Lapsed- inimkonna ilusaim kingitus!

Ma olen alati lapsi armastanud, hinnanud nende süütut olekut, oskust olla lihtsalt õnnelik ning rõõmustada tühiste asjade üle. Mõni aeg tagasi hakkasin jälgima nende psühholoogiat ja seda enda peas analüüsima, ma sain aru, et lapsed on parim peegel meile. Nad näitavad meile, kuidas olla lihtsalt ilma muretsemata, õpetavad meile suhtlemist, armastavad meid tingimusteta ning vajavad meid oma kõige imelisemal moel.
Selle ilu juures tekib mul siiski üks küsimus, kes ja miks teeb ühest lapsest tõsiste asjade peale mõtleva inimese, kes peab minema kooli, tööle, looma pere ja seejuures veel loomupoolest õnnelik olema?

Ühel päeval lapsed lihtsalt mängisid, nende silmad särasid ja suunurgad olid kõrgel. Sellel hetkel ma tegin hetkeks enda peas peatuse ning küsisin endalt- praegu, kui need lapsed tunnevad kerget tunnet muretsemata isegi sellepärast, et mäng otsa saab, mida mõtlen mina oma peas? Kas mul on hetkel sama kerge tunne sees, kas ma võin hakata täiesti põhjuseta naerma või rõõmusada selle üle, et leidsin muru seest just seene? Ilmselt mitte, sest minu pead täidavad mõtted- huvitav, kas mul on rahaasjad ikka korras, ehk olen unustanud mõne arve maksmata, kuidas koolis kõik järjele saada ja oh jumal- homme peab tööle ka veel minema kuuendat päeva.
Miks lasin ma enda lapsemeelsusel kasvada murekoormaks, kuidas saada tagasi lapsemeelsesse mõttemaailma?

Kui ma mainisin alguses seda, et lapsed on parim peegel siis tõesti, nii see on. Miks?
Tingimusteta armastus.
Kas lapsi huvitab see, milline sa täna välja näed või mis riided sul seljas on? Arvatavasti on lastel ükskõik ka  sellest, kas sa oled parimas või halvimas vormis- nende jaoks on oluline, et oled olemas ja selle eest nad sind armastavadki. Meie elus aga käib pidev mõõtmine- kas ma tahan teda endale kaaslaseks, ehk ta ei ole minu tüüpi, võibolla ta ei ole piisavalt ilus või heas vormis?
Ma usun, et isegi elus hätta jäänud tänaval elav inimene suudaks lapse ennast armastama panna hetkega, kui ta kavatsused oleksid siirad ja ta suudaks lapsele süütult silma vaadata- järelikult ei loe lapsele see, milline sa oled, tema armastab sind alati, kui sa talle head soovid.
Peegel.
Sa saad lapse käitumise pealt lugeda seda, kuidas sina käitud. Laps peegeldab sulle sinu käitumise tagasi. Kui sa ei suhtle lapsega piisavalt siis muutub ka laps jonnivaks ja ei ole sinuga enam nn. sõber. Avatus on oluline lastega suhtluses- asjade pidev selgitamine, seletamine ja rääkimine.
Lihtsalt mäng...
Lapse elu koosneb mängust, kuhu jääb siis meie elus mäng? Kui lapse jaoks on mänguks kollimaja ehitamine siis meie elus käivad maja ehitamised vaid rahadega. See kõik saab alguse koolist. Meile õpetatakse koolis erinevaid aineid, et me oleksime tulevikus targad ja haritud. Aga, mis oleks, kui koolis õpetataks kuidas elus hakkama saada, kuidas leia endale armastusväärne inimene, kuidas luua suhteid, kuidas teha seda, mida armastad ja kuidas olla õnnelik? Kas see kõik on justkui iseenesest mõistetav, mida igaüks peaks oskama siia maailma sündides?
Juba väga noorena küsitakse meilt, kelleks me sooviksime saada tulevikus- eeldatakse sellist vastust, mis tooks kõrge karjääri ja hea elu, kuid miks keegi ei eelda lapselt vastust- ma soovin õnnelikuks saada?

Lapsed tulevad maailma armastusest ja nad kasvavad ülesse armastusega- nii see peaks olema. Miks siis on ikka nii palju vanemaid, kes hülgavad oma lapsed, ei hoia peret või ei tea, mis on lapse tingimusteta armastus? Miks lapsevanemad keelavad rohkem, kui lubavad, miks takistatakse lapsel areneda läbi mängu ja loovuse? Miks me ei aita hädasolevaid lapsi, miks üldse on hädas olevaid lapsi?
See, mida toovad maailma lapsed on võimatu sõnadesse panna- lapsed on inimkonna ja elu alustalade alustalad, mis loovad, ehitavad ja elavad.

Ma loodan siiralt, et ma oskan- suudan ja saan kasvatada ülesse maailma kõige õnnelikuma lapse, kes teab, mis on armastus ja kuidas seda maailmale jagada. Soovib maailma parandada ning küllastab maailma headusega iga jumala päev.

Häid mõtteid ja soove on sees veel palju, see tuleneb tänasest jõuluaja algusest, mis on mu lemmik aeg. Isegi, kui vaid kord aastas tekib kõigis soov teha head ja inimkonda kallistada siis ma olen tänulik selle eest! Olgu tänatud see aeg aastas!

Iga päev tekib minus miski uus, kujuneb ja sünnib- see on imeline tunne, ootan huviga, mis on veel tulemas ning loodan, et see ootus on täidetud vaid- ainult heaga!


Soovin, et teie kodudes valitseks täna kodurahu ning kallistage oma lapsi, oma mehi, oma naisi, oma vanemaid, oma kasse, oma koeri, oma sõpru ja sõbrannasid, kallistage ISEENNAST selle eest, et nii tubli olete!

Armastusega,