Must või valge, värviline?

Mis on see, mis paneb meid vaeva nägema, et olla ühel päeval tipus? Kas enne oleks vaja ehitada eraelu ning siis tööelu? Või peaks selle kõik saavutama ühel ajal ja korraga, äkki peaks juhinduma sisetundest või laskma asjadel minna nagu lähevad? Kui palju me võiksime lasta asjadel minna ning kui palju me peaksime sündmusi oma elus suunama?
Kas inimeste kahepalgelisuse üle tuleks naerda, seda muiates vaadata või tegema omad järeldused? Kui sa oled kellegile tähtis siis miks ta käitub nagu mats?

Minus on jälle lõputu maailmaharutamise soov. Ma tahan mõista inimesi ning vahel on mul tunne, et ma tahaksin nende sisse pugeda. Lihtsalt näha, mis toimub nende tegude ja tunnete taga. Mis paneb inimesi vahel nii halvasti käituma ja maailma kurja tooma. Miks mõned inimesed soovivad meile head, aga teised halba? Miks mõned inimesed panevad meid tundma väärtuslikult ja teised mitte?

Tänasel õhtul võiks ma siia kirjutada terve täispikka postituse ainult küsimustega. Just tänane, laupäeva õhtu-öö on tark küsida olulisi küsimusi. Jällegi on käes üks nädalavahetus, kus tööd on tehtud üle märra  ning maailmast eemal oleku aega pole olnud. Kas mingil hetkel võib jõuda etappi, kus kohapeal olek ja mitte millegi tegemine võib tunduda hirmuäratav? Sa vajad koguaeg kohustusi, tegemisi ja inimesi? Nende puudumisel sa tunned justkui oleksid liikumisvõimetu.

Mis põhjustab inimestes kahepalgelisuse?

Teate neid inimesi, kes ütlevad ühte, kuid teevad teist. Inimesed, kes ütlevad millegi või kellegi kohta hästi ja siis hiljem halvasti. Kas maailm on meid selliseks kujundanud või meie maailma? Me kõik sooviksime oma ellu nii palju, kui võimalik siirust, kahjuks kohtab seda ikka vähe. Äkki me peaksime ise end siiramaks muutma läbi aususe enese ja teiste vastu. Mul oli vanasti selline komme, et rääkisin inimestest seda, mis mulle parasjagu kasulik oli. Tagant järgi mõeldes olen ikka paras bitch olnud, kuid kes meist seda poleks. Nüüd kontrollin teadlikult oma suhtumist, mõtteid ja veel rohkem seda, mida välja ütlen. Enne, kui midagi välja öelda peaksime filtreerima oma mõtted. Maailm ei ole prügikast, kuhu kõike  loopida. Inimesed ei ole paberipurustuse masinad, kuhu ükskõik, mis saast ringlema lasta.
Siin kehtib kuldne mõte jällegi- enne mõtle ja siis ütle. Mõtle, kas see, mida sa välja ütled on ikka siiras ja aus. Tunneta- kas see, mida sa välja ütled läheb kokku sinu põhimõtete ja soovidega. Rohkem teadlikust!

Üleüldse me peaksime rohkem kasutama filtri taktikat, kus lihtsalt blokkida neid asju, olukordi ja inimesi, kes meile midagi ei anna- seda ma mõtlen vaimses mõttes. Inimesed, kes meid ei toeta, ei pea lubadustest kinni või hüppavad su ellu nagu märtsi jänesed lahkudes sealt sama kiirelt.
Teadlikus selles, et meie elu toimub vaid üks kord ja see üks kord peab tõesti olema kõige väärtuslikum. Kahjuks pole ikka veel leiutatud kõigi teiste maailmaimede kõrval sellist masinat, kus aega või tegusid järele kerida ja vigade parandusi teha.

Ma olen õnnelik, et on nii palju häid inimesi ja neid tuleb mu ümber üha enam ja enam. Kuid samas olen muutunud filtreerivaks ning analüüsivaks inimeste suhtes. Ma ei taha ega suuda enam vaimustada inimestest, kui nad ei ole Minu inimesed. Kui inimesed teevad mulle haiget, kuid ma ei suuda neist lahti lasta siis ma sunnin end, sest muidu ma venitan maailma pikemat kummipaela koos valuga. Inimesed, kes ei pea oma lubadustest kinni vaid murravad neid ei ole väärt enamat, kui mineviku kirjutamist.

Ma ei tahaks voolida laupäeva õhtul siia must-valget maailma, kus puuduvad värvid, kuid ma tänan ennast või suurimaid jõude, et on olemas blogi, kuhu saab kõik oma emotsioonid valla lasta.

Ja nüüd rõõmusõnumeid ka. Elu on imeline ja seda kõige tõsisemas mõttes.
See, mis ma siia välja tõin olid minu hetkelised ning vahetud mõtted, tunded ja emotsioonid. Millised on sinu omad?

Mingil hetkel saad vanemaks ja hakkad õppima eraldama head-halba, vajaliku-ebavajaliku.
Kuid miks siiski inimesed, kes meile on kallid ja meie neile pidevalt meile haiget teevad? Meis halbu tundeid tekitavad?