Tühi veepudel ja palju küsimusi
Kas olete end vahel tundnud justkui tühjaks joodud veepudel, kust otsite veel viimast tilka vett kuna janu on nii suur. Seda viimast tilka aga pole, kalluta pudelit ühte või teistpidi, ikka ei ole. Siis on sul valik, kas surra janusse või minna poodi ning osta uus pudel.
Vahel juhtub samamoodi ka meie jõuvarudega. Me mõtleme pidevalt, et ma jõuan natukene veel, ainult natukene. Natukesest võib aga kasvada välja lõksus olek, kus natukesest on saanud süütunne ning kehaline- kui ka vaimne kurnatus. Sa võid hakata tundma pidevalt, et sa ei tee piisavalt palju ning tegevuste jada ei saa iial otsa. Tundub võimatu öelda endale stop ning lülitada maailmast end välja. Kas see on sõltuvus, lõksus olek või perfektsionism?
Mingis etapis võid hakata hoopis mõtlema sellele, et kas mu pingutused üldse toovad mulle edu. Kas ma jõuan peale seda pingutust sinna, kuhu jõuda soovin. Äkki olen lõpus hoopis väsinud, üksi ja mitte millegita? Äkki ma pingutan valede asjade nimel või suunas?
Ilmselgelt on mul täna rohkem küsimusi, kui vastuseid. Keegi on kunagi öelnud, et küsimused viivad edasi. Miks? Sest kui sa julged küsida ning oled selleks valmis siis sellisel juhul oled sa ka valmis hakkama otsima vastuseid ning lahendusi. Seega olen ma vist valmis?
Kui ma seda blogi pidama hakkasin lubasin, et kirjutan vaid heast. Olin liitunud sel hetkel just Eesti Esimese heade uudisteportaaliga Goodnews ja mind valdaski vaid HEA. Kuid nüüd saan aru, et tegelikult mul ei ole võimalik siia kirjutada vaid heast, isegi kui väga tahaks. Seda saab võrrelda sellega, kui maailmas eksisteeriks vaid üks värv, ühte sorti inimesed või üks ajahetk.
Inimesed ja harjumusmustrid
Kas olete vahel tähele pannud, et inmesed alustavad teiega vestlusi küsimustega ´´mis teed?´´
Teate sellest on saanud minu jaoks juba paras foobia. Need on inimesed, kes arvavad, et neile on antud mingisugune õigus hüpata inimese ellu sisse ootamatul hetkel selleks, et korraks kummalise rahulolu saamiseks uurida mis teed! Ja kui sa väldid neid, ei vasta ning võtad seda, kui tausta muusikat, mis vaid virvendab hakkavad nad närvi minema. Nad ju näevad, et sa ei vasta neile...
Siis tuleb uus küsimus- ´´Kas sa vastad ka mu küsimustele või?´´ ´´Küsin juba mitmendat korda, mis teed?´´
Mis haiglane eesmärk on sellistel küsimustel? Ma saan aru, et sa alustad juttu küsimusega- kuidas läheb, millega tegeled, kas sul on pärast aega või plaane? Mida annavad need mitte kuskile viivad küsimused.
Kui sa ei suuda teise inimese elul pulssi pidevalt hoida siis milleks seda teha hetkeks? Äkki oleks maailm parem koht, kui meie tegudel oleks mingi mõte ja mõtestatus- igas meie teos ja sõnas.
Et me vastutaks oma sõnade ja mõtete väljendamise ees.
Katteta lubadused
Ja siis need lubadused. Mulle ei meeldi absoluutselt võrrelda mehi ja naisi, kuid siinkohal on siiski meestel suuremad raskused nende lubadustega. Muidugi tuleb meil kõigil ette asju, mis panevad plaane muutma ning juhtub kõigil. ( Siin kohal on hästi tore abimees meie mobiiltelefon, kust valida number ning teatada oma plaanide muudatustest ) Kuid ma pean silmas vastutuse mitte omamist. Samamoodi nagu võiks selle ´´mis teed´´ küsimusega natukene vastutust kanda võiks teha seda ka lubaduste andmisega.
Näiteks inimene kolib su juurest välja ning poolteist kuud hiljem ei suuda ta tuua sulle su korterivõtmeid, olulisi materjaalseid asju ning viia oma asju ära. POOLTEIST KUUD HILJEM! Ja vabandused on nii haledad, et isegi naerda ei oskaks nende peale. Siis tekib tõesti küsimus, mis toimub inimese kahe kõrva vahel. Mingis vanuses võiks ju kohale jõuda selline asi nagu- vastutustunne. Ma olen veendunud selles, et ma ei saa eeldada, et teised käituksid nii nagu ma ootan. Samas olen ma sama veendunud ka selles, et KUI MIDAGI TAHTA SIIS SEE ON VÕIMALIK.
Seega, kui sa tahad midagi ära teha siis sa lihtsalt võtad kätte JA TEED ÄRA!
Kujutate ette ja siis see inimene arvab, et sa tahaksid vahtida poolteist kuud hiljem ikka veel ta asju, sa tahaks teda nende kaudu meenutada ning mõelda, et iga hetk võib ju keegi su ukse lahti keerata. Kujutate ette ja siis sooviks oma kodu koristada, kui tolmurullid nurgas karjuvad- aga tolmuimeja on ära viidud, sest arvatavasti on kellegil teisel seda rohkem vaja.
Minu sõnum ei ole absoluutselt negatiivne, pahatahtlik ja kindlasti mitte agresiivne. Pigem ma sooviks, et inimesed oskaksid võtta vastutusi oma mõtete, tunnete, tegude ja sõnade ees. See on suurim- kõige suurem austus, mida me saame teineteisele pakkuda, et meil kõigil oleks siin maapeal hea elada.
Ja nüüd tunnete mind umbes 45protsenti rohkem, minu emotsioone, siseelu ja isikliku elu.
Keha on väsinud justkui oleks Tartust Tallinnasse jooksnud, mõistusel on täielik blokk ja tahan vaid olla. Homme lähen kahe tunnisele vabastavale seanssile ning usun, et jagan hiljem emotsioone ja tundeid teiegagi.
Ma loodan, et Teie imelist elu täidavad ainult need toredad inimesed, kes peavad kinni oma lubadustest ning ei küsi aina mis teed!
Täna on hingedepäev, süütan küünla, et kõigi hinges valitseks rahu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar