Sa väärid parimat, igal hetkel oma elus.

Täna küsin endalt, mida ma olen terve elu teinud?
Miks ma pole elanud elu, mida saab nimetada eluks?
Miks ma pole piisavalt palju nautinud?
Miks ma pole osanud lasta end kohelda hästi?
Miks ma pole teadnud, mis on õige elu?
Miks ma pole olnud õigete inimeste keskel?

Ma tean vastust. Sest muidu ei oskaks ega suudaks ma praegu tunda, et see ongi elu.
Ma tean, et kõigel on põhjus.
Kui ma poleks olnud valede inimeste keskel, ei oskaks ma praegu hinnata õigeid inimesi.
Kui ma oleks koguaeg elanud head elu ja olnud õnnelik ei teaks ma praegu, mis on õnn.
Kui ma poleks kõndinud seda rada, mis ma enne kõndisin poleks ma jõudnud siia.

Nüüd ma tean, et elus tuleb lasta teha enda jaoks head tundmata süümepiinu.
Tundmata piinlikust.
Tundmata kõhedust.
Lihtsalt lase endaga hästi käituda ja tunne, et sa väärid seda.
Ja sa vääridki.
Sa oled väärt parimat. Sina, mina ja meie.

Mitte ükski inimhing ei vääri halba kohtlemist.
Halba elu.
Või halbu tundeid.

Me väärime parimat ja me peame laskma enda ellu selle parima, mis paneb meie südame helisema.
Ainult nii saame olla õnnelikud.
Täisväärtuslikud.
Elada õiget elu.

Armastada ja olla armastatud.

Elu ilma hirmuta

Elu ilma hirmuta

Hirm on tunne, mis võib võtta meilt võime unistada, elada ning luua midagi imelist. Hirm jaguneb kaheks- on hea ja halb hirm. Hea hirm hoiatab meid ohtude eest. Halb hirm takistab meil ellu viia unistusi, soove ning uskumusi.  Kumba sa rohkem kuulad?- selles on küsimus. Kas sa lased oma igapäevaelus valitseda heal või halval hirmul. Kas märkad, et hirm võtab sinult võime elada unistuste elu?

Kui paljud teist saaksid öelda, et pole kunagi oma elus hirmu tundnud? Arvatavasti mitte keegi.

Tee otsus halvast hirmust vabaneda ja hakka elama!

Ma olin terve elu kuulanud paha hirmu, mis takistas mul elamast. Kui millestki unistasin siis esmalt tunnetasin hirmu selle unistuse suhtes. Nii kuulasin ma aastaid paha hirmu, mis istus mul kuklas ning ei lasknud unistusi unistada ega ellu viia. Mõni aeg tagasi tegin otsuse, et aeg on hakata oma hirmudest tõeliselt vabanema. Ma olin alati soovinud näha maailma, teisi kultuure ja inimesi. Kuna minu paha hirm ütles pidevalt, et üksi on ohtlik reisida ja rännata siis seda ma ilmselgelt uskusingi.

Kui ma hakkasin oma hirmu ületama siis esmalt ma ei tunnistanud seda hirmu tõeliselt. Inimesele ju meeldib iseendale valetada. Ma teadsin, et ma kardan, kuid ma ei tundnud tõeliselt hirmu enne, kui pakkisin kohvri ning astusin kodust välja. Sel  hetkel oli mu sees selline hirm, et hing tahtis kinni jääda. Ületades aina riikide piire hakkas minus vaikselt elama vabadus. Ma hakkasin mõistma hirmu minu sees, mille ma olin tegelikult ise endale välja mõelnud. Tundsin end justkui väike tüdruk, kes oli terve lapsepõlve uskunud, et tulevikus olen ma printsess ning ma leian unistuste printsi valgel hobusel. Ma olin eksinud.

Nii jõudsin ma tõeni:

``Hirmu, mis takistab meil elamast. Hirmu, kui sellist ei olegi olemas! See on meie endi välja mõeldud mõte, mida me usume eksisteerivat. KÕIK ON VÕIMALIK!``

Jõudes selle tõeni tundsin, et suudan kõik siin elus ellu viia, mida soovin. Hirmud, mis mind enne olid takistanud olid kadumas. Ma tundsin, et kui ma ei tunne hirmu siis olen ma tõeliselt vaba. Ma ei sõltu kellestki ega millestki. Ma ei karda ennast armastada ja endaga üksi olla pikka aega. Ma ei karda vaadata endale tõeliselt silma ning mõista, kes ma siis tegelikult olen.

