Elust ja olust

Mõtlesin, et teen siis natukene detailsema postituse ka.

Seda, miks ma otsustasin trippida kirjutasin mõned postitused tagasi. Aga ega see kohale jõudmine polnud midagi nii lust ja lillepidu. 26 tundi bussis oli ei midagi lustliku. Algus oli kerge, kuid siis hakkas aeg lihtsalt venima, väljas küttis üle 30 kraadi ning ruumi oli vähe. Tekkisid elulised olulised vajadused... tahaks pesta, tahaks süüa korralikult, juua jne. Vaikselt hakkasid kõik kehaosad surisema. Ning kahjuks polnud ka kuni Warssavini midagi erilist aknast vaadata. Tekkis tunne nagu aknataga oleks Eesti loodus, ei midagi erilist.

Bussis õppisin kannatlikust ja leplikust. Kui sul ikka on ebanormaalselt vähe ruumi ja sa pead iga inimhingega enda ümber arvestama siis pole sul muud valikut, kui õppida. Ah, et miks ma just bussi valisin. Ma pole kunagi lennanud ja see on järgmine hirm, mille ületama pean.

Kohale jõudes olid emotsioonid mitmed. Korraga olin õnnelik- lõpuks olengi kohal. Teisalt mu ainus soov oli pesta, süüa ja juua korralikult. Kolmandaks polnud mul aimugi, kus ma olin. Ega ma polnud eriliselt ka ette vaadanud, kuidas ja kuhu ma jõuan, kuid jõudsin ikka parajasse pärapersesse. Seda enam, et väljas oli nii kuum, et hingata oli raske tegi see kõik veel raskemaks. Mõtlesin, et noh kuidagi peab ju siit august välja saama. Leidsin ühe naise, kellega koos bussis olin olnud. Küsisin, kas ta on kohalik ja kuidas ma jõuan soovitud paika. Ta juhatas mind kohe kaardini, andis kaardi kätte ja ütles, et ma jälgiks suurt rohelist S-i. Nii ma siis järgisingi seda, kuid ega sellest suurt kasu ikka pole küll, kui transpordid sõidavad kolmelt korruselt kahte erinevasse suunda. Seisin seal nõutult, musta ja väsinuna. Küsisin umbes 10mnelt inimeselt, kuidas ma lähen ja uskumatu, aga ma sain kõik 10 erinevat vastust!! Kuid 11mnes oli otsene ja selge. Selle aja peale olin leidnud kaks samasugust eksinut nagu mina, kaks õde, kes tahtsid saada põhimõtteliselt samasse kohta kuhu mina. Nii me siis võtsime kampa ja mõtlesime, et riskime siis koos.

Sisetunne ei vedanud mind ka seekord alt ja jõudsingi õigesse kohta. 4 esimest ööd võtsin ma hostellis, kus oli 6 inimest koos. Hostell asus ideaalses kohas, täiesti kesklinnas, välimuselt ja puhtuselt oli okei, kui välja arvata see, et mul joppas olla ühes toas koos 4 poisiga!! Mõtlesin, et no niimodi ikka ei saa ju vedada. Esimese päeva õhtul jõudsin teha juba linnale ringi peale, emotsioonid olid nii laes, et hüppa või lakke lihtsalt.

Esimese öö veetsin hoopis mujal ning ärkasin Tegeli linnaosas. Imeline linn... emotsioonid olid hullumeelsed. Ärkad, jood kohvi, lähed juuksurisse, lähed maniküüri, istud jõeääres, käid shoppamas- mida veel hing ihkab!
Järgmise öö veetsin hotellis ja polnudki nii hull, poisid olid kaua peol ja tulles olid hästi arvestavad ja toredad. Ei tekkinud mingit piinlikuse hetke ega midagi.
Järgmised päevad veetsin lihtsalt linna läbi kolades ja need päevad on praktiliselt üks pikk päev mu jaoks, sest nii palju on kogetud ja nähtud. Ma olen tulvil uut ja põnevat.



Tänaseks olen olnud siin nädala. Kaks ööd olen veetnud hotellis ning ühe öö veedan veel. Tegemist on ikka üüberhotelliga. Hotell ise on selline tavaline, kuid tuba- no anna kannatust. Mul on suurim voodi, mida elus olen näinud, hiigel vannituba ja suur garderoob. Imeline!

