Usk on uskuda!

´´Pika maa tee lõppu jääb väike maine ilm. Mille kohal tippu ei näe mu silm. Kuid mu väike elu siin on ainuke. Siin on kõikjal mu valu ja viimne vaimuke. Nii ma siis olen kuis sa taevas ka minu üle on ta. Nii ma siis usun, et saan kord taeva tippu näha ma. Kui ma suureks saan siis enam ma tugev olema ei pea. Ei pea olema ma kena, vaid lihtsalt iseenda vastu hea. Sest mu süda tahab sooja, sees kui tuksub ta. Ma palun sinult looja mind ikka uskuda. ´´

Minu imeline nädalavahetus algas reede õhtul. Lõpetasin kell kümme õhtul töö ja mind valdas nii mõnus vabaduse tunne. Ma tundsin, et minu ees on kõik valla, terve maailm. Minus on vabadus valida, olla ja elada. Jõudsin koju ning loogiliselt oleksin pidanud vajuma voodisse. Olin 12 tundi olnud jalgel ning lisaks ka haige. Kuid kummalisel moel olin saanud kuskilt meeletu energialaengu. Juba järgmisel hetkel leidsin end sõbraga täiesti idiootse filmi üle naermast. Kui ma olen siiani vältinud komöödiaid ning valinud alati tõsisemad filmid siis seekord läks teisiti. See labane film ja südamest naermine ei millegi üle pani mind mõtlema selle ütle, et ehk vajame me oma ellu täiesti väärtusetut komöödiat. Kui sa oled võimeline naerma justkui ei millegi üle, oled sa võimeline naerma ka valu üle. Minus oli veel nii palju jõudu et poole ööni kirjatükke kirja panna ja lõpuks voodisse vajuda.

Laupäeva hommik tõi tõelise päikese. Minus oli veel suurem energiadoos, kui reedel ning ma olin valmis justkui maailma vallutama. Hommikul panin paika plaanid, et õhtul on family time koos köömne ahjukartulite ja jõulutoiduga. Läksin kolasin oma lemmikud sekkarid läbi ja hõljusin sutsu omas mullis. Soovi ja saad. Järgmine hetk ma olin venna ja venna naisega linnast väljas looduses. Noh näete- soovi ja saad, seda ma ju tahtsingi. Imeline loodus andis veel rohkem aimdu sellest, et vabadus elada on ikka võrratu. Leidsin end Paldiski õõvastavast linnast ning Pakri poolsaare tipust merele vaatamast, oh seda imelist ilma... Õhtul istusin family time lauas ning soe tunne oli olla pere keskel. Kell kümme oli kosutav vajuda unne, et ärgata pühapäeva hommikul värskena!

Tänane on olnud sama imeline, kui eelnevad päevad. Hommikul säras päike mõnusalt tuppa ning mind ei häirinud isegi see meeletu tuul. Seadsin sammud kirikusse ja sain meeldiva kogemuse. Ei palun ärge arvake, et ma oleksin usklik nagu paljud seda teevad. Kirikus käimine ja ühe küünla süütamine toob täiesti kirjeldamatu rahu. Mulle meeldib vahel kogeda ebatavalisi asju ning olla täiesti ebareaalses keskkonnas. Ja seda ma saingi.

Esimesena käisin Eesti kirikus, Jumalateenistus oli just lõppenud ning meeleolu oli rahulik. Mõned kallistasid, mõned oli välismaalased ning mõned nutsid. Aga palju oli ka õnnelike nägusid. Kuna seal ma ei saanud oma sooviküünalt süüdata läksin Vene kirikusse. Minu soov täitus, üks küünal koos soovidega jäi sinna põlema. Seal kirikus sain aga hoopis teistsuguse kogemuse. Jumalateenistus oli lõppenud ning inimesed seisid järjekorras, et käija ja suudelda risti. See pani mind mõtlema...

Me kõik peame midagi USKUMA. Ma vaatasin neid inimesi ja sain aru, et nad on meeletult tugevad, sest neil on usk. Mis oleks, kui me kõik usuks millegisse või kellegisse väga tugevalt. Usu omamiseks ei pea olema usklik ja kirikus käima. Usu oma võimetesse, oma lähedastesse, ükskõik millesse, aga pea meeles- iseendasse PEAB uskuma!
Ja järgmisel hetkel olin ma Paljassaare mereääres koos tuule ja tormiga. Soovi ja saad!

Täna saan tõesti öelda, et olen väga õnnelik inimene ja teate tänu millele? Sest ma ei teinud kaks päeva tööd, ma kuulasin oma sisetunnet ja kuulasin nii palju, et sain ka aru asjadest, mis ei peaks minu elus olema.
Mida annab inimesele vabadus? KÕIK! Vabadus valida, mida sa teed, kus sa oled, kellega, kuidas ja mis tunded on sinu sees. See ongi elu, ausalt. Juhtusin täna kuulama ka Raadio2 saadet Halloo Kosmos, kus küsiti ühe targa inimese käest, mis on õnn ning mulle nii meeldis ta vastus.

´´Õnn on see, kui saad teha seda, mida tahad.´´
Ja teate nii ongi. Kui julgete öelda asjadele või inimestele EI. Valida selle, mis sinu hinge soojendab ning armastada iseennast kõige rohkem. See ongi elu.

Ma kujutasin eile korraks ette, mis oleks, kui keegi ütleks mulle, et täna on minu viimane päev elada. Mida ma teeksin? Kus ma ära käiksin? Kellelt ma andeks paluksin ning kellele andeks annaksin?
Ja teate selline mõte tegi mind kummaliselt rõõmsaks, sest ma sain aru, et ma võin ju igapäev nii elada, jah võingi!