Ühe disaineri unistus...

Noor disainer Katrin Aasmaa: ´´Tahan jõuda tippu!´´

Kohtusin Katrin Aasmaaga ühes disainipoes, kuhu ta oma rõivaid
müüki tõi. Mind jäi kummitama tema müstilisus ning muidugi meeste
triiksärgid, mida ta disainib. Nendest õhkab midagi erilist ja
ebatavalist.

Otsustasin uurida, mis peitub selle noore disaineri taga tegelikult
ning milline on tema loomehing.

Katrin Aasmaa on tõesti üks müstiline noor disainer meie kodumaa
maastikul, kes oli enda arvates alguses ülbe ning arvas, et oskab
kõike. Nüüdseks on ta teadvustanud, et hetkel ei ole ta veel valmis
disainer, kuid sellegipoolest soovib ta tippu jõuda.

Katrin pöörab oma loomingus suurt rõhku ka taaskasutusele. Ta usub, et
kui me praegu ei tee teadlikut valikut jätkusuutlikuse osas siis ei ole
tulevik nii helge.

Katrin, millal hakkas sinus elama disaineripisik?

Ma hakkasin unistama disaineriametist umbes 14-aastaselt.
Kunagi nägin kooli seinalt kuulutust koolinoorte moeshow'st, otsustasin osaleda.
Sellest ajast alates olen aktiivselt disainimisega tegelenud ja konkurssidest
osa võtnud. Tagant järele mõeldes olin ikka jube julge ja ülbe. Ma
arvasin, et tänu ajakirjadele ja telekale olen väga tark ja teen
kõike hästi. Aga mul on hea meel, et mul oli pealehakkamist ning
sealt läkski pall veerema. 

Kas mõni eluline sündmus lükkas sind moemaailma poole või oli see 

loomulik valik?

Mind on moetööstus alati ümbritsenud, sest mu ema töötas sellel
alal. Väiksena käisin tihti tal töö juures, imetlesin rõivaid,
sobrasin mööda müügisaali kallites disainerrõivastes ringi või
sirvisin välismaised moeajakirju, mida koju tellida ei saanud. Kõik
oli nii ilus ja lummav, nagu fantaasiamaailm. Mõni laps luges Harry
Potterit ja põgenes sinna maailma, mina leidsin enda maagia Vogue
lehekülgedelt, ekstravagantsetelt fotolavastustelt. Isegi sugulased
teavad meenutada, et vahetasin lapsena sada korda päevas riideid.
Olin esimene, kes tahtis minna poodlema või kaltsukasse ja tegin ka
barbidele riideid.

Milline oli sinu jaoks algus, mis oli raske ja mis kerge?

 Kõige raskem oli kooli ja trenni kõrvalt aega leida. Teisalt
tahtsin kohe liiga palju ja kiiresti ning kohati hindasin oma võimeid
üle. Õnneks aeg ja kogemused õpetavad. Hästi on meeles need ööd,
kus jõin ohtralt energiajooki ja kella 3 paiku istusin veel
õmblusmasina taga. Kõige lahedam selle juures on aga loomulikult
modellide seljas lõpptulemust näha ja konkurssidel häid tulemusi
saada. Esimene kord, kui sain esimese koha, nutsin suurest õnnest
lahinal ja tõdesin, et kõik ohverdused on ennast ära tasunud.
Kõige olulisem on ikkagi ise enda loominguga rahul olla.

Kuidas nägi välja sinu loomingu kujunemise protsess?

Iga algaja imiteerib enda iidolit. Seega, kõigepealt sirvin
ajakirju, ülioluline on mulle _tumblr_, kust leiab igasugust
materjali, jälgisin trende ja selekteerisin endale meeldivad. Vahel
piisab aga ühest fotost, tundest või detailist ja materjalist, mille
ümber hakkab mõte liikuma.
Loomingut luues ei mõtle ma kunagi esimesena ainult
riietele, vaid ka sellele naisele või mehele, kes neid rõivaid
kandma peaks. Milline on tema hoiak, mida peaksid need riided tema
kohta ütlema jne. Sealt inspireerituna hakkan joonistama. Algsed joonistused
aga tavaliselt pikalt ei püsi, sest pean kurbusega tõdema, et Eestis
pole väga lai kanga ega materjali valik ning seetõttu tuleb vahest
asju ümber mõelda. Samas puudub  mul piisavalt elav fantaasia ning
ma ei suuda ette mõelda, mis saab. Tahan kasutatavaid materjale
katsuda, vaadata ja katsetada- kas nad mu ideele ka alluvad. Sellist
realismi olen saanud läbi mitme läbikukkumise: idee on hea, kuid
teostada praktiliselt võimatu. Võib öelda, et minu loometöö
hakkab siis, kui mul on materjalid käes ja hakkan nendega
eksperimenteerima. Lõiked leiutan tavaliselt ise, suur Burda fänn ma
pole.

Noor Mood moekonkurssil sai laval näha sinu käe all loodud küllaltki 

minimalistliku ning dramaatilist stiili. Kas selline ongi sinu looming?

 
Need kaks vastandlikku omadussõna sobivad päris hästi minu
loomingu iseloomustamiseks. Tegelikkuses rõhun palju kantavusele,
isegi sellest kollektsioonist olen mitmed esemed endale kappi
riputanud ning kannan neid aktiivselt. Ma hindan Haute Couture`i, kuid
soovin, et minu loomingul oleks laiem tarbijaskond. Kahjuks või
õnneks pole mul kindlat stiili, teen seda, mis pähe tuleb ning
järgin Coco Chaneli põhimõtet: "Et olla asendamatu, pead olema
alati erinev."

Millist lugu räägib sinu looming, mis sõnumit soovid edastada?