Täna veetsin imelise päeva. Hommikul sõitsin kesk Berliini. Käisin söömas parimat tomatisuppi, mis söönud olen. Kolasin kirikutes, mis võtsid lihtsalt hinge kinni ning õhtu lõpus olin nii kõrgel 20sekundiga nagu pole kunagi olnud!

Inimesed on siin imelised. Ma ei suuda ära imestada nende lihtsust ja samas erilisust. Näiteks nende abivalmidus. Ükskõik, kus abi vajad sind aidatakse. Ühel päeval üks naine lihtsalt märkas, et ma vaatan kaarti ja otsin ning tuli juurde ja aitas. Muide see oli ka ainus kord, kus ma tundsin tõeliselt hirmu. Ma jõudsin ühte kohta, kus ma poleks pidanud maha minema, valesse peatusse. See oli hullem, kui meie kopli liinid, mul tekkis ikka reaalne paanikahoog peale.

Inimesed elavad siin! Näiteks ühel päeval sõites rongiga hüppasid peale muusikud, kes hakkasid pilli mängima ja laulma ning siis laulsid juba kõik kaasa... Või näiteks täna, kui autod seisid punase foori taga siis üks mees žonglooris neile. Sellised väikesed asjad on siin igapäev, mis toovad naeratuse näole.
Täna oli rongis kutt, kes oli heledatele tennistele joonistanud peale plätudekontuuri ning kirjutanud Louis Vuitton peale... haha nagu tegelt:D

Siin on hästi palju kultuure segunenud. Hästi palju on musti. On lihtsaid inimesi ja uhkemaid. On kerjuseid ning rikkureid- siin on kõike ja just sellepärast ma armastangi seda maad. Inimesed elavad siin iga kell ja igal pool, kuigi sa oled siin üksi siis kõik on sinu ümber ja elus, nii elus. Palju on geisid, kes üldse ei varja, et on geid, kõik on nii vabad, nagu nii peakski olema.

Igas päevas kohtan ma tõesti vaid ühte mossis nägu, rääkimata poes olevatest teenindajatest- nad on nagu teatrilaval. Eile käisin õhtust söömas ja mind koheldi nagu kuningannat...

Transport on siin nagu kirbupask sõnaotseses mõttes- kolmekordsel tasandil sõitev transport on ebareaalne. Nüüd on mul juba põhiteed selgeks saanud ja ma suudan rahulik olla, kuid alguses on seda võimatu mõista. Siin on vahemaad meeletud, kui sa ära eksid siis kõnnidki kuni leiad teeotsa. Nt täna kõndisin 2 tundi järjest, sest kondasin valet radapidi. Sa pead pidevalt teadma, kust lähed ja kas leiad mõne transpordini. Sest muidu kõnnidki. Normaalne vahemaa kõndimiseks on umbes nagu Tallinnas Lasnamäe otsast Pelgulinna, siin ei pilgu silm ka ja kõnnid ära.

Mida ma olen siiani õppinud...

Ma tänan ennast, et siiani olen elanud filosoofia järgi, et kui kuidagi ei saa siis kuidagi ikka saab, see on end siin nii ära tasunud.

Nüüd ma tunnen, et ma saan kõigega hakkama ja ei tunne hirmu. Hirm on ikka, kuid see ei takista elamast. Tean, et alati leidub väljapääs ja lahendus- absoluutselt alati.

Muidugi pole kõik lilleline ja see üksi reisimine pole lust- õhtuti kisub nukraks ja vahel tahaks kellegiga seda kõike jagada lihtsalt, rääkida või öelda, kui hea tunne on. Aga ma tean, et see ei ole lõputu olukord ning nii hetkel võibolla peab lihtsalt olema. Elus on erinevaid perioode.

Olen selgeks saanud, kes on minu jaoks olulisemad inimesed siin elus ning mõistnud perekonna väärtust. Olen mõistnud, et perekond ongi minu jaoks the one and the best, sest ega keegi teine väga pole küsinud mu elu-olu kohta. See näitab nii palju, kaugel olles saad nendest asjadest aru. Kas selleks peab kaugele minema, ma ei tea.

Homme sõidan