Elavad kummitused

Kas teie usute kummitustesse? Aga elavatesse kummitustesse? Kas teil on juhtunud, et mõni inimene lahkub teie elupeatükkist, kuid tunnete, et ta jääb teid piinama? Te saate aru, et kõik praegusel hetkel toimuv on loogiline, kuid elav kummitus käib ikka kannul.

Minu elus toimub lihtsalt selline maskeraad ja see on enam, kui õudne. Ma olen muutunud tänu sellele elavaks zombiks. Minu öid saadavad mingid luupainajad ning unesnutmised ja ma ei saa aru, kes on mu elu enda kätesse võtnud- see tunne on hirmutav. Ma ei suuda enam ise oma elu valitseda rahus, õnnes ja rõõmus.
Võibolla ei ole siiski kasulik ennast kellegiga liiga tihedalt siduda. Kuid inimeste teed lähevad tihti lahku, miks siis vahel jääb su hinge kivikoorem?

Ma otsustasin, et esimesel vabal hetkel külastan kirikut. Mitte, et ma oleksin usklik või miskit, kuid äkki ma saan rahu, kui süütan ühe küünla. Olen juba muide mõtete, viirukite ja küünaldega kodu puhastanud- ei toimi. Vahel tekib tunne, et tahaks lihtsalt karjuda: Mine ära mu peast, mu mõtetest, mu unenägudest, mu seest- lihtsalt kao! Selline meeleheitlik soov, et ei teagi  mida ära teha...

See elav kummitus on võtnud minult kogu jõu. Ja selline asi pole üldse tore, kui su nädal on puu püsti täis tegemisi, üritusi ja kõike muud olulist. Aga ma ei ole allaandja ja pean sellesse suhtuma justkui järjekordsesse -takistusse-, mis on vaja ületada.

Otsustasin, et kuna ma olen nii palju palunud sellelt elavalt kummituselt, et jäta mind rahule siis nüüd asun temaga võitlusse. Ma ei lase sul enda elu viletsusse viia. Pole minulik tunda hommikuti, et tahaks jääda voodisse end haletsema ja nii veeta nädalaid. Ma olen hakanud hommikuti tõusma- lihtsalt sunnin end tõusma, kohvi jooma ja sööma kuid siis kukun ikka voodi tagasi. Ebareaalne noh, keegi vastik tegelane on mu sisse roninud, kes hävitab mu elu. Kao ära! Tööisu on kadunud- minul tööisu kadunud!!!


Õpetuseks kõigile- ärge siduge end kunagi kellegiga nii, et lahkudes jääb temast maha elav kummitus.

Olümpiarõivaste 2014 esitlus

Täna sai siis sellisel üritusel käidud, Baltika moekvartal.

Tänavalt leidsin sellise saagi.

Ja kui tahaks midagi öelda, siis ei oska.

Söber

Leidke aeg teineteisele silma vaadata!

 Niikaua kui teised meid armastavad, oleme me asendamatud. Ükski inimene ei saa olla kasutu, kui tal on sõber.

Palju aastaid tagasi, kui autodeks olid hobused ning valguseks vaid küünal säilisid palju enam inimsuhete väärtused ning nende hoidmised. Mäletan veel seda, kui olin väike siis soovisin mõttes, et ma oleksin sündinud palju varem. Mõtisklesin tihti sellele, kuidas mehed käisid naisi kosimas ning palju enam nähti vaeva teineteise pärast.

Nüüd, tänasel päeval mõtlen sellele üha enam. Ma olen hakanud viimasel ajal ühte asja elus üha enam ja enam tunnetama. Meie elus kaob sõpruse tähendus ja väärtus, selle hoidmine. Me ei leia enam aega, et teineteisele silma vaadata ning küsida otse südamest- kuidas sul läheb. Liiga hilja, liiga hilja märkame me, et teist ei ole enam meie kõrval. Meie usaldusisikut, hingesugulast, parimat sõpra. Alles siis tunneme, et sooviks kellegile leida aega ning talle silma vaadata. Usun, et see on üks tõde, mis elus jääb alati püsima- inimese kadumist märkame siis, kui on liiga hilja.

Mõtisklesin tänasel pühapäeval just selle üle, elasin läbi kurbi ning teravaid emotsioone, nutsin isegi- seda kõike selleks, et leida selgus enda sees ning tõde selles loos. Analüüsisin läbi inimeste käitumisi ning tegin enda sees otsuseid. Katsusin eraldada inimesed inimestest. Jõudsin veel ühe tõeni.

Meie nutikas nutiline ajastu on lõhkunud selle silma vaatamise. Aastaid tagasi sai suhelda sõpradega vaid kirja teel või just nimelt silmast- silma. Tohutult pidi vaeva nägema selleks, et sa saaksid edastada oma sõbrale sõnumi sellest, kuidas sul läheb. Kuid nüüd piisab kätte võtta telefon, arvuti või tahvelarvuti ning avada mõni suhtlusvõrk. Me saame läbi sotsiaalmeedia teada sellest, kuidas meie lähedased elavad, kellega nad on suhtes ja mida nad hommikuks sõid. Avame vestluse ning saame kõik teada, mis meid huvitab. Me oleme justkui igapäevaselt ühenduses ja tihedalt teineteisega seotud- AGA ME EI VAATA TEINETEISELE SILMA!
Ja otseselt polegi midagi halvasti ju- me huvitume teineteise elust, me küsime pikki või lühikesi küsimusi ning kõik ongi hästi. Kuid tegelikult võib see sõber teisel pool ekraani olla pisarates, kuid meile kirjutada seda, kui hästi tal elus ikka läheb.

Mul tuleb siin kohal pähe kohe üks vestlus oma lapsepõlve sõbrannaga, kes nüüdseks pole isegi sõbranna enam. Võtsin siis ühel päeval kõne, et küsida kuidas elu veereb. Vastu sain ka küsimuse, kuidas minul läheb. Tema poolt tuli kohe ka vastus- sa vist oled töö rügamisega veel ellu jäänud, ma ikka faceboogist jälgin su elu. 