 
Kasutan enda loomingus palju taaskasutatud materjale, ilmselgelt olen
suur Reet Ausi fänn. Mulle tekitab muret see, et inimesed ei
suuda jätkusuutlikult elada ning kui me praegu valikuid teadlikumalt
ei tee, ei anna me tulevastele põlvedele ühtegi valikut, sest
ressursid on lõppenud. Suuremat seost ma aga enda loomingu ja selle
teema vahel ei teeks. Olen tavaline disainer, kes lihtsalt teeb
teadlikke ja säästikke tarbimisvalikuid, kuid
taaskasutusepatrioodiks ennast tembeldada ma ei sooviks. Enamasti ma
tahaks mõelda, et mu looming on eriline, kuid nii arvab iga
disainer.

Seevastu ütlen, et minu riided on trende jälgivad, kantavad, mugavad
ning võib-olla kergelt "hipsterlikud" ja veidrad. Minu arvates on
riided selline vahend, millega inimene näitab maailmale, milline ta
on või tahaks olla, ilma ühtegi sõna kasutamata ning kui inimesed
seda minu loominguga tahavad teha, siis miks mitte.

 



Kuidas jõudsid meeste triiksärkideni?

Meeste särke hakkasin juhuslikult disainima. Mul tekkis natuke aega
tagasi huvi meestemoe vastu. Minuga võttis ühendust üks Eesti disainerite pood,
kes olid huvitatud minu kollektsiooni müümisest. See juhtus suvel ja
valminud mantlid väga ei sobinud hooajaliselt ning hakkasime arutama,
millise loominguga ma veel tegelen. Nemad ise pakkusid välja, et
sooviksid triiksärke meestele ning see andiski mulle tõuke seda
teemat uurima hakata. Särgid on taaskasutatud materjalidest
hipsterlikuks ja gruuviks tuunitud.

Kas sinu loodud looming väljendab ka sinu sisemist olemust ja iseloomu?

 Minimalistlik ja lihtne inimene on minu vastand. Ma ise ei ütleks,
et olen minimalist, mul on sinna veel pikk tee. Iseloomu väljendavad
pigem mõned aspektid ja detailid minu loomingus. Kõik, kes mind
teavad ütleksid, et ma olen pigem dramaatiline, keeruline, julge,
veider ja hull.



Millega tegeled peale disainimise?

 Olen hetkel abiturient, seega kool ja ülikooliks valmistumine võtab
hetkel palju aega. Samuti tegelen rahvusvaheliselt väitlemisega ning
suurem osa elust on tantsutrennis käidud.

Keda jälgid Eesti disaineritest?

 
Ma soovin, et noortele disaineritele antaks rohkem võimalust ennast
kuuldavaks teha. Näiteks Tallinnas toimub küll palju konkursse, kuid
neid ei promota piisavalt laialdaselt suuremale publikule. Eesti
disaineritest jälgin nii mõndagi, suure austusega jälgin Reet Ausi,
kes oli ka osaks mu uurimistööst kooli jaoks ning enda graafiliste
kujutistega lummab mind Britt Samoson.

Millisel kohal on Eestis tänavamood?

Soovin, et inimesed pööraksid suuremat rõhku sellele, mida nad selga valivad.
Alati ei ole oluline lihtne valik, vaid ka see, et valik oleks eriline.
Jälgin ikka tänavamoe blogisid ning sealt leiab põnevaid leide.

Kas olla disainer on olnud sinu eluunistus?

Ma arvan, et ma pole küll valmis disainer, aga ma pürgin sinna poole
ning see õppimise ja arenemise protsess on minu unistus.

Kus näed end kümne aasta pärast?

Kümne aasta pärast näen end kuskil moemaastikul, täpsemate
plaanidega ma ennast piirata ei taha. Eks ma tahan sinna jõuda, kuhu
kõik- tippu!

Mis oli sinu jaoks viimane hea uudis?

Viimane hea uudis oli Chaneli uus käekott, mis näeb välja nagu
brändi kurikuulus No 5 Perfume pudel. Väga kihvt!

Katrin Aasmaa´ga saad kontakti leides ta Faceboogist.

Eneseteadlikud naised

Tänapäeva maailm on teinud naisest tugeva ning eneseteadliku naise. Vanasti oli naise roll ning käitumine hoopis teine, mis praegu. Alustada võiks sellest, et vanasti oli naist "kätte saada" väga keeruline. Kõik kosjaskäimised jne... Mehe vaev naise endale võitmiseks oli lõputu. Tänapäeval on rollid vahetusse läinud, naised ajavad tihti hoopis ise mehi taga ning mehed isegi ootavad seda.

Mul on üks sõber, kes kasutab sellist tehnikat. Ta rääkis mulle ükskord, et tema ei küsi kunagi klubis või peol olles naiselt tema telefoninumbrit. Tal on taskus visiitkaardid, mida ta annab naistele, kes talle huvi pakuvad lausega "helista mulle". Pean tunnistama, et ka mina kohtusin temaga nii ( see ei kõla nüüd väga intelligentselt ).

Võibolla sealt see kõik alguse saabki — rollide vahetusest ning tavade muutumises läbi aja. Tegelikult tahtsin ma rohkem puudutada teemat Naiste tugevus!. Tänu sellele, et olen kogu aeg liikuvuses ning läbin erinevaid seltskondi ( peamiselt küll ilumaailma ), siis kohtan üha enam ja enam naisi, kes on motiveeritud aina rohkem saavutama. On neid, kellel pole kodus mehi ning lapsi ootamas ( ka mina kuulun sinna gruppi ) ning on neid, kes on saavutanud juba oma naise suurteo — sünnitanud lapsed ning kodus on ootamas armastav mees. Suur austus neile naistele! Huvitav, kui palju need mehed väärtustavad ja hindavad oma naisi, kes on kodus loonud pesa ning soovivad veel saavutada elus muudki?

