Tõmbun endasse vaadates linna

-motivatsioonikriis kuubis-

Vahel lihtsalt käib klõps ära ja enam ei taha, ei suuda ja ei oska. Miks või kust see tunne tuleb? Vastust otsin isegi. Elu on sinusoid, selles pole kahtlustki. Küsimus on vaid selles, kaua kestab tõus ning mõõn, millises vahekorras need on?

Olen viimasel ajal lugenud palju tuntud inimestest, kes kirjeldavad, et enne seda kõrget tõusu olid ikka päris põhjas. Krigistasid hambaid ja mõtlesid, et nüüd enam küll ei suuda. Samuti räägib palju edulugusid sellest, kuidas eelnes majanduslik krahh ning kõik varises kokku. Selle pinnalt tõuseb õhku küsimus, et kas me peamegi siis enne lamama mudas, et tõusta pinnale? Kas me peame jõudma nii põhja, et enam ei jõua ning siis juhtub järsku pööre ja kõik läheb paremuse poole? Ometigi alati see nii on- kui mõtleme, et nüüd on kõik ja jaks on otsas juhtub midagi, mis annab meile jõu, et pinnale ujuda.

Kõige raskem seal mudas lamades on leida põhjust, miks järsku jalad nõrgaks muutusid ning sinna üldse vajusid. Miks sa nüüd lamad seal ning kuidas pinnale tõusta? Muidugi sellel hetkel puuduvad vastused, trotsid igat hommikut, mil jälle see nõme päev algab ning õhtul uinud kiirelt, sest ainult magades puudub sul võime reaalsust tõeliselt tunnetada või sellele mõeld. Ainult magades ei saa sa mõelda sellele, kui palju arveid on maksmata, mitu uut ümbrikut hommikul postkastis lisaks on ning kuidas nautida seda elu. Nii siis magadki. Magad nii palju, et imelik hakkab juba, kaob aeg, kaob maailm, kaob ruum. Korraks tekib isegi hirm, et magad terve elu maha. Oled nagu karu talveunes, kelle jaoks see talv võikski kestma jääda. Puudub tähtsus teistel inimestel- nad kas on või ei ole, pole vahet. Pole tähtsust ajal või päeval, lihtsalt kulged hommikust õhtusse kuidagi omas taktis ära. Omas taktis puudub koht inimestel, kes muidu päevast- päeva su elus olid. Puudub vana rütm.

Kohati on see isegi kergendav- sa ei hooli enamikest asjadest ja lihtsalt oled. Vegeteerid mingil moel. Võibolla on see inimeseks olemise kunst- nautida kõiki tõuse ja mõõne. Naerda elu ja enda üle, kui tõeliselt sitasti läheb ning naerda veel rohkem, kui hästi läheb. Leppida sellega, et elus asjad nii käivad ja kulgevadki. Leppida, et see ongi elu. Kas sa lepid? Või trotsid?