Päevad, mis ei ole loodud minule

Täna on olnud nii raske päev, et tahtmine on vajuda voodisse ning tõusta siis, kui kõik see möödas on. Ma olen kuskil pool aastat veetnud oma elu ainult positiivses vibratsioonis ning särades. Viimasel ajal on mu ellu tulnud asju, mis on elu sinusoidis viinud mind aina alla poole. Veel enam laskun ma täna.
Pühapäevad on minu pühapäevad, see tähendab päevad, mis on pühad. Just sellel päeval leian ma rahu, vedelen voodis ja olen endaga. Täna, peale pikka ja rasket nädalat on seljataga üks vastikumaid päevi.

Hommikul oli peale eilset väljas käimist kõike muud, kui pohmakas. Oli elust pohmakas. Mõtlesin enda sees, kas olen õigeid inimesi usaldanud, kas olen äkki liiga palju rääkinud. Kas ma oleksin pidanud teisiti käituma. Nägin ühes inimeses sellist poolt, mida polnud kunagi näinud. Küsisin endalt, kas kõik siiani on olnud võlts. Ma ei lase enam kunagi enda peale karjuda, mitte kellegil ja mitte mingil põhjusel. Mingil hetkel küsid, kes inimesed üldse on?

Õhtupoolikul tõin oma ellu kõrgeima aususe. Olin elanud tükk aega mingis mullis ja sisendanud, tähendab tahtnud uskuda, et suudan käituda, tunda ja mõelda nii nagu oleks ratsionaalne. Olin mingid asjad oma elus paika pannud mõistuses ning mitte kuulanud südant ( see on suurim viga ). Järsku vaatasin inimesele silma ja olin ausam, kui iialgi varem. Ütlesin, et ma ei tea, mis edasi saab, sul ei ole mind õigust süüdistada ega etteheiteid teha- ma olen lihtsalt aus ja nii ongi. Ütlesin kõik välja südamest ning tegin südame puhtaks. Ütlesin, et ma ei saa hoida oma elus sõprust, mis hävitab mu. Ma ei saa teeselda, et ma ei taha hoida ja hoolida. Ma ei saa teha külmaks oma südame ja mitte midagi tunda. Ma ei saa olla lähedane ja samas luua uut elu. Ma ei saa seda enam teha. Ma kordasin end viiendat korda. Ma kartsin, et aasta pärast taban end täpselt samas kohas, samu lauseid ütlemast. Ehk seekord on viimane kord? Ehk seekord ma õppisin ära õppetunni sellest- olla aus enese vastu, mõelda vaid endale. Ma ei saa harjuda ja siis kaotada. Ma ei saa enam lasta enda südamel nutta. Ma väärin olla naine. Naine suure algustähega. Kirega, soojusega, hellusega. Esimest korda elus tundsin aususe väärtust. Ei ole oluline, kui valus on tõde. Tõde on ainus, mis saab meid tuua lähemale iseendale ja elule endale. Vaid ausus ja tõde saab teha meist puhta inimese. Ausus loob elus selguse ja lahustab segaduse.

Mõni aeg hiljem sain teada, et vanaisa on surnud. Ma ei jõudnud ühtegi tunnet tunda ega sõna öelda kuni ma lahinal nutsin. Enne seda teadet oli mul südames olnud tugevad valud, ma justkui tunnetasin seda ette. Ma olin täiesti jõuetu ja mu pilk oli tühi. Ma ei osanud midagi tunda ega mõelda. Küsisin vaid, milleks seda vaja on? Tean, et on vaja minna, et saaks uuesti tulla. Mõned lähevad, et teised tuleksid. Uksed sulguvad, et need uued avaneksid. Tean mõistuses kõike nii hästi, kuid tunded jõuavad kõigest ja kõigist ette. Asi pole niivõrd selles, kui lähedased me olime või ei olnud. Ainuüksi teadmine, et keegi lahkub. Lahkub siit elust. Lahkub su perekonnast. Teda ei ole enam.

Kui tihti te küsite endalt küsimusi? Kui tihti te olete kellegi vastu ausad? Kui tihti te julgete armastada, isegi, kui teine ei armasta? Kui tihti te julgete olla valusalt ausad?

Kui tihti te küsite endalt, mis on minu roll siin elus? Milline on minu ülesanne?
Mida räägib minu süda ning keha? Kas ma peaksin oma mõistust kuulama?

Vahel on lihtsalt tunne, et tahaks kõike uuesti alustada. Minevik on vajalik, et saaks tulla tulevik ning selle vahepeal on vajalik viibida olevikus. Aga, kui tundub, et mõned asjad on elus nii valesti tehtud? Tead ju küll, et kõik pidi nii minema, iga asi on millegi jaoks hea, kuid hinges ikka kriibib. Ikka kriibib teades, et kui oleks kunagi teisiti otsustanud oleks kõik hoopis teisiti.

Kuulen järjest uudiseid oma eelnevatest kallimatest, kes saavad isaks või leiavad oma kaasa. Sel hetkel ütleb mõistus alati, et nüüd on küll vaja olla õnnelik ja rahul. Süda aga süüdistab. Süüdistab, miks oli vaja hea eksemplar käest lasta. Miks oli vaja teha teine valik.

Hinges on tühjus. Ja on valu. Ma tean, et kõik on võimalik. Kuidas?