Kuid milline oleks meie elu, kui kõik oleks nii nagu vanasti? Naise saamiseks pidi kosjas käima, tema kätt hoidma enne kui suudelda võis. Kui naine oli lõpuks endale võideldud, tehti kõik selle nimel, et naisele pakkuda ideaalne elu. Naise roll oli vaid kodune ning mehe kohus raha koju tuua.

Ühel päeval me arutasime sõbrannaga pikalt selle teema üle. Kuna sõita oli pikk tee, venis ka see arutelu päris pikaks. Rääkisime läbi mõlema juhtumised selle teemaga seoses. Mõistsime, et me polegi osanud olla nö nõrgad naised. Noh sellised, kes alati paluvad mehelt abi või helistaks hädas olles. Või lõhuks midagi kodus ära, et mees ära parandaks jne. Me oleme alati olnud suunatud oma karjäärile ning mitte kunagi pole öelnud: "Ma ei saa hakkama". Mida rohkem endale sisendada "Ma saan kõigega hakkama", seda vähem hakkad enda kõrvale kedagi vajama. Milleks, kui ma ise kõigega hakkama saan? Kui mees kutsub kohtama, oled alatihti tööl ning isegi kui ei ole, leiad millegipärast selle põhjuse. Lõpuks kasvab sinust Superwoman - saad naela seina, saavutad kõrged töökohad, omandad hea hariduse, keedad kodus moosi, pesed pesu ja lööd kodu läikima. Naine, kes on hea igal alal. Kuid mis saab siis meestest? Kuidas saavad mehed olla mehed? Aidata nõrku naisi?

Minu eelmises suhtes tuli just see asi päevakorrale päevast-päeva. Polnud vahet, kas kodus oli vaja remonti teha või pühapäeval kooki küpsetada — pole probleemi, teen ära. Õhtul võisin veel olla kodus mehe jaoks hea naine või parim armuke — ühesõnaga kõik, mida vaja. Milliseks saab mees sellisel juhul? Arvan, et ta hakkab trotsima alateadvuses seda, et ei saa olla mees, tal jääb täitmata meherolli sinu kõrval.

Ning kõik puruneb...

Leidsin huvitava fakti. Eestis tehtud uuringute järgi arvavad nii naised kui mehed, et naiselikud isiksuseomadused on arglikkus, abitus, hellus, naiivsus, kaastundlikkus, tundelisus, jutukus, hoolitsevus ja sõltuvus.

Ehk peaksime siis olema natukene nõrgemad ning rohkem oma meestest sõltuma?

Oskamatus elada

Tavaline kolmapäev, võibolla siiski mitte tavaline. Üks neist päevadest, mil olen end igalt poolt   vabaks tirinud- kuna liiga pikk töötsükkel on jälle ületatud. Niisiis ärkan tavalisest natukene hiljem, umbes pool üheksa. Keegi on juba pool tundi mänginud äratuskella ning limpsinud mu nägu, jooksnud mööda tuba ning lihtsalt mänginud lolli. Annan alla, tõmban selga dressid ning lähen koeraga jalutama. Tean, et täna on vaja paljudes kohtades ära käija, seega alustan tegutsemist. Mõtlen, et luban siiski ka midagi toredat tänasesse päeva ning lähen venna perele külla. Hoian last rinnal ning tundub justkui maailm olekski nii lihtne ja ilus. Kõik peatub ning tundub, et niimodi võikski aeg seisma jääda. Tean, et õhtul on toredate ja heade inimestega istumine. Tund enne seda tunnen, kui väsinud ma olen, no lihtsalt nii väsinud, et ei suuda liigutada. Pean juba peas plaani, kuidas parem oleks lihtsalt jääda siia koju. Kuid ületan end ja ajan kodust välja.

Istun seal ning tunnen, et ma ei ole üldse kohal. Tunnen, kuidas ma solvan neid häid inimesi oma kohalolekuga- ma lihtsalt ei suuda, ma olen mujal. Mõtlen tuhandele muule asjale- mis kellaks ma homme hommikul äratuse panen, kuidas ja millega ma uue vaiba koju toon, kas pits asetada pesule ühte või teistpidi, millised modellid peaks valima lavale ja kuidas õnnestuks fotosessioon. Mõtlen, millal ma jõuan viia kontsad kingsepale, et laupäevaks kätte saada, mil õhtul peab jälle tööd tegema. Ma tunnen siiralt, kuidas ma solvan neid inimesi enda ümber. See on nii õudne tunne nagu hing jääks kinni.

Vaatan neid inimesi ning mõttes imetlen, kuidas nad suudavad lihtsalt olla, kuidas nad saavad lülitada end välja ning olla selles hetkes. Nad on lihtsalt nii õnnelikud ja vabad. Kuulen jutte armumistest ning liblikatest, ma isegi ei oska seda tunnet kirjeldada, sest ei mäleta seda.

Jalutan koju ja peas keerlevad veel vestlused. Kõik on nii sassis, et tunnen, kuidas sooviksin lahkuda juba täna siit, mitte paari kuu pärast. Lihtsalt kõik seljataha jätta.

´´Sa pead elu nautima, õnnelik olema siin ja praegu. Õnn on see, kui sa ei taha midagi saavutada. Töö ei ole õnn ja elu.´´

Mul jookseb järsku peas kõik kokku, lihtsalt väga-väga suur lühis tekib. Mõtlen, kas elangi oma elu valesti. Ma tunnen järsku, kuidas ma oleks justkui kõigile inimestele koguaeg valetanud. Ma olen kirjutanud tarku lauseid ritta olemisest siin ja praegu, lihtsalt õnnelikust olemisest ning ise ma lihtsalt ei oskagi elada.

Võtan koera ja lähen jalutan, et mõtteid kuidagigi selgemaks saada. Kell on jälle väga hiline, vaatan, kuidas mu majas kõik inimesed magavad ning mõtlen, et neile ma tundun vist tõesti imelik- iga öö saabun ja hommikul lahkun.

Minule on kõik normaalne, üllatavalt normaalne. Minu jaoks on normaalne teha palju tööd. Täna ütles mulle ema, et ta pole mulle tükk aega helistanud, sest ma teen nagunii koguaeg tööd. Samamoodi ütlevad ka inimesed, kes on loobunud mind kutsumast kuhugi.

Mõtlen hetkel: ´´Kas ma olen idioot peast- tahan inimesi oma ellu ja vingun. Kui inimesed on, siis ma ei lase neid ligi või lihtsalt peidan end töö taha.´´

Mõtlen hetkel isegi sellele, et minu ebaõnnestunud suhe oli hea, sest siis motiveeris mind miski lõpetama töö tegemist või tegema midagi muud. Ma suudan isegi sellist asja mõelda... väga paha. 

Mõtlen isegi sellele, et huvitav kas need inimesed kellega täna olin minuga enam suhtlevad või mida nad üldse minust mõtlevad- ometigi sisemuses tean, et see pole ju tõeline mina, või on? Jah ma tahangi kaugele jõuda, tahan palju tööd teha ja võibolla meeldib isegi väsinud olla. Sest ma tean, et kunagi on mul ilus pere ning ma kasvatan vaid lapsi. Ma teen seda kõike praegu, sest muud mul pole ja leian, et see on õige aeg luua karjääri.

Hetkel tunnen, et kõik on nii sassis. Praegu vajaks kedagi kõige targemat, kes vastaks mu küsimustele, kuid ma pean ise need küsimused esitama ning vastused leidma.

Hunte kodu juurest ei murta

 ´´Osa rahvast uhkelt rohkem, kui oskan lugeda. Ühes olen kindel, nad on head inimesed ja nad meeldiks sulle ka. Ma ei usu, et sa kõiki neid tunned ja vaevalt nad üksteistki tunnevad. Ja äkki tõesti ei klapi, samas äkki on tegu pelgalt halva esmamuljega. Nad mõistavad ja peavad endast lugu ka siis, kui neil puudub kontakt sinuga. Kui teid on okkad sidumas jagades iga mure, mõõtmata selle tõsidust. Ja vahel piisab pilgust ka, kui pole tundeid sõnadesse tõlgitud. Nad ei karda hoolida, ei hoia häid emotsioone alla. Kunagi nad ei soovi halba ja kui juhtub siis juhtus kogemata- juba möödas, unustatud. Nad on kõigest süngest üle, argipäeva mured rõhuvalt ümber nende omavahelisi suhteid tegelikult üldse ei mõjuta. Või ma eksin siin? On minu ja teiste elud segi läinud? Kui päriselt ongi teisiti, parem, et siis kõik oleks mängult. Kuigi igal ühel on enda asjad ajada, on nad kõik selles osa, moodustades rahva. Nad on minu inimesed ja mina olen nende oma. Ma lähen vooluga kaasa.´´

Sama raske, kui on leida elu  toimimise valemit või hea suhte valemit tundub raske aru saada inimestest, Minu inimestest. Minu inimeste ära tundmine pole nii lihtne, kui tunduda võib. Tundub ju lihtne- sa kas sobid inimesega või ei, kuid ei, see ei ole nii must ja valge.

Ma olen alati soovinud inimestele parimat, ka neile, kes mulle on haiget teinud. Ma olen väga kiire andestaja. Mul on imeline võime mäletada vaid head ning unustada halb ning valu. Nii olengi veel tänagi saanud heaks sõbraks inimestega, kes on mulle palju haiget teinud. Ma juhindun elus alati mõttest, et andestamine on üks elu osa. Meil on vaja andestada, sest me keegi pole täiuslik. Kui me hakkame mõistma seda, et inimesed üldjuhul ei tee meile haiget mõeldes, et nad just meile soovivad halba. Inimesed teevad vigu ning halba, sest miski juhindub neid seda tegema. Me keegi pole halvad, me lihtsalt teeme vigu.

Isegi, kui ma olen selle lihtsa elutõe endale selgeks õppinud ning rakendan seda oma igapäeva elus ei saa ikka ma aru inimestest, kes lihtsalt ütlevad või käituvad halvasti. Ikka veel ma kohtan oma igapäeva elus inimesi, kes panevad mu suu ammuli mõtlema: ´´miks sa nii käitud?´´

Ka mina pole täiuslik ning arvatavasti panen ka mina paljudel suu lahti mõtlema- mis sul viga on? Kuid ma ei ole võimeline kellegile ütlema halvasti, ometi mulle öeldakse ja ma leian, et ma ei ole seda väärt. Lihtsalt ei ole. Minu elus on olnud inimesi, kelle vastu ma olen olnud tõeliselt head, kuid nad on lihtsalt halvasti öelnud ning minema jalutanud. Neid inimesi on ikka veel mu elus, kuid ma usun ja tunnen, et minu väärtuslikus elus täna, siin ja praegu ei ole kohta sellistele inimestele.

On siililegi selge, et ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse. Miks me siis ütleme teineteisele halvasti, valetame või käitume nii nagu teine väärt ei ole? Ja erandlikult ei pea ma selle all silmas mehi. Ma usun, et inimestel on alati põhjused, mis paneb neid nii käituma, kuid ehk saaks teisiti? Ehk saaks olla teineteise vastu siirad, ausad ning rääkida südamest- südamesse? Öeldakse ju, et kodu juure ssta murdma ei lähe, miks hammustad sa siis seda, kes on sinu vastu olnud siiras ning alati teinud kõike siiraste kavatsustega?

Tänasel päeval, kui sihid on selged märkan üha enam ja enam, kuidas kellegist sõltuda ei ole võimalik. Ma ei pea sõltumise all silmas seda, et su iga uus elu minut sõltub kellegi olemasolust või tegudest, ma pean silmas seda, kui kellegiga on seatud kokkulepped. See kõik on omavahel seotud- teineteise hoidmine kokkulepetes ja mitte kokkulepetes. Teineteisele hea sõna ütlemine ning ära kuulamine. Üksteise mõistmine ning aus olemine. Miks seda siiski tänapäeval nii vähe kohtab?

Mind ajab vahel isegi iiveldama see ebasiirus ja paneb mõtlema, miks või mida sellega saavutada tahetakse. Kas see on vaid mask, mille taha peidetakse midagi või kedagi? Kas see on mask, mille taha üritatakse peita tõelist ennast? Kas ja milliseid maske me oma elus vajame? Ma õpin igapäevaga olema üha rohkem ja rohkem siiras- kui ma olen väsinud ning tüdinud siis üritan kaduda oma nurka ning vaikselt see mööduv haigus läbi põdedad. Kui tahan inimesi siis poen neile südame lähedale. Kui tahan olla hea siis olen- juhindun oma südametunde järgi ning alati proovin olla siiralt mina ise. See pole üldse nii lihtne, kui tahaks loota, kuid õppimist väärt ning kogemus omaette. Ma väldin jutuajamisi, kus tegelikult midagi pole öelda- viisakusest esitatud küsimused või tehislikult tekitatud vestlused, nendel puudub sisu ja väärtust.

Mis oleks, kui me ei ütleks teineteisele halvasti?

Väike sabaga mehike

Kas kuskil kaugustes on keegi, sabaga väike mehike, kes on pannud paika meie elus asjad ning me tahame reegleid muuta, mis tegelikult on ebareaalne üritus? Võibolla meie peas eksisteerib siiski mingi muinasjutumaailma majakene, kus on meie tehtud reeglid, mis tegelikult pole reeglid, mis oleksid kasutuskõlblikud.

Mulle hakkab üha enam ja enam tunduma, et see väike sabaga tark mehike on ikka päris tark vennike, sest ta on välja valinud inimesed, kes on loodud meie ellu sõbrana, kes hingesugulasena ning kes mehe või naisena. Miks juhtub nii, et mõne inimesega saame süüa näruse välimusega popkorni ning naerda lolli filmi üle ning teise jaoks istume ballikleidis kontserdil sirge ja viisakana. Kas see ongi kuskil paika pandud ning inimesed on justkui mosaiigitükid, mis on kellegi poolt õigetesse asendisse juba paika seatud.

Nende mosaiigitükikeste eristamine polegi tegelikult väga raske. Minnes mõne inimesega üle piiri saad aru, et ta ongi loodud vaid heaks sõbraks, kellega koos lollusi teha. Mõne inimesega üle piiri minnes tekib justkui tuumaplahvatus ning targem on miiniväljalt auga eemale astuda, et näha asju selgemalt. Kui miiniväli on seljataha jäänud märkad, et kui te olete õiges asendis oma suhtega on kõik kerge ja lihtne- pole suuri tülisid ning tuumaplahvatusi, kõik justkui toimib. Kui keegi on sinu elus valesse rolli astunud toimub plahvatus. See on justkui inimsuhete plahvatus, mis on vahel isegi hullem, kui reaalne maja õhku lendamine.

Oletame, et see väike sabaga mehike ongi olemas, kes reegleid teeb. Kuidas me siis tunneme ära selle, millisesse rolli keegi meie elus sobib? Või polegi meil vaja seda tunda ning elu ja aeg teeb oma korrektuurid? Kui ma elus olen kohanud mehi olen alati vaadanud neid tõeliselt naiseliku pilguga- kas ta sobiks mulle laste isaks, kas ma tutvustaks teda oma vanematele jnejne. See näitemäng on muutunud selleks, et nendest inimestest on saanud minu jaoks head sõbrad. Samas olen mõne inimesega käinud läbi sõpruse, hingesuguluse, suhte ning muud vormid ning jäänud vaid sõpruse juurde. Seega on raske üheselt öelda, kuidas seda peaks ära tundma. Võibolla tuleks usaldada oma esimesi tundeid- kas see inimene veetleb meid või on see pigem sõbralik sümpaatia.

Oma igapäeva elus hakkan märkama mõnede mõtete taga jõudu, milles siiani kahelnud olen. Ma pole suutnud uskuda, et inimesed muutuvad- tegelikult muutuvadki. Isegi see on võimalik, et inimene, kellega olite kunagi armusuhetes ning jagasite külge siis nüüd olete justkui õde ja vend. Tundub uskumatu, kas pole, kuid tõesti inimesed muutuvadki. Igaüks leiab meist ühel ajal oma tee. Vahel võib mõjutada vanu suhteid sinu uus tee ning uueks saamine, kuid tõelised jäävad ning aksepteerivad sinu uut teed.

Suhte kestvust ei saa ette määrata, sõprus jääb ikka alles...

Üksinduse ja töö pohmell

Väsinud ja tühjaks imetuna, suutmata voodist tõusta jaksan mõelda vaid ühele asjale- kas me siiski vajame ühte väikest lisandit oma ellu, kes jagaks meile sellistel hetkedel pai ja kiitust. Reede õhtul oli minu jaoks murdepunkt, kuhu ma ei taha lasta endal kukkuda. Ma olin õnnelik ja rahul- käsil oli palju asju, mis loovad eduka tuleviku, kuid minus oli mingi osa nii väsinud, et ma hoidsin pisaraid kurgus kinni. Ma olin järsku nii tüdinenud sellest, et ma jõuan reede õhtul koju, mul pole midagi ega kedagi vaid mul on vaid töö. Nii lihtsalt non-stop koguaeg. Mul pole aega istuda maha, et kellegiga veiniklaasi taga elu arutleda või ilusaid hetki luua. Keegi ütles mulle selle peale, et see on elu ja täiskasvanu elu- kas ikka on? Kas ma sooviks siis tagasi lapsepõlve naasta? Ma armastan tegelikuses oma tööd, ma jumaldan pitside ritta seadmist ning õmblusmasina vägistamist öösiti kell kolm. Sama palju armastan ma kirjutamist ning leian igal vabal hetkel end arvutist. Mu elus on meeletus koguses seda, mida armastada, kuid ka kõige tugevamad väsivad. Ma armastan vahel öelda, et isegi kõige tugevamad murduvad ja nutavad. Nii tegin ka mina, lasin selle raskuse endast välja ning korrutasin enesele, et see on inimlik, mis minuga praegu toimub.

Ma ei lasknud endal kaua seal kraavis lesida ning nutta, haarasin telefoni ja helistasin oma parimale sõbrannale, kes elab samas tempos mis mina- peatumata hetkekski. Helistasin talle lausega- sa oled päriselt ka ainus, kellele mul praegu helistada on. Ta ütles mulle vaid seda, et usu mind, kui see hull aeg on läbi  hakkad sa seda igatsema. Ka temal on flippinud katus ära, nüüd flippis minul. Aga ma olen halb allaandja, väga halb. Tund hiljem, peale pisarate valamist leidsin end jälle õmblusmasina tagant.

Mis toimub aga nüüd... Ma olen täna terve päev lesinud voodis, suutmata tõusta. Ma pole suutnud tõusta, sest mind on piinanud üks mõte, pigem tunne. Vahel mind haaravad sellised tunded või mõtted, et ma ei suuda end liigutada. Ma lesin ja vahin ühte punkti, lasen elul ja ajal endast mööda või siis läbi voolata. Ma ei anna alla enne, kui olen selle mõtte või küsimuse tükkideks võtnud ning ritta seadnud- leidnud mõttele õige selgituse ning vastava tunde. Ma ei tõuse enne, kui olen aru saanud, kas mu mõte on õige või kas tunne vastab mu päris undele.

Kas me vajame siiski kedagi, kes jagaks meile pai ja häid sõnu? Olen uskunud alati, et kui teed seda, mida armastad ei vaja sa kellegi kiitust ega laitust, sest sa teed seda enda jaoks ning juba see võiks tekitada sooja tunde südames. Miks me siiski vajame kellegi head sõna või tunnustust? Kas see on lihtsalt inimlik, et saates korda suuri tegusid sooviks, et keegi sosistaks kõrva: ´´Sa oled hea´´.

Nüüd istun pimedas toas ja mõtlen ikka veel sellele, telekas andis saba ja mul pole muud alles, kui raamatud ja õmblusmasin ning muidugi see blogi. Nagu näha, olen suutnud end liigutada, kuid tükke veel kokku pole suutnud panna. Ühel pool magab kass, teisel pool koer- ma justkui polegi üksi, kuid samas nagu olen. Ärge saage valesti aru, ma ei karda üksindust, kuid hetkel on mul sellest vist üledoos saadud. Mul on üksinduse ja töö pohmell, mida ei ravi ei hea seljanka ega ka tomatimahl sidruniga.
Minus kasvab üha enam ja enam soov leida see elu saladus. Mis see siis ikkagi on? On see armastus, sõprus, iseenda leidmine, headus, areng, avastus, seiklus, otsimine, leidmine. Kas elu saladus on hoopis saata korda suuri tegusid enda või teiste heaks? On see suures koguses tööd või ilusad ja lihtsad hetked? Kas elul üldse on saladus?

Ma tahaks nii väga teada saada, mis järgmise kurvi taga asub.

´´Tuhat aastat on lõppenud
kevad, voolavad veed
kõik on nii nagu ammugi
või ehk on midagi veel'´´

Tee enese armastamiseni

Mis oleks, kui me pööraks oma pilgud sissepoole ning avastaks oma imelise olemuse? Mis oleks, kui me hakkaksime igapäev ütlema endale peegli ees ilusaid sõnu? Oma igapäeva elus jätame me iseenda unarusse sooviga kõigile meeldida. Mõni meist teeb hullumelseid tegusid, et teistele meeldida ning kaotab läbi selle iseenda. Ära tee seda.

Sattusin lugema Margit Jõgger'i artiklit teemal: "Keegi ei hakka kunagi paksukesi tahtma". Minu eesmärk ei ole siin seda väidet kritiseerida, maha teha või kiita. Mul kerkib hoopiski väga palju küsimusi õhku. Kust jookseb siis see piir paksukese, normaalse ja peenikese vahel. Kas vormikam naine peaks siis ennast teistmoodi tundma või teistsugust elu elama? Kindlasti mitte — ta peaks olema uhke, sest tal on rohkem, kui teistel! Kui meile ei sisendataks tänu moelavadele, et just nemad on normaalsed, usuksime me teistsuguseid põhimõtteid. Kas me oleme tõesti nii rumalad ning reklaamidega mõjutatavad?

Iga päevaga üha enam ja enam hakkan saama aru elu põhitõest — ainus, mis meid elus edasi viib on ENESEARMASTUS JA AUSTUS! Olla tasakaalus ja rahus endaga, nautida üksiolekut — need on hirmuäratavad ja tekitavad paanikat, kuid tegelikult on sama olulised, kui vesi või toit.
Kunagi ma ei teadnud, mis tähendab ennast armastada. Minu jaoks olid alati teised olulisemad- mees, tööandja ja tuttavad. Ma aitasin teisi ka siis, kui ise vajasin abi. Tahtsin teha kõik, et teistel oleks hea ning ei märgand, kas mul endal on hea. Sain aru, et see pole armastus vaid orjameelsus. Hakkasin õppima enesearmastust ning nüüd teen asju teisiti. Püüan igas olukorras esmalt küsida endalt, kas mul on hea. Mõistan ja tunnistan, et mina ise olen siin maailmas kõige olulisem. Seda mitte egoistlikuse tasandil vaid just enesearmastuse tasandil.

Kuidas jõuda enesearmastuseni?

Avasta see, milles hea oled!
Sa oled alati unistanud laulmisest või õmblemisest? Tee seda! Proovi ja avasta, et oledki selles hea! Vaarita kodus süüa isegi, kui pole seda kunagi tahtnud teha. Võid avastada, et see on just see, mis sulle meeldib. Tõesta iseendale, milleks võimeline oled ja mida oskad — just nii saad teada, et oled parem ja osavam kui arvasid!

Vaata peeglisse ja ole ilus!
Sa ei vaja imelisi lisandeid või abivahendeid, et särada. Tea, et ilu saab alguse sinu seest. Need, kes seda ei mõista pole Sinu inimesed. Ka siis kui sulle on lisandunud paar lisakilo, oled ikka sina ise edasi. Kui enam ei saa kanda S suuruses teksaseid vaid pead valima M-i või L-i, oled endiselt ilus! Sa oled naine ning ei ole oluline, kas oled vormikas või vähem vormikas, naiselik vägi tuleb sinu seest!

Ilus mõtisklus...

Kui ma hakkasin ennast armastama, mõistsin, et olen igas olukorras õigel ajal ja õiges kohas. Ma mõistsin, et kõik, mis juhtub, on hea – sellest ajast peale ma suudan säilitada meelerahu. Täna ma tean: see on USALDUS.

Kui ma hakkasin ennast armastama mõistsin, kuivõrd see võib teist inimest haavata, et ma olen mina ise, kuigi ma tean, et aeg ei ole õige ja see inimene ei ole selleks valmis. Täna ma tean: see on LAHTI LASKMINE.

Kui ma hakkasin ennast armastama, mõistsin, et emotsionaalne valu on lihtsalt hoiatus, et ma ei elaks oma tõe vastu. Täna ma tean: see on ISE OLEMINE.

Kui ma hakkasin ennast armastama, lõpetasin unistamise teistsugusest elust ja hakkasin nägema, et kõik minu ümber andis võimalusi kasvada. Täna ma tean: see on KÜPSUS.

Kui ma hakkasin ennast armastama, siis ma ei keelanud endale enam vaba aega ja lõpetasin vaimustavate projektide edasi lükkamise määramata tulevikku. Täna ma teen ainult seda, mis teeb mulle rõõmu, mis mulle tõeliselt meeldib ja paneb mu südame hõiskama. Omal viisil ja omas tempos. Täna ma tean: see on AUSUS.

Kui ma hakkasin ennast armastama, hakkasin põgenema kõige eest, mis ei olnud mulle hea: toidud, inimesed, asjad, olukorrad ja kõik muu, mis kiskus mind iseendast eemale. Alguses ma nimetasin seda “terveks egoismiks” aga täna ma tean: see ongi ENESEARMASTUS.

Kui ma hakkasin ennast armastama, loobusin vajadusest, et mul oleks alati õigus, mis tähendab, et mu arvamus oli ka vale. Täna ma tean: see on LEPLIKKUS.

Kui ma hakkasin ennast armastama keeldusin elamast minevikus ja muretsemast oma tuleviku pärast. Nüüd ma elan selles hetkes, kus toimub KÕIK nii nagu ma elan iga päev ja ma nimetan seda TEADLIKKUSEKS.

Kui ma hakkasin ennast armastama, mõistsin, et minu enda mõtted võivad teha mind õnnetuks ja haigeks. Kui ma hakkasin oma südame jõudu kasutama, sai mu meel juurde tähtsa kaaslase. Täna ma nimetan seda ühendust SÜDAMETARKUSEKS. Meil ei ole vaja karta diskussioone, konflikte ja probleeme iseenda ja teistega, sest isegi tähed põrkuvad vahel ja loovad uusi maailmasid.
Täna ma tean: SEE ONGI ELU!

Loodan, et suutsin Teile anda inspiratsiooni praeguseks hetkeks, homseks ja paremaks tulevikuks!

Siin ja praegu

Ma märkan päevast-päeva  rohkem, kuidas aeg justkui liiguks kiiremini. Seitse päeva, mis on ette paika pandud aga ikka  jääb siiski üle asju, mida ei mahu kuskile paigutada. Küsin endalt, kas see on lihtsalt selline periood või harjun ma sellise eluga ning suhtun sellesse, kui normaalsesse igapäeva.
Märkan ka seda, kuidas inimestel on pidevalt kiire, me oleme unustanud olla siin ja praegu. Kui me hommikul ärkame ning lastele võileibu teeme oleme mõtetega juba kontorilaua taga. Kui jõuame arvuti taha ning tööle, mõtiskleme, kas jõuame üldse lõunale või jätame täna vahele. Jättes lõuna vahele oleme märkamatult mõtetes juba õhtus ning õhtusöögi valmistamises. Enesele märkamata jäävad meil kogemata päeva imelised hetked, sest me oleme mõtetega pidevalt kuskil mujal!

Paljud inimesed kurdavad, et nad on väsinud. Tegelikult ei väsita inimesi igapäeva töö, mured, rõõmud või kohustused vaid see, et nad ei suuda olla siin ja praegu. Inimene väsitab end mõtetega, mis on seotud tulevikuga.

Kuidas ära tunda liigset kiirustamist?
Tee oma päevas mõned pausid, kus sa saad aru, mis sinuga tegelikult toimub. Kontrolli oma mõtteid- kas need on positiivsed või negatiivsed, egoistlikud või läbi armastuse? Tunneta, mis toimub sinu kehas- kas sa oled pinges või lõdvestunud, on mõnes sinu kehaosas eriti raske tunne? Kuulata, mis ütleb sinu südamehääl ning sisetunne- kas kõik on hästi? MUIDUGI ON! Tea, et kõik ongi hästi, kui sa oled praeguses hetkes.

Me mõtleme endale pidevalt probleeme, mis tegelikult asuvad tulevikus. Mõtiskleme, kuidas saada soovitud ametikoht, millal võiks kodu ja pere luua. Mõnes tekitavad sellised mõtted kurbust, teises rõõmu ja põnevust- inimesed on erinevad.

Kuidas tuua end siia hetke, siia ja praegu?

Lõpeta ootus.
Me ootame pidevalt nn. paremat elu ja helgemat tuleviku- et meil oleks rohkem raha ning parem väljanägemine. Saa teadvustatuks sellest, et kõik hea ja imeline on sinuga praeguses hetkes. Lõpeta see pidev ootus, millegi või kellegi. Pannes end ootuse seisundisse võid kaotada elu väärtuslikud hetked, elu võib sinust justkui mööda minna. Seega- ole tänulik selle üle, mis sul juba praegu on.

Ära muretse tuleviku pärast.
Inimesed tegelevad pidevalt õnne ootamisega. Mis on õnn ja kus ta asub? Esmalt võiksime küsida endalt- mis on minu jaoks õnn? Nii palju, kui on erinevaid inimesi on ka erinevaid vastuseid, sest iga inimese jaoks ongi õnn erineva tähendusega. Siiski, meil kõigil on vaja see vastus ülesse leida.
Kui sa oled ära tundnud, mis on sinu jaoks õnn siis ära otsi seda- õnn lihtsalt saabub! Sul ei ole võimalik leida õnne asukohta, sest ta võib olla järgmise nurga taga või kuskil kaugel mägedes hoopis. Oluline on unistada.

Unista.
Siin ja praegu olemine ei tähenda seda, et sa ei võiks unistada millestki imelisest. Unista, kuid ilma ootuste ja lootusteta. Kui inimesed hakkavad unistama loovad nad endale visiooni- millal ja kuidas miski võiks sündida. Mõni meist kujutab ette eluarmastuse ning otsib just sellist inimest enda ellu. Ära jää kinni unistustesse. Unista, soovi ning lase ta siis lahti. Kujuta ette, et unistus on justkui linnuke su peopesal, keda sa paitad ning imetled, kuid siis lased tal lennata oma teed.

Kui sa hakkad märkama neid hetki, kus sa oled siin ja praegu hakkab sinu elu muutuma. Sa märkad hommikust karget ilu, varavalges joodud kohvi naudingut ning imelist tunnet olla vahel ka üksinda. Kui sa õpid olema siin ja praegu saad aru, et ei ole kohta kurbusele, negatiivsusele või lootusetusele. Siin ja praegu olemine võimaldab sul tunda end imeliselt ning armastusväärselt just sellisena nagu oled, ükskõik, kas sinu elus on vaesus või rikkus!

Mehed Marsilt, Naised Kuult

Erinevused meeste ja naiste vahelt tulenevad juba aastatuhandeid tagasi. See pole "miski", mis on tekkinud tänapäeva ühiskonnas või maailmas vaid on pärit sealt, kust kõik alguse sai.

Meil meestel ja naistel on raske teineteist mõista. Üks tahab vaikida-teine rääkida. Üks tahab armastada-teine tahab olla. Mees kardab seotust-naine tahab siduda. Seda loetelu võib jätkata lõputult. Kuid tegelikult on kõik väga lihtne.

Naisel on võime, mida mehel ei ole — tuua ilmale elu. Alateadvuses suudab mees seda tunnetada ning soovib naisest parem olla. Kuid see pole ainus lihtne ja loogiline erinevus. Naine on rohkem võimeline armastama, kui mees. Mehe armastus kujuneb vähemal või suuremal määral psüühiliseks või füüsiliseks vajaduseks. Naise armastus on hingeline kogemus. Monogaamsus-polügaamsus. Ehk siis — mees võtaks endale kõik maailma naised ja ta poleks ikka rahuldatud! Tema rahulolematus suudab olla piiritu. Naisele piisab ühele pühendumisest. Miks? Sest naine ei vaata üldjuhul mehe keha, vaid kiindub tema isikuomadustesse ning raamatulehtedesse. Ta otsib karismat — midagi enneolematut ja huvitavat, midagi turvalist. Mees otsib naist silmadega. Isegi halbade isikuomaduste ees saab mees silma kinni pigistada, kui naise välimus suudab kõike kompenseerida.

Naine otsib ja julgeb siduda, mees kardab. Abielu. Kas ja milleks siis. Osho raamatust lugesin hiljaaegu, et abielu on ebaõnnestumine. Mees ei leia abielust oma ema. Naine, kellega mees abiellub ei pannud sinuga leibasid ühte kappi sellest, et su ema olla. Ta tuli, et olla sinu naine ja armuke.

Mees on tõeline mõistatus, naine on veel suurem mõistatus — kõik meie ümber on paras mõistatus ja ehk polegi vaja teatud asju mõista. Parem on mitte püüda mõista seda mõistatusliku keerdkäikudega tunnete maailma. Lihtsam on seda nautida. Kõik on mõistatuslikus ja imepärasuse argipäev.