. Mul oli mõru maitse suus juba sellest raskusest, mis hinges valitses ning palusin abi- sain selle ja olen väga tänulik.

Täna on mulle juba selgem, milliseid valikuid elus teha. Kuidas inimestest enda sees vabaneda ning kuidas reageerida, kui tunded ja emotsioonid hakkavad mind vallutama.

Huvitav mis tunne oleks olla maailma lõpus? Kas seal saaks mediteerida ja raamatut lugeda?

Maailm võib jõuda harmooniani, kui meditatsioon levib kõikjale ja inimesed jõuavad iseendas üheainsa teadvuseni. See oleks hoopis teistsugune mõõde.
Siiani on tehtud revulutsioone. Eesmärgiks on olnud ühiskond ja selle struktuur. Need on eri põhjustel korduvalt ebaõnnestunud.
Nüüd peaks sihiks võtma indiviidi ja kasutama mitte revulutsiooni, vaid meditatsiooni ja muutumist.
Ja see polegi nii raske, nagu inimesed arvavad. Vaja on ainult mõista meditatsiooni väärtust.
Siis on miljonitel inimestel lihtne ületada lõhe oma sisemuses. Nemad oleksid esimene rühm inimesi, kes saavutavad harmoonia. Nende harmoonilisus, ilu, kaastunne, armastus ja teised omadused  kajaksid nagu maailmast vastu.