Sel hetkel, kui kaob hirm minu seest julgen ma armastada kõiki ja kõike tingimusteta. Ma ei karda haiget saada, armuda ega ka kaotada. Ma jõuan tõeliselt praegusse hetke, kus ei ole kohta hirmudele.

Nii ma istusin pidevalt kaardi ees ning mõtlesin, kuhu ma täna tahaksin minna. Ma üllatasin ise ennast pidevalt- kuidas ma enam ei karda? Kas see on normaalne? Jah on, sest see on uus olukord ja uus tunne- elu ilma hirmuta. Rännak ilma hirmuta.

Rännak ilma hirmuta

Meie terve elu on üks suur rännak. Me rändame pidevalt üksteise eludest läbi ning vahetame paiku kuniks me leiame selle soovitud rahu ja õnne. Miks me siis rändame koos hirmuga? Miks me oleme endale välja mõelnud mingi tunde, mida tegelikult pole olemas?

Kui sa tunned hirmu siis mõtle hetkeks sellele, mis on kõige hullem, mis saab juhtuda? Järsku sa mõistad, et midagi hullu ei saagi juhtuda. Muidugi juhtub päevast-päeva inimestega õnnetusi ja nad kaovad müstilisel moel. Kuid sa ei saa ju elada mõeldes, et kui ma astun kodust välja siis minuga juhtub midagi. Nii me ei saagi elada, kui meid pidevalt hirm taga ajab.

Seega, armas inimene, kes sa seda loed. Ma soovin sulle nüüd öelda sõnad, mis tulevad kaugelt, kuid soojalt ja südamest.

Kõik, mida sa soovid siin elus ellu viia on võimalik.

Sinu unistused on vaid käeulatuses, sa pead neist vaid kinni haarama.

Ära karda, sest hirmu ei ole.

Sa oled võimeline kõigeks.

Sest sa oled nii imeline inimene!

Mina rändan edasi ning vaatan, mis elul mulle pakkuda on.

Ikka armastusega.

Uus koht, uued mõtted

Uus koht, uued mõtted. Ja nii ongi. Hetkel kirjutan Dresdenist, kuhu jõudsin eile. See oli paras tripp omaette, siia jõudmine ma mõtlen. Läksin oma loogika järgi bussijaama, mille aadress oli kodulehel, kuid huvitaval kombel jõudsin elumajade rajooni, kus oli busside peakontor ja nende tehniline kontroll:D
Mõttes vandusin vaid -schaisse- ja mõtlesin kas nutta või naerda- eks ikka naerda. Leidsin toreda härrasmehe, kes ütles, et kuskilt siit läheb ka buss. Palusin terve tee kõrgemaid jõude, et see buss viiks mind õigesse kohta ja joppaski. Piletit mul polnud seega mõttes palusin uuesti jõude, et pileti saaks ja näed saingi.

Kohale jõudes ootas mind ees jälle tundmatu linn. Jõudsin kuskile äärelinna, kus pidi olema mainitud kesklinna hotell. Sattusin hoopis mingisse kortermaja tüüpi apartmenti. Järgmiseks jõudsin tuppa, mis oli tõsine urgas. Mõtlesin mitu korda, kas tulin ikka õigesse kohta. Siis mul oli valida, kas olla see viks ja viisakas inimene nagu terve elu ning mitte midagi nõuda või esimest korda elus nõuda, mida ma väärt olen. Otsustasin, et nüüd on aeg- ütlesin, et selle toaga ma küll rahul pole ja ma tahan midagi muud. Haahaaa ja siis mind juhatati M korrusele, see oli täpselt nagu Sex ja Linna filmis see efekt, noh päris sellist korterit mul ei avanenud, kuid parem ikka.

Miljoni dollari vaade kompenseerib selle, et eile öösel ma magada ei saanud ja ega siin end hästi tunda ei saa. Samuti on vanalinn ikka liiga kaugel. Nonäete, ma olen juba harjunud parimaga. Muidugi, sest ma olen ju väärt parimat.

Üldiselt see linn on imeline, siin on müstiline ja maagiline tunne. Linn on mägede keskel, ümber on ainult mäed.

Seda, kus ma homme lähen pole mul veel aimugi:D

Elust ja olust

Mõtlesin, et teen siis natukene detailsema postituse ka.

Seda, miks ma otsustasin trippida kirjutasin mõned postitused tagasi. Aga ega see kohale jõudmine polnud midagi nii lust ja lillepidu. 26 tundi bussis oli ei midagi lustliku. Algus oli kerge, kuid siis hakkas aeg lihtsalt venima, väljas küttis üle 30 kraadi ning ruumi oli vähe. Tekkisid elulised olulised vajadused... tahaks pesta, tahaks süüa korralikult, juua jne. Vaikselt hakkasid kõik kehaosad surisema. Ning kahjuks polnud ka kuni Warssavini midagi erilist aknast vaadata. Tekkis tunne nagu aknataga oleks Eesti loodus, ei midagi erilist.

Bussis õppisin kannatlikust ja leplikust. Kui sul ikka on ebanormaalselt vähe ruumi ja sa pead iga inimhingega enda ümber arvestama siis pole sul muud valikut, kui õppida. Ah, et miks ma just bussi valisin. Ma pole kunagi lennanud ja see on järgmine hirm, mille ületama pean.

Kohale jõudes olid emotsioonid mitmed. Korraga olin õnnelik- lõpuks olengi kohal. Teisalt mu ainus soov oli pesta, süüa ja juua korralikult. Kolmandaks polnud mul aimugi, kus ma olin. Ega ma polnud eriliselt ka ette vaadanud, kuidas ja kuhu ma jõuan, kuid jõudsin ikka parajasse pärapersesse. Seda enam, et väljas oli nii kuum, et hingata oli raske tegi see kõik veel raskemaks. Mõtlesin, et noh kuidagi peab ju siit august välja saama. Leidsin ühe naise, kellega koos bussis olin olnud. Küsisin, kas ta on kohalik ja kuidas ma jõuan soovitud paika. Ta juhatas mind kohe kaardini, andis kaardi kätte ja ütles, et ma jälgiks suurt rohelist S-i. Nii ma siis järgisingi seda, kuid ega sellest suurt kasu ikka pole küll, kui transpordid sõidavad kolmelt korruselt kahte erinevasse suunda. Seisin seal nõutult, musta ja väsinuna. Küsisin umbes 10mnelt inimeselt, kuidas ma lähen ja uskumatu, aga ma sain kõik 10 erinevat vastust!! Kuid 11mnes oli otsene ja selge. Selle aja peale olin leidnud kaks samasugust eksinut nagu mina, kaks õde, kes tahtsid saada põhimõtteliselt samasse kohta kuhu mina. Nii me siis võtsime kampa ja mõtlesime, et riskime siis koos.

Sisetunne ei vedanud mind ka seekord alt ja jõudsingi õigesse kohta. 4 esimest ööd võtsin ma hostellis, kus oli 6 inimest koos. Hostell asus ideaalses kohas, täiesti kesklinnas, välimuselt ja puhtuselt oli okei, kui välja arvata see, et mul joppas olla ühes toas koos 4 poisiga!! Mõtlesin, et no niimodi ikka ei saa ju vedada. Esimese päeva õhtul jõudsin teha juba linnale ringi peale, emotsioonid olid nii laes, et hüppa või lakke lihtsalt.

Esimese öö veetsin hoopis mujal ning ärkasin Tegeli linnaosas. Imeline linn... emotsioonid olid hullumeelsed. Ärkad, jood kohvi, lähed juuksurisse, lähed maniküüri, istud jõeääres, käid shoppamas- mida veel hing ihkab!
Järgmise öö veetsin hotellis ja polnudki nii hull, poisid olid kaua peol ja tulles olid hästi arvestavad ja toredad. Ei tekkinud mingit piinlikuse hetke ega midagi.
Järgmised päevad veetsin lihtsalt linna läbi kolades ja need päevad on praktiliselt üks pikk päev mu jaoks, sest nii palju on kogetud ja nähtud. Ma olen tulvil uut ja põnevat.



Tänaseks olen olnud siin nädala. Kaks ööd olen veetnud hotellis ning ühe öö veedan veel. Tegemist on ikka üüberhotelliga. Hotell ise on selline tavaline, kuid tuba- no anna kannatust. Mul on suurim voodi, mida elus olen näinud, hiigel vannituba ja suur garderoob. Imeline!

Täna veetsin imelise päeva. Hommikul sõitsin kesk Berliini. Käisin söömas parimat tomatisuppi, mis söönud olen. Kolasin kirikutes, mis võtsid lihtsalt hinge kinni ning õhtu lõpus olin nii kõrgel 20sekundiga nagu pole kunagi olnud!

Inimesed on siin imelised. Ma ei suuda ära imestada nende lihtsust ja samas erilisust. Näiteks nende abivalmidus. Ükskõik, kus abi vajad sind aidatakse. Ühel päeval üks naine lihtsalt märkas, et ma vaatan kaarti ja otsin ning tuli juurde ja aitas. Muide see oli ka ainus kord, kus ma tundsin tõeliselt hirmu. Ma jõudsin ühte kohta, kus ma poleks pidanud maha minema, valesse peatusse. See oli hullem, kui meie kopli liinid, mul tekkis ikka reaalne paanikahoog peale.

Inimesed elavad siin! Näiteks ühel päeval sõites rongiga hüppasid peale muusikud, kes hakkasid pilli mängima ja laulma ning siis laulsid juba kõik kaasa... Või näiteks täna, kui autod seisid punase foori taga siis üks mees žonglooris neile. Sellised väikesed asjad on siin igapäev, mis toovad naeratuse näole.
Täna oli rongis kutt, kes oli heledatele tennistele joonistanud peale plätudekontuuri ning kirjutanud Louis Vuitton peale... haha nagu tegelt:D

Siin on hästi palju kultuure segunenud. Hästi palju on musti. On lihtsaid inimesi ja uhkemaid. On kerjuseid ning rikkureid- siin on kõike ja just sellepärast ma armastangi seda maad. Inimesed elavad siin iga kell ja igal pool, kuigi sa oled siin üksi siis kõik on sinu ümber ja elus, nii elus. Palju on geisid, kes üldse ei varja, et on geid, kõik on nii vabad, nagu nii peakski olema.

Igas päevas kohtan ma tõesti vaid ühte mossis nägu, rääkimata poes olevatest teenindajatest- nad on nagu teatrilaval. Eile käisin õhtust söömas ja mind koheldi nagu kuningannat...

Transport on siin nagu kirbupask sõnaotseses mõttes- kolmekordsel tasandil sõitev transport on ebareaalne. Nüüd on mul juba põhiteed selgeks saanud ja ma suudan rahulik olla, kuid alguses on seda võimatu mõista. Siin on vahemaad meeletud, kui sa ära eksid siis kõnnidki kuni leiad teeotsa. Nt täna kõndisin 2 tundi järjest, sest kondasin valet radapidi. Sa pead pidevalt teadma, kust lähed ja kas leiad mõne transpordini. Sest muidu kõnnidki. Normaalne vahemaa kõndimiseks on umbes nagu Tallinnas Lasnamäe otsast Pelgulinna, siin ei pilgu silm ka ja kõnnid ära.

Mida ma olen siiani õppinud...

Ma tänan ennast, et siiani olen elanud filosoofia järgi, et kui kuidagi ei saa siis kuidagi ikka saab, see on end siin nii ära tasunud.

Nüüd ma tunnen, et ma saan kõigega hakkama ja ei tunne hirmu. Hirm on ikka, kuid see ei takista elamast. Tean, et alati leidub väljapääs ja lahendus- absoluutselt alati.

Muidugi pole kõik lilleline ja see üksi reisimine pole lust- õhtuti kisub nukraks ja vahel tahaks kellegiga seda kõike jagada lihtsalt, rääkida või öelda, kui hea tunne on. Aga ma tean, et see ei ole lõputu olukord ning nii hetkel võibolla peab lihtsalt olema. Elus on erinevaid perioode.

Olen selgeks saanud, kes on minu jaoks olulisemad inimesed siin elus ning mõistnud perekonna väärtust. Olen mõistnud, et perekond ongi minu jaoks the one and the best, sest ega keegi teine väga pole küsinud mu elu-olu kohta. See näitab nii palju, kaugel olles saad nendest asjadest aru. Kas selleks peab kaugele minema, ma ei tea.

Homme sõidan Berliinist ära Dresdenisse, mis on veel ilusam ja kaunim linn. Järgmisena kirjutan juba sealt, kui homme on suurte muljetega jalgpall vaadatud!

Dresden...

Ikka soojade soovidega

Miks mujal on parem, kui kodus

Miks mujal on parem, kui kodus- sellele on raske ja samas kerge vastust leida. Ma ei taha siia panna kirja teksti, mis teeks maha kodumaad vaid soovin mõista seda fenomeni, mis paneb noori lahkuma Eestist. Vaikselt, enda sees olen teinud otsuse, et ka mina teen otsuse välismaa kasuks üsna pea. Miks, sellele on palju vastuseid. Esmalt, kui ma viskan siin kaugel olles korra pilgu Eesti elule ja uudistele tekib minu sisse kohe raskus. Pidev üksteise mahategemine, valetamine, vassimine, kes on ilusam ja parem. Muidugi on seda ka siin, kuid siin on ka enneolematu lahkus, sõbralikus ja soojus. Igas päevas kohtan heal juhul ühte inimest, kelle suunurgad ei ole ülesse poole ning kellest ei õhka soojust ja lahkust. Inimesed pakuvad sulle abi ka siis, kui sa ei küsi seda. Kui sa küsid aidatakse sind nagu oma lähedast. Sa tead, et oled hoitud ja armastatud.

Mulle tundub kummaline tunne, et saan tunda end siin rohkem kodus, kui oma kodus. Kuidas see küll võimalik on, kuid tundub et on. Võibolla on mujal rohkem häid tundeid. Võibolla ongi meil vaja oma elu jooksul rännata nii kaua ja nii kaugele, et leida oma kodu. Nüüd tekib mul küsimus, kas meie kodu on see, kuhu sünnime või seal, kus tunneme end hästi? Meie süda võiks ju ikkagi olla rahul ja õnnest tulvil, kui meie süda on rahul kuskil mujal, kui kodus siis ehk seal ongi kodu.

Muidugi ma tunnen puudust oma perekonnast, aga tõesti vaid perekonnast. Siin olles mõistad seda, kes on tegelikult sinu jaoks olulised ja kelle jaoks oled sina oluline. Kui palju tühjalt aega on kulutatud inimestele, kes ei vaevu isegi märkama su eemal olekut ning ei vaevu küsima, kas sul on kõik hästi. Elementaarne küsimus, kas pole. Siin aga küsivad isegi võõrad tänaval sinult seda, ei ole oluline, kui siiralt, kuid nad küsivad. Siin leiad sõpru isegi tänavalt, sest metroos olles õpid isegi lühikese sõidu ajal oma kõrvalistujat tundma. See ongi elu. Kohata siiralt, olla lahke ja soe. Lihtsalt inimene.

Lihtsalt inimene olla ei olegi nii kerge. Usun, et Eestis oskavad seda inimesed eriti vähe. Lihtsalt inimene ei hooli vaid oma vajadustest. Lihtsalt inimene märkab kõiki inimesi enda ümber. Lihtsalt inimene on midagi enamat, kui ühiskonna normid on ette lasunud. Lihtsalt inimene on inimene, kes täidab soojusega kogu ruumi ja nakatab sellega ka teisi. Ma olen saamas lihtsaks inimeseks ja see on hea tunne, see on lausa imeline tunne.

Kes ei riski see shampust ei joo

Hei kallid sõbrad,

Ma ei teagi, kas peaksin vabandama, vist ikka peaksin. Viimased poolteist kuud on möödunud linnulennult. Kaks kuud tagasi tegin otsuse, et töötan poolteist kuud nii palju, kui suudan ning lähen reisima. Esmalt ei kujutanud ma seda ise ette ning arvatavasti veel vähem teised. Järjest lähemale jõudis aeg ning järjest raskemaks see aeg muutus.

Enamikel õhtutel ma tulin töölt koju nuttes, sest ma olin nii väsinud. Ma tundsin, et ma reedan justkui iseennast ja räägin endale vastu- ma ju teadsin, et ma ei taha enam kunagi teha midagi, mida ma ei armasta. Sellepärast oli see aeg ka nii raske. Päev-päevalt ma töötasin enda põhimõtete vastu, mille olin endale loonud. Omada kolme töökohta ning töötada poolteist kuud iga päev tundus alguses kerge. Mõtlesin nagu alati- kuidagi ikka ju saab. Eesmärk oli õilis, minna ja lihtsalt olla. See oli ainus, mis hoidis mul sirget selga ja ei lasknud murduda.

Paljud kindlasti mõtlevad, miks ma sellise otsuse tegin, et minna ja veel ihuüksi. Arvatavasti oli ja on minus nii suur soov näha ja kogeda midagi enamat, kui see, mis mul on. Ma tean, et alati saab paremini, rohkem, kaugemale ja kiiremini, aga see on minu latt ja minu unistused. Teisalt mind ei hoidnud mitte miski kinni. Ma tundsin, et ma olen nii väsinud sellest kõigest. See kõlab justkui rikkis plaat, ma tean. Päris tihti kuuleb inimesi ütlemas, et nad on lihtsalt nii väsinud sellest kõigest. Aga ma tõesti olin... ma tundsin, et ma pean vahepeal eemale saama. Asjadele, olukordadele ja elule tuleb ruumi anda. Asju kaugelt vaadata.

Ma ei kahetse seda otsust. Ära minnes kogesin, et inimesed armastavad mind tõeliselt. Kogu südamest. Ja võib-olla vahepeal ongi vaja minna, et sellest aru saada.

Ma olen vaid kolm päeva ära olnud, kuid mul on tunne nagu see aeg oleks meeletult pikk. Ma olen nii palju selle lühikese aja jooksul juba kogenud, selgeks saanud, et võiksin juba täna naasta ja olla hoopis teine inimene. Kuid ei. Ma ei tee seda.

Ma tunnen nagu oleksin jõudnud koju. Nagu rändamine ja pidevalt rännus olek olekski minu kodu.

Ma soovin teile öelda kallid inimesed, et riskimine on elus vajalik. Ka minul võttis päev enne ära tulekut hirm hinge kinni, kuid ma ei andnud alla, ma teadsin, et ma saan hakkama ja siin ma nüüd olen. Armastan jälle elu ja elada.

Mõnikord on nii külm

Kui hetkeks peatuda, lesida diivanil, kõrval auramas tee. Kapil põleb küünal, kõrval viiruk ja õrnalt helisev muusika. Aknataga on õõtsuvad puud ning vihmakrabin. Tekib tunne, et jälle tahaks pugeda maailma turvalisse embusse. Kuskile, kus oleks nii soe, et kunagi ei hakkaks külm. Kui siis mõelda elule, tekib mõte, et see on ikka paganama kummaline koht.

Inimesed tulevad ja lähevad. Osad neist jäävad ning osad jalutavad läbi justkui kiirvisiidil viibides. Igalühel neil on oma roll täita- oma missioon ning eesmärk.

Meil on muidugi raske mõista, et neil kõigil on eesmärk. Me kas nutame või naerame, kui inimesed meie elust kaovad. Me mõtleme ja otsime põhjuseid nagu otsime terve elu seda piiritut õnne. Kas üldse on vaja otsida neid põhjuseid. Mõelda, kes jättis kelle unarusse. Kes kõndis esimesena minema. Võib-olla tuleb võtta seda, kui fakti- tuli, oli, läks ja ju siis pidi nii minema.

Kui tihti sina kellegi elust välja kõnnid ning  kas sa jõudsid oma missiooni täita? Milline oli sinu missioon?

Mõnikord on nii külm.

Tühjusega sõbraks

Ma sain sõbraks tühjusega.

Ma hakkasin uskuma, et ta ei ole mu vaenlane.

Ei tekita minus üksindust, hirmu, paanikat, ärevust. Ta on mu sõber ning ta on millekski hea.

Ta loob minusse rahu ja selguse.
Ma mõistsin, et ma olin tundnud hirmu tühjuse eest.
Ma täitsin pidevalt elu millegigi, et mitte tunda hirmu.
Ärevust ja paanikat.
See oli vale hirm.
Ma austan ja pühitsen tühjust oma elus.
Ma valitsen oma elu ning valin, kelle oma hingeavarustesse lasen ja kelle ei.

See on nii hea tunne.

Olla sõber tühjuse ja üksindusega.

Olla nii suur sõber iseendaga, et kunagi pole hirmu üksi olla.
Mitte kunagi enam.

Iseseisvus ja tühjus,jälle

 

Mõni aeg tagasi kirjutasin ma sarja sellest, kuidas oma elu muuta ning milliseid tundeid me seda tehes kogeme. Üllatav, kuid nende etappide vahel on nii kerge kõikuda. See piir on nii õrn, et su elu muutuks hetkega endiseks- jälle sa laseksid endale halvasti öelda, endaga halvasti käituda, ise käituda ennast alandavalt, teha asju armastuseta, unustada end armastada. Kui me lakkame mõtlemast sellele, kui oluline on meelerahu endaga ning endasse hästi suhtumine võime muuta hetkega oma elu millekski, mida ei saa nimetada eluks.

Ma suutsin väga lühikese ajaga jõuda tagasi esimesse etappi. Mu elu täitsid jälle inimesed, kes ei väärinud tegelikult ainsatki hetke minu elust. Ma tegin asju, mida ma ei armastanud. Ja ühel päeval käis tugev klikk. Ma tundsin, et ma olen nii kuramuse palju lasknud ennast alandada. Ma olin nii väsinud sellest, kui pealiskaudsed inimesed on. Ma ei talunud enam seda, et inimene ei käitu vastavalt oma sõnadele. Ma kukkusin iseseisvuse etappi. Ma tühjendasin jälle oma elu nagu teeks kodus kevadist suurpuhastust. Ma mõistsin jälle, et ma ei vajanud ju üldse seda kõike oma ellu- neid inimesi, olukordi, valikuid, harjumusi. Ma olin saanud oma harjumuste ohvriks. Ma lasin käituda endaga halvasti hirmust olla üksi. Mind hirmutas mõte, et keegi ei vajagi mind otseselt. Ma ei mõistnud, et ma pean ise ennast vajama. Ma mõtlesin, kuidas ma saan nüüd olla õnnelik üksinda. Iga inimese ellu ja maailma kuuluvad ju inimesed. Kas üksi hakkab hirmus. Mis toimus minu peas? Seal oli nii palju küsimusi.

Miks inimesed nii käituvad?

Kas ma peaksin midagi õppima teiste käitumisest?

Kas ma peaksin lihtsalt tegema delete?

Miks ma pean elama selles maskiballi maailmas, kus inimestel on tuhandeid erinevaid maske riiulil?

Kuidas tuua oma ellu inimesed, kes viitsivad vaadata kaane alla?

Samas oli minus suur ootus ja põnevus. Kui ma saan valmis kevadise suurpuhastusega siis on kõik ju uus. Mind ootab miski põnev ja ootamatu. Ma saan valida jälle oma ellu kõik uuesti- inimesed, olukorrad, harjumused, töö, unistused. Ma saan luua täiesti uue elu endale. See on ju põnev ja ärevust tekitav.

Seega oli minus olemas must ja valge pool. Kuid elus ongi alati kaks poolt. Võib-olla on normaalne see kõikumine. Võib-olla ühel päeval me enam ei kõigu ja jääme pidama. Võib-olla ühel päeval jääb meie süda rahule.

Ma ootan seda päeva.

Kui enam ei ole ootust, lootust, pettumusi, kukkumisi, pealiskaudsust, hoolimatust.

On rahu ja armastus. Armastus. Ainult armastus.

 

Ma pole ammu tundnud armastust. Sellist südant soojendavat tunnet. Et keegi teeb hingele pai ja hakkab soe.