Ja siin kohal jääb kogemata siirus. Siirus teineteisest hoolida. Meil kõigil on elus alati väga kiire, kuid ükski toimetus ei saa olla nii palju väärt, kui teineteisega koos olemine ning hetke jagamine. Mina nimetan seda -poolele teele vastu tulemiseks-. Kokkusaamised, aja leidmised ja hetkede võtmised on vastastikused. Kui üks pool aina leiab, otsib ja tahab kohtuda, kuid teiselt poolt ei tule vastu veeranditki siis tuleks teha järeldused.

Ma ei tahaks siin kohal kõlada kui egotsentriline inimene, kuid võin käsi südamel öelda, et ma olen alati seadnud kallite inimeste nägemised esikohale kõigest muust. Muidugi, ka mina olen teinud vigu, nagu me kõik. Ma leian, et kui ma nelja töökoha ning kooli kõrvalt leian siiski need hetked, kus sooviks koos maha istuda siis olen ma andnud endast rohkem, kui poolele teele vastu tulemise.


Sain hinge kergemaks, sest sain selle mure enda seest maailmale edastada.

KUTSUN ÜLESSE VÄÄRTUSTAMA INIMESI MEIE KÕRVAL, NEID MÄRKAMA. PALUN OTSIGE ÜLESSE INIMESED, KELLEGA POLE AMMU SUHELNUD, ANDESTAGE VANAD TÜLID NING LEIDKE AEGA TEINETEISELE SILMA VAATAMISEKS.

Andmine on tore ja soe tunne elus, kuid anda kuhugi, kus pärast selle peale vaid selg pööratakse pole arukas. Teate, see on selline tunne nagu keegi oleks su peale sülitanud sõnaotses mõttes.

Soovin teile ja maailmasse rohkem armastust!

Kelle sina oma ellu valid?

 Kord valib Elu, kord peame ise vaprad olema.
Ideaalseid inimesi ei ole olemas, mistõttu peame mingis osas järeleandmisi tegema. See on meie enda valik, kui kaugele me kompromissidega nõus minema oleme, ilma, et me endale seeläbi püsivat kannatust põhjustaks. Me ei saa eeldada, et kõik inimesed on sarnased ja kokku sobivad. Mida kiiremini me sellest aru saame, seda kiiremini anname endale ja teistele võimaluse oma elust rohkem rõõmu tunda.
Mõnikord teeb Elu valikud meie enda eest. Jah, tegelikult ma usun, et Elu teeb alati valikud meie enda eest, kuid mõnikord lihtsalt me ei julge seda endale tunnistada.
Erinevas vanuses vajame me lähisuhtest erinevaid aspekte. Kahekümneselt ei tunne me end isegi, rääkimata siis sellest, et keegi teine võiks meid tunda. Just see on sageli põhjuseks, miks me läheme kokku inimestega, kellele me hiljem, ennast rohkem tundma õppides, valusalt haiget võime teha.
Kas me peaksime end selles süüdistama? Raske on end mitte süüdistada, aga kas see polegi mitte valik, mis on meie eest juba ära tehtud? Me oleme siiski vaid marionetid mängus, mida nimetatakse Eluks - oma emotsioonide, mõtete ja intuitsiooni marionetid.
Mõnikord viib valus tee õnneni
Me oleme inimesed, ja me eksime. Me saame oma vigadest õppida, ja püüda seeläbi tulevikus paremaks inimeseks saada, aga jäädes kinni oma valikutesse, mida me tegime teistsugusel ajal ning teistsuguse inimesena, võime põhjustada endale ja teistele inimestele kannatusi, mida oleks võimalik vältida. Alguses võib see tunduda valus, kuid kui emotsionaalne mälu  hakkab taanduma, ja faktilise mälu baasil eelnevat rahulikult analüüsima hakkame, võime avastada, et tegelikult oli see siiski hea. Kõikide suhtes.
Kord valib Elu meie eest, suunates meid kohe kokku inimestega, kellega on hea. Mõnikord aga viskab Elu vimpkasid, tuues meid kellegi kõrvale, kellele me haiget teha võime. Juba siis, kui me koos oleme. Nüüd on meie isiklikul vastutusel, kui kaua me sellel juhtuda laseme. Kuni meie silmad on "kaetud" ebateadliku eneseimetlusega, ei pruugi me märgatagi, kuidas me inimesena teisele kannatusi põhjustame, ja kuidas me ka ise sealjuures kannatame.
Kui aga ühel hetkel mingil põhjusel kate silmade eest langeb, näeme me olukorda selgelt, ja taipame, et kõik inimesed ei saagi kokku sobida. See kõlab julmalt, aga ainult nii kaua, kuni me elame emotsionaalses illusioonis, uskudes, et kord otsustatud asjad ei kuulu iial muutmisele. Õppides aga lahti laskma millestki, mis meid niikuinii õnnelikuks ei tee, ja keskenduma õppetükkidele, mille lahendamist Elu meilt antud olukorras ootab, võime sillutada tee millelegi uuele ja palju ilusamale, mis meid uuesti naeratama ning andestama õpetab.

``Sinu inimesed kirjuta oma elu sisse, teised aga oma elufilmist välja!``

Kui võtta meie elu justkui teatrilava või filmi siis seal on peale meie ehk peategelase ka teised rollid. Mõned neist on võetud püsivalt meie lavale- nad läbivad meiega erinevaid etendusi jäädes alati mingisse rolli. Teised aga kirjutame välja peale esimest või teist vaatlust. Ning meil on selleks õigus- samamoodi nagu meil on õigus teha valikuid oma elus vastavalt meie heaolule. 

( Seda kirjutades tuli väljas päike välja! ) 

...jätkan. Me võime ära tunda, kes sobib meie kõrvalrollidesse ning kes mitte ( kuigi ka see pole kerge ). Kuid raskem on järgmine etapp- selle tunnistamine ning osast välja kirjutamine. Alati ei pruugi teine pool saada aru, et viga pole temas ega minus endas- vaid lihtsalt sa pole minu inimene! Kas siis üldse on vaja seda teisele selgitada? Noh, viisakas oleks, kuid iseasi kas sul see ka õnnestub. Igaljuhul selge on see, et inimesed, kes lihtsalt ei sobi meie rolli ei tee meie elu rikkamaks. Ja tõesti, asi ei ole ei inimeses ega sinus endas- kõik ei saa lihtsalt kõigiga sobida.

Kuidas siis ära tunda neid ``mitte meie inimesi``?

• Sõprus on kahepoolne asi- tuleb anda, võtta ja saada. Mida neist kõige enam teha, pole kindel. Sõprus on kui maja ehitamine, iga päev laod paar uut osa, et tulevikus saaks mugavalt selles elada ( seejuures ei tohiks end mugavaks ära lasta ). Samas võib sõprust ka võrrelda lille kasvatamisega, neid võrdluseid oleks tegelikult sadu.

Kui sa tunned ühel hetkel, et sina ainult annad ja annad ning teine ei tule poolele teele isegi vastu, rääkimata kolmveerandist siis pole asi õige. Sõprus on miski, milleks tuleb aega võtta ja leida. Sellesse tuleb panustada!

• Teine ei hinda sinu väärtushinnanguid. Kui sa otsustad oma sõbrale teatada, et teed järgnevad aasta aega tasuta vabatahtliku tööd heategevuse nimel ning elad selle tõttu vaesuses, kuid oled õnnelik siis ei pruugi kõik sõbrad käsi plaksutada.

Ka minul on korduvalt ja korduvalt olnud inimrolle elus, kes naeravad lihtsalt kõige üle või suudavad isegi vihastada millegi sellise peale. Pidevalt küsimused- raha ka saad selle töö eest mis rabad või? Mida sa jooksed igale poole koguaeg? SEST MA ARMASTAN NEID ASJU!- nii lihtne see ongi. Raha on kaduv väärtus, me vajame seda, et mingil määral ellu jääda, kuid see ei saa meile kinkida õnnetunnet ning hingelist rahulolu. Samas saavad seda teha sinu tegemised ja unistused.
Seega olge valvsad nende märkuste ja kommentaaride osas. 

Need on kaks põhilist märksõna ja olulisemat asja, mis oma elust hetkel oskan välja tuua. Kirjutan millestki sellisest, sest minu eluetapis on selliseid inimesi, kelle rolli üle tuleks natukene mõelda ning teha mõningaid järeldusi.

Meie elu kuulub vaid meile ning kellegil ei ole õigus muuta meid väiksemaks, kui me suudame-oskame-tahame olla. 


Ma olen üks kord elus vaid õnnest nutnud, kuid eile õhtul oli see teine kord- tundsin, et olen oma kätega ennast tõstatanud kuskile, kus iga päev täitub vähemalt üks unistus, kas siis suurem või väike- aga unistus.
Ja teate, ärgata hommikul heatunde pohmellis, kus õnnehormoonid loovad sinu organismi on imeline!

PS. Vahel võib mõne inimese välja kirjutamine teie elust muuta teie elu Unistuste eluks!

 Ikka armastust!

Sa oled siin, kuna kunagi sa olid mujal.

Kas teie ümber on neid inimesi, kes suhtuvad igasse tagasilööki justkui õnnetusse, kus uppuda enese pisarate sisse?
Aga olete kohanud neid inimesi enda ümber, kes naeravad soojalt enda sees iga uue ebaõnnestumise üle teades, et see on lihtsalt üks telliskivi, mis kukkus, kuid kaob mu teelt?
Kas teie elus on juhtunud asju, millest saab hiljem järeldada, et tegelikult nii pidigi minema, et juhtuks miski uus?

Olen hetkel kohas, kuhu soovisin saada tükk aega tagasi, kuid sain nüüd. Olen siin just selle tõttu, et tükk aega tagasi öeldi mulle ära. Ma olen selliste asjade sees selletõttu, et hetkel mil mul oli raske ma ei andnud alla.
Kui ma ühel päeval otsustasin hakata julgelt oma mõtteid väljendama. Öistel tundidel, kui silm oli juba põhimõtteliselt kinni kirjutasin ikka kirjatükke. Kui ma polnud veel kuskil ja tundsin, et soovin olla igal pool teadsin, et see on millegi jaoks. Ma ei andnud alla- ja siin ma olen. Oma unistuste keskel.
Kui mulle öeldi, et looming, mis ma teen ei vii mind kuskile ja ühel päeval olen paljas, näljas ja õnnetu uskusin ma, et nii see ei lähe. Aasta tagasi ostsin viimaste, tõesti viimaste elamisrahade eest kangaid, et teha pesukollektsioon. Ma tegin tööd pikki päevi, et tulla koju ja ööotsa õmmelda. Raha läks sellele, mida armastasin. Ma laenasin raha, et modellid bussiga viia Tartusse moevõistlusele. Vahel tulin moeetenduselt või võistluselt tagasi nuttes, mõistmata kas tegemist on kaotuse või pingelangusega. Järgmisel päeval ärkasin ja hakkasin veel enam looma. Kui mu kõrval oli inimene, kes iga päev korrutas, kuidas ma võiksin teha ikka igavat tavalist tööd, et raha teenida ja unustada loomingu tundsin nördimust, kuid alla ma ei andnud. Siin ma olen.
Muutsin enda nägemust. Tahtsin teha kõike ise, lõin oma kodus iga väikese detaili hingega ja panin sooja tunde sisse.

Olen siin, kuhu ei saanud enne. Olen siin, sest julgesin mitte alla anda ning panin nii viimase energia, kui viimase raha sellesse, mida armastan ja mida tahtsin.
Täna tunnen, et tahan minna koju ning luua midagi erilist, et tõestada endale, kes ma olla suudan.

´´Elada võib kahte moodi- üks on nii, et miski pole ime. Teine on nii, et kõik sinu ümber on ime.´´

´´Elu on tegelikult väga lihtne, aga me tahame seda ikka keeruliseks muuta.´´

"Elada võib kahte moodi - üks on nõndaviisi, justkui poleks miski ime. Teine on niiviisi, et kõik meid ümbritsev on imeline" - See more at: http://alkeemia.ee/artiklid/10-motet-elust/l-12/c-1384/#sthash.h7TjzOO6.dpuf

Sa ei saa punkte ühendada, vaadates tulevikku, saad seda teha vaid vaadates tagasi. Sa pead uskuma, et mingil viisil need punktid sinu tulevikus ühilduvad. Sa pead midagi usaldama, kas oma kõhutunnet, saatust, elu ennast, karmat, ükskõik mida. Selline lähenemine ei ole mind iial alt vedanud, ja see on minu elus suurt rolli mänginud. - See more at: http://alkeemia.ee/artiklid/Steve-Jobsi-3-elu-pohimotet/l-12/c-597/#sthash.1UAHYeo3.dpuf

Sa ei saa punkte ühendada, vaadates tulevikku, saad seda teha vaid vaadates tagasi. Sa pead uskuma, et mingil viisil need punktid sinu tulevikus ühilduvad. Sa pead midagi usaldama, kas oma kõhutunnet, saatust, elu ennast, karmat, ükskõik mida. Selline lähenemine ei ole mind iial alt vedanud, ja see on minu elus suurt rolli mänginud. - See more at: http://alkeemia.ee/artiklid/Steve-Jobsi-3-elu-pohimotet/l-12/c-597/#sthash.1UAHYeo3.dpuf

Vahel lööb elu sulle telliskiviga vastu pead. Ära kaota lootust. Ma olen veendunud, et ainus asi, mis mind kursil hoidis, oli fakt, et ma armastasin seda, mida ma tegin. Sa pead leidma selle, mida sa armastad. Ja see käib nii töö kui armastuse kohta. Töö võtab enda alla suure osa sinu elust ja ainus võimalus tõeliselt rahul olla on teha seda tööd, mida Sina suurepäraseks pead. Ja ainus viis suurepärast tööd teha on armastada seda, mida sa teed. Kui sa ei ole seda veel leidnud, jätka otsinguid! Ära lepi vähemaga! Nagu kõikide südamesse puutuvate küsimuste puhul, sa saad ise aru kui oled vastuse leidnud. Ja nagu suurepärased suhtedki, läheb see aastate möödudes ainult paremaks ja paremaks. Nii et jätka otsinguid kuni sa oled selle leidnud. Ära lepi vähemaga! - See more at: http://alkeemia.ee/artiklid/Steve-Jobsi-3-elu-pohimotet/l-12/c-597/#sthash.YBaAIlS1.dpuf

Vahel lööb elu sulle telliskiviga vastu pead. Ära kaota lootust. Ma olen veendunud, et ainus asi, mis mind kursil hoidis, oli fakt, et ma armastasin seda, mida ma tegin. Sa pead leidma selle, mida sa armastad. Ja see käib nii töö kui armastuse kohta. Töö võtab enda alla suure osa sinu elust ja ainus võimalus tõeliselt rahul olla on teha seda tööd, mida Sina suurepäraseks pead. Ja ainus viis suurepärast tööd teha on armastada seda, mida sa teed. Kui sa ei ole seda veel leidnud, jätka otsinguid! Ära lepi vähemaga! Nagu kõikide südamesse puutuvate küsimuste puhul, sa saad ise aru kui oled vastuse leidnud. Ja nagu suurepärased suhtedki, läheb see aastate möödudes ainult paremaks ja paremaks. Nii et jätka otsinguid kuni sa oled selle leidnud. Ära lepi vähemaga! - See more at: http://alkeemia.ee/artiklid/Steve-Jobsi-3-elu-pohimotet/l-12/c-597/#sthash.YBaAIlS1.dpuf

Vahel lööb elu sulle telliskiviga vastu pead. Ära kaota lootust. Ma olen veendunud, et ainus asi, mis mind kursil hoidis, oli fakt, et ma armastasin seda, mida ma tegin. Sa pead leidma selle, mida sa armastad. Ja see käib nii töö kui armastuse kohta. Töö võtab enda alla suure osa sinu elust ja ainus võimalus tõeliselt rahul olla on teha seda tööd, mida Sina suurepäraseks pead. Ja ainus viis suurepärast tööd teha on armastada seda, mida sa teed. Kui sa ei ole seda veel leidnud, jätka otsinguid! Ära lepi vähemaga! Nagu kõikide südamesse puutuvate küsimuste puhul, sa saad ise aru kui oled vastuse leidnud. Ja nagu suurepärased suhtedki, läheb see aastate möödudes ainult paremaks ja paremaks. Nii et jätka otsinguid kuni sa oled selle leidnud. Ära lepi vähemaga! - See more at: http://alkeemia.ee/artiklid/Steve-Jobsi-3-elu-pohimotet/l-12/c-597/#sthash.YBaAIlS1.dpuf

Lõuna-Prantsusmaa unelm

´´Võin küll põgeneda, pugeda peitu, ära pöörata näo,
kuid enda seest, mis korra leitud, see enam kuhugi ei kao,
ja peale tundetorme, vihahooge, üksindust täis käike,
otsa vaatavad silmad, millest vastu särab päike,
ar- maa-stuus ooon!!
las igaüks lõpetab lause seal kusmaani julgeb tunda ja kindlalt teab
et ärajoosta pole vaja, pole vaja ennast sundida
ta areneb ise nagu beebi, õpib istuma, seisma, kõndima
armumise lõpus kipub reaalsus tundeid tuhmistama
leiad rohtu selle vastu kui julged julgelt unistada
tühi tähi pühi meelest ja ta tuleb, valgustus
igal ajal igas hetkes armastus on armastus ´´

Külalised- Armastus on armastus

On esmaspäeva õhtu, ma leban ja ei tee mitte midagi. Mängib muusika, mis viib kuskile kaugustesse ekslema. Ahi köeb ja soojus poeb tuppa ning hinge. Ma ei tee mitte midagi kasuliku, ma lihtsalt logelen ja lasen hetkel mööda minna. Ühelt poolt tunnen, et see on täielik väärtusliku elu raiskamine, teisalt tunnen, et pole sellist rännakut ehk kunagi ette võtnud. Olgu see nüüd siis minuga, kuniks ma jälle kasulikuks inimeseks saan.

Piilun veel natukene tagasi eilsesse päeva. Päev oli töine ning väga inspireeriv. Nimelt toimetasin siis ajakirjanduse maailmas ning olin killuke meediatiimist JJ Street Baltic Sessioni ürituselt. Kuigi enesetunne oli ikka veel tõbine ja hädine olin ma enam, kui sada protsenti omas elemendis.
Kui rääkida üritusest siis mind tabas võimas tunne. Vapustav, kui palju andekaid inimesi oli kokku tulnud üle maailma. See, mida nad suudavad teha oma kehaga muusika saatel ning selle juures anda võimast feelingut- see oli tasemel lihtsalt. Veel enam mind üllatas see, et rahvast oli tulnud igas vanuses ja meeletult palju. Kujutage ette Nokia Kontserdimaja saal oli puu püsti täis, seda oli südantsoojendav vaadata.
Kohal olid isegi 70-aastased memmed, keda Joel Juht oli treeninud. Intervjuu Joel Juhiga andis tunde, et inimene on tõesti võimeline kõik oma unistused ellu viima. Veel võimsam oli küsitleda neid memmesid- nendes oli rohkem elu kui mõnes minu ealises. See ind, soov, tahtmine, säramine lihtsalt sütitas hetkega ka enda sees kõik põlema. Oleks vaid rohkem nende sugusi 70-aastasi, kes tulevad lavale tantsima.
Tööst rääkides kadusid minu jaoks piirid. Sain aru, et olen seal, kus olemas pean. Ümber toimus elu, aga ma lihtsalt kirjutasin, kirjutasin ja kirjutasin. Võimas. Minu sisse sündis püsiv kindlus millegi suhtes.

Tänasesse tagasi. Tuulasin just selle kõrvalt, et ma midagi ei tee blogides ja lugesin erinevaid tekste. Minu sisse tuli joovastav tegutsemistahe, tähendab see, mis juba oli suurenes veelgi. Näha, käija, olla, kogeda, tunda. Omada vapustavaid sõpru enda ümber, ükskord elus muuta kõik vastassugu poole esindajad enda jaoks vaid sõbraks.

Ma tahaksin ärgata Lõuna-Prantsusmaa väikelinnas, kus mind ärataks hommikul tuppa paistev päike ning värske kohvi lõhn. Kuskilt immitseks läbi ka soojade ja lõhnavate kaneeli saiakeste aroom. Ma istuks rõdul ning silmitseks hetkeks seda ilu enda ümber, ma naerataksin ja saaksin aru, kui imeline on siia ilma jõudmine.

Täna oli peaaegu juba selline tunne. Ma sõitsin bussiga, ausalt- teen seda harva. Ja mind ajasid järsku positiivselt närvi need mossis näod seal bussis. Sain aru sellest elu paradoksist, et -sa ei saa maailma muuta, muuda ennast ja siis muutub ka maailm-. Niisiis alustasin naeratamisega ja siis muutus asi veel hullemaks- inimestel hakkas ebamugav. Ma küll ei leia põhjust, miks naeratus võib ebamugavust tekitada, kuid minul läks tunne aina paremaks. Ma kõndisin läbi terve vanalinna selles karges õhus, läksin ostsin endale lilli ja tulin koju. Tunne oli hea, ma olin päästnud omal moel maailma, isegi, kui see ei õnnestunud.

Ja nüüd tahaks tänada kõiki kalleid lugejaid, kes on seda pesa külastanud, teid on pea 700- AITÄH! Uskuge mind, varsti tunnete te mind rohkem, kui ma ise seda vahel teha suudan.

Süütan õuna viiruki ning unistan ikka veel suurelt ja aina suuremalt. Unista sinagi, see on ainus tasuta asi siin maailmas peale armastamise!
Mõni õhtu tunnen puudust kaaslastest, kellega maailma parandada.

See maailm pole päris

Ja kui seljatatud on töö ja koolinädal jõuab kätte õige aeg võtta ette reis tunnelisse, mida nimetan ebareaalseks loomingumaailmaks. See on ainukene maailm siin planeedil, mis on enese loodud. Kõik seinad on enda kätega tehtud, sisustus on enese looming ning kõik reeglid on enda paika pandud. Selle maailma kõrval vireleb see väike planeet nimega ´´reaalsus´´, seal on laval mõned inimesed ning kummalised rollid, kuid see kõlab minu jaoks justkui hommikune udu, mis ei ole käega katsutav.

...kui sa väljud tunnelist on maailmal teistsugune lõhn, reaalsus on muutunud teiseks ja siin teatrilaval käivad asjad teistmoodi, rollid on kummalisemad ja inimesi on kuidagi rohkem. Siin käib võitlus egode ja paremaks saamise nimel. Huvitav, minu maailmas seda polnud, kuid see oli ju minu maailm.

Sander Mölder -In your eyes

Teate mul on tegelikult olemas põhimõtteliselt raamat oma unistuste elust karges väikelinnas keset maailma. Unistama peab ju suurelt? Ja kes teab, võibolla ühel päeval ma kirjutan teile hoopis sealt.

Mis peitub inimmaskide taga tegelikult?

 Olen kahe päeva vahel!

Lõpetasin just filmi vaatamise, mis aitas mul kokku võtta ühe teema siia. Põhjus miks siia sõnu pole kaua aega tulnud on segadus. Mu peas jookseb iga hetk nii palju dialooge, ma näen öösiti justkui järgmisi lõike oma elust ning need vestlused enda või maailmaga ei muutu selgemaks.
Kui natukene ennast puudutada siis ma üritan leida selgust tunnete ja välja mõeldud tunnete vahel. Katsun aru saada armastuse ja mitte armastuse vahel, pean siin kohal kindlasti mainima- see on paganama raske. Vahel võid tunda, et keegi on justkui su eluarmastus, kuid siis tabad end küsimast- aga miks me siis kokku ei sobi ja miks meie teed on lahku läinud. Järgmisena kerkib kohe küsimus selle kohta, et äkki see on su ettekujutatud eluarmastus, sest eluarmastuse puhul peaks kõik toimima nagu valatult. Ühesõnaga see pikk, väga pikk dialoog on kurnav ja vahel võib tunduda, et sellel lõngakera lahti harutamisel ei tulegi lõppu.

Ja siis võid hetkeks tunda, et see kõik on nii tühine- need dialoogid ja ikka veel asja üle mõtlemised. See on justkui rong, mis on ammu jaamast väljunud ning see rong oli ühe suunaga. Aga katsu sa siis kõike seda enda seest väljutada. Lõpetada, unustada ja uuesti hakata.

Vahepeal olen kooliga joonele saanud- viimane nädal oli hullumaja, aga kõik on nüüd sellega hästi. Tõstsin kodu ümber, et vanast eemalduda, veel on palju teha selles vallas, kuid ma olen otsa lahti teinud.

Mu elus on hetkel peale kõige muu kummalise kaks eriti kummalist asja.
Nimelt esiteks, ma usun mingil määral horoskoope- no kui nad koguaeg täppi panevad siis hakkad ju uskuma. Ja kõik võimalikud horoskoobid räägivad mulle viimasel ajal sellest, et mul läheb kõige paremini üldse praegu! Et ma olen saavutanud oma eesmärgid ja olen seal, kus olema pean. No võta näpust tunnet sellist kui pole. Tõesti, tööalaselt ja töiste tegemiste poolest on kõik perfektne- täpselt nii nagu ma tahaks. Kuid muus osas on veel pikk tee minna.
Teisalt ma näen tõesti viimasel ajal unes ette mingeid seike tulevikust, aga kuidas ma tean et need on tulevikust?  Mu uni on iga öö täiesti ebareaalne. Näiteks ühel päeval ma vajusin peale tööd kell 8 teleka ees magama, ärkasin kell 1 öösel ning kell 2 öösel. Ma ei saanud isegi aru, kus ma viibin või miks. Lõpuks jõudsin ka voodisse ning paari tunni pärast ärkasin ülesse, et mõtlema hakata. Nagu suur mõtleja ei kunagi. Ja need mõtlemised on juba regulaarsed- ma ärkan kummalisel ajal ülesse ning aina mõtlen ja mõtlen ning mõtlen. Aga kuidas ma siiski tean, et see võib minu tulevik olla? Sest hommikuks olen justkui läbi raputatud ning siis taban, et miski lähebki täppi.

Aga tagasi minnes filmi juurde. Film jutustas tuntust ja kuulsast kirjanikust, kes oli just lahutanud ning elas täielikus masenduselossis. Tema elu täitis vaid alkohol ja üksi olek. Ühel hetkel peale lahku minekut ta mõistis, et tahab tagasi oma koolipõlve armastust. Ta jättis kõik, mis oli ja põrutas oma lapsepõlve linna. Võttis hotellis toa ning ehitas sinnagi oma masenduse pilve. Ta kohtus oma koolipõlve armastusega, kes vahepeal oli õnnelikus abielus ning just isaks saanud. Naine valetas kõigile, et on tööasjus linnas ning läbi lillede üritas mehele lähemale jõuda ning ja isegi alandas end selleks. Ta õhtut täitsid vaid alkoholi kogused kuni ta isegi tunnistas, et on alkohoolik. 37 aastane naine, kes oli lahutanud, kuid olid tuntud ja kuulus. Lõpuks ta suutis oma lapsepõlve armastuse ja tema uue pere ees niimodi alandada, et mõistis ka ise oma hullust. Filmi lõpus sattus ta rääkima naisega, kes tegi talle selgeks, kui eriline ta on. Ta seletas talle sellest, kui väga tegelikult soovitakse selle kirjaniku moodi olla ja tema elu elada.
Naine mõistis alles siis, et tõesti ta ongi eriline ning võttis oma elu enda kätesse.

Kuna igat filmi, mida ma vaatan üritan ma enda jaoks psühholoogiliselt lahti mõtestada tegin seda ka seekord. Ma hakkasin mõtlema selle peale, millised inimesed peituvad tegelikult andekate, tuntud ja kuulsate inimeste taga. Kui tihti tegelikult need andekad inimesed teevad oma andeid selleks, et petta tegelikust. Nad säravad seltskondades ning paljud sooviksid nende elu, kuid tegelikult need on vaid säravad maskid, mis on ette tõmmatud paariks tunniks. Tegelikult on enamike inimeste taga hinged, kes kannavad endas hirmu, et neid ei armastata.

Järgmisena ma suutsin ennast panna sinna filmi ja leida ka endaga seose. Tõesti, just siis kui mul on ikka tõsine hingehäda kallal võin ma end sulgeda nädalateks loomingusse ja sealt mitte väljuda. Ka minus on hirm, et aga kui ühel päeval ma tunnen, et see esimene armastus oli ikka õige? Või kui ma ei suuda järgmise mehega, kes võib mulle kõik kandikul ette tuua leida seda õiget tunnet?

Tegelikult on kõik hästi, sest mul on imeline kodu, mul on imelised tööd, ma olen olemas ja mul on enamgi veel.
Kuid hinges kriibib miski, teate seda tunnet, et miski hinges nii väga kriibib, aga ei leia sellele vastust?

Aeg iseendale

Aega iseendale tuleb võtta, kasutada ja sellesse tuleb investeerida. Suurim väärtus on see, et sa võid teha, mida hing ihkab! Ei oma tähtsust, kas need tegevused on kõige nõmedamad, labasemad või toredad- aga need on sinu tegevused.
Üksindus-ja üksildus. On see sõnapaar, mis tundub väga sarnane, kuid tegelikult on täiesti erinev. Hirm, et me ei julge investeerida aega iseendale seisneb just selles sõna paaris.
Kui me jääme iseendaga kahekesi tabab meid esmalt kummaline kõledus- aga mida ma nüüd siis teen, ma ju ei räägi kellegiga ega vaata kellegile otsa ka, olen ainult mina ja mina. Ja see kummaline vaikus. Ei oska astuda ega istuda, olla ega käituda. Kui inimkond saaks aru vaikuse väärtuslikusest näeksime tänaval palju rohkem rahulolulisi ja tasakaalukaid inimesi. Vaikus on loodud selleks, et midagi selgineks ja lahustuks ning saaks tekkida uus hääl. Vaikus on justkui vesi, mis lahustab enamus aineid ära, seda teeb vaikus ka meie hirmude, tunnete, valude ning mõtetega.
Jäädes iseendaga üksinda saad sa tundma tõelist ennast- sest kõik tunded, mõtted ja emotsioonid on nüüd sinu kätes, sul ei ole enam põgeneda kellegi seljataha. Sa ei saa enam iseenda eest peitu pugeda- nüüd, siin ja praegu pead sa tegelema oma väiksemate ja suuremate vigade, hirmude ning valudega.

Kui sinu aeg on ära oldud ja tunned, et enam ei suuda, siis ongi aeg naasta inimeste keskele. Sa tunned nüüd iseennast, tead paremini enda nõrkusi ning tugevusi. Ja mis peamine- sa ei sõltu enam kellestki ning sinu enda aeg on sulle kõige olulisem. Sa oled saanud sama tugevaks, kui kalju, mida enam ei kõiguta miski.
Ja siis sa saadki öelda:´´Las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi.´´

Selle iseenda aja sees on vaja veel üks oluline asi ära teha- sa pead vabanema kõigest saastast oma elus. Ma väljendan end siin juures kõige otsemini ning kõige labasemalt, kuid see on vahetu emotsioon minust. Sa pead tegema suure, väga suure inventuuri oma ümber olevate inimeste, suhete ning suhtluste osas. Vaja on ära visata palju ebavajaliku materjaalset ning pühkida oma hing seest poolt puhtaks maailma suurima harjaga.

NB! Üksindus ja üksildus. Ära unusta, et üksindus on mida imepärast- see on vaikuse hääl iseendaga ning suurpuhastuse aeg. Pärast seda oled silmitsi Uue maailmaga. Üksildus on aga midagi hirmust- see on see, mille oled iseendale välja mõelnud, see on kole ja tume tunne, mida ei tohiks keegi tunda. Neil kahel asjal on vaja vahet teha, et nautida seda õiget tunnet- üksindust.

Ja siis sa oledki valmis oma Uues maailmas. Ning uut avastamist on palju.
Esmalt sa hakkad mõistma, kui palju aega sa oled raisanud millegile, mida polnud. Sa oled investeerinud kellegisse või millegisse, mis on olnud illusioon. Sa oled justkui saanud poest defektiga kauba, kuid raha enam tagasi ei maksta.
Teisalt sa mõistad, kui palju müra ning kära on sinu ümber, kui sa kodust välja astud. Ja sa hakkad pikkisilmi ootama millal saad jälle varjuda müra eest pessa ära.
Kolmandaks sa märkad, et järsku sul on olemas kõik, mida vajad. Su elus on märkamatult ainult asjad, inimesed ja tegevused, mida sa tõeliselt armastad.

Üksindus on täitnud imeväel sinu unistused, sest sa andsid selleks võimaluse. Sa puhastasid ära vana ning tegid ruumi uuele. Uuele, millegile imelisele.

Minu kõrval on kuhi ajakirju, ahi köeb ja kurk on sügistuultest kähe. Viimaste päevadega on tehtud nii palju tööd, et kummaline on siin istuda ning mitte midagi teha. Järsku ongi aeg iseendale, kui hea. Mul on viimasel ajal nii palju kirjutada, et arvatavasti ma võikski siia istuma jääda ning raamatu valmis kirjutada. Midagi kummalist on juhtunud. Mingid laused jooksevad mu peas lihtsalt koguaeg. Ma kõndisin täna koju ning  artikkel lihtsalt tegi ridu mu peas, ma nägin suurt vaeva, et ma jõuaks koju selle kirjaga peas ja jõuaks kirja panna. Jõudsin, päev on korda läinud.

Vahepeal sai Eesti riik rikkamaks uue missiooni tunnete inimeste näol ning imepärase moeürituste sarjaga. Ma tundsin selle lõppedes ennast meeletult rikkamana, tundsin et justkui väike killuke on haamriga parandatud selle maailma loost ning väike heategu on jälle tehtud. Imeline, mis muud.
Usun, et minu jälgijad on asjaga niigi kursis, seega ei hakka siia pilte-juttu selle kohta panema.

Kuna uus nädal pidi tulema tuuline-vihmane-udune-lörtsine siis on õige aeg soetada raamaturiiulile parimad raamatud ning mõnus aeg iseendale teha.

Mina nagu väike töönarkomaan ikka ootan aega, et saaks jälle tööd rabada ning iga päeva lõpus oleks hea tunne -´´TEHTUD!´´

Ei, ma ei ole veel armunud, kui siis vaid iseendasse või elusse. Kuid ma tunnen, et varsti olen selleks valmis.

Võtke aega iseendale ja leidke vaikus enda sees, ümber ja maailmas.
Armastusega,
T

Minu inimesed

Täna hommikul, kui ahi köeb ja pesumasin undab. Kõrval on kohvi ja söögiisu on endiselt kadunud. See, kui mina ei söö tähendab seda, et minus on kõik paigas- ma lihtsalt ei vaja toitu, et mul hea oleks, miski muu toidab mind. Olgu selleks siis elu, tegemised, õhk, armastus või miski muu.
Sellel hommikul, kui kõik on hästi, minevik annab ilmutust, kuid ma jään oma keskteljele edasi. Ma tean, kui oluline see on. Sellel hommikul, kui kõik on hästi. Esimene hommik üle pika aja, kus ma tunnen, et minu elu kuulub minule. Minu otsused, minu valikud ja minu elu. See tunne on ütlemata hea.
Üks inimene ütles mulle eile, kui hea meel tal on, et ma olen nii tugev, et suudan halvale ei öelda. Tal on hea meel, et mind ei vii enam endast välja need valed inimesed, mõtetud suhted ning poolkõvad suhtlused. Et ma suudan teha otsuseid vastavalt enda elule, mulle on number üks minu tegemised ning ma ise. Minu inimesed. Aga siis ma sain aru, et tõesti nii ongi- ma olen saanud asjadest aru ning tänu sellele on mul tähtsusetutest asjadest ükskõik.

Inimestena peaksime või vähemalt võiksime armastada kõike enda ümber, ka ligimest, kes meile head ei soovi. Kuid lõputult hoolida kõigest ei ole inimvõimetele kohane. On seda, millesse ei tasu süveneda. Hoolida võib, kuid mitte kinni jääda ja takerduda.

Mu kõrval on raamat ´´Tiibeti raamat elust ja surmast´´, mõtlesin korra, et jagan midagi sealt teiega ka, kuid nagu näha, ei õnnestunud. Soovitan seda raamatut igale inimesele siin elus, sest see muudab teid täielikult. Ehk ühel päeval jagan teilegi.

Minu ees seisis see valge leht siin kümme minutit, ma tundsin, et ma tahan nii väga kirjutada, kuid ma ei tea mida. Ma sattusin rääkima ühe mineviku kuulutajaga, kes tekitas minus jälle selle ´´õõhvastikraskekehv´´ tunde ning ma hakkasin mõtlema Minu inimestele.

Teate, kui vajalikud on Minu inimesed?
Oma nooruse juures olen ma kogenud juba küllaga mitte minu inimesi, keskmiselt minu inimesi ja minu inimesi- ja oii milline väärtus nad on. Kui sa nendega kohtud lööb sinus miski nii särama, et terve maailm hakkab helendama. Sa oled nendega koos ja nad ravivad su lihtsalt enda olemasoluga nii terveks- ma mõtlen vaimselt, kui ka füüsiliselt. Järsku tekib sinus tunne, et sa oled siin maailmas absoluutselt kõigeks võimeline, sa suudad viia ellu kõik oma soovid ja unistused täita. Nad on need inimesed, kellega sa läheksid isegi sõtta ning kui enam ühtegi inimest ei ole siis nemad vajutavad sinuga ikka päästikule või varjuvad puu taha.

´´mu inimesed minu rahvas mu
seltskond
mu inimesed siin seal kõikjal
igalpool
mu inimesed teavad ise et
nad on
mu inimesed minu inspiratsioon
mu inimesed
üks seis siht ja suund
mu inimesed minu elu
armastus
nad on mu oma inimesed
ja kõik mis teen on
neile pühendatud´´

-Chalice imelised sõnad.


Ja kui sõnu polegi vaja...

Armastuse maja

Minu sees sündis täna üle tüki aja üks ilusaim mõte-
Armastus on justkui oma kätega maja ehitamine, iga päev lisad ühe tellise.

Kõrval on must kohv ja sees on metsik põlemine, kõik voolab jälle imelisel kombel.

Sattusin täna laste kõrvalt ühe silmaga sellise filmi peale, et ma ei hinganud ka vist vahepeal. Kohe tekkis mõte sellest natukene kirja panna.
See oli dokumentaal viiest New Yorgis elavast armastaja paarist, kellel hargneb armulugu ning neid jälgitakse ühe aasta jooksul. Nende paaride seas on noori, vanu, geisid, lahutatuid ja üksikvanemaid.
Film toob uskumatult tõetruult vaatajate ette inimeste emotsioonid, raskused, kergused ja rõõmud. Mis kõige enam mind liigutas oli üks u 80-90ndate vahel olev abielupaar, kes oli abelus olnud pea 50 aastat. Naine oli juba nii vana, et ei mäletanud vahel isegi seda, et tal mees on. Mees oli justkui tema tugi, kes jäi alati rahulikuks. Nad olid kunagi koos muusikat teinud ja lugusid kirjutanud. Nad olid vanad, kortsus ja haiged, kuid mida nad koguaeg korrutasid- me oleme nii hästi läbi saanud, me armastame üksteist nii väga, loodame, et see jääb veel kauaks nii.

´´Kõikjal on elu jälgi...´´

See film pani hästi mõistma seda, et me võime erineval viisil inimesi armastada. Põletavalt armastada ning leek võib kustuda. Samas me võime tunda, et selle inimese kõrval ma vananen ja sellest saab sada aastat armastust.

See pani tundma minus nii palju tänu ja ma hakkasin mõttes aina tänama.
Ma tänan, et olen hetkel siin, mul on soe, mul on pehme ja ma olen täitsa olemas. Mu kõrval on toredad inimesed. Ma tegelen asjadega, mida armastan. Mul on töö ja mul on imeline kodu. Mind ootab kodus tervitav vanurist kass. Mul on isegi külmkapis toit ja mul on kohvi. Mul on anded ja mul on oskused. Ma julgen unistada ja uskuda. Ma armastan ja mind armastatakse. MA TÄNAN!

See ongi elu, see kui sinus on leek, mida ei suuda miski ega keegi kustutada.

Juba ülehomme on moeürituste sarja avamine- mina olen enam vähem valmis, teha on veel umbes ühe öö jagu asju, kuid see on kõige nauditavam aeg üldse. Kas teie olete valmis?

 Lisaks imelistele mõtetele tänases päevas oli fantastiline sügis, see tõeline.

´´Häbenemata kallistan päikest, suudlen sooja tuult, imetlen oma Eestimaad väikest- naeratus suul.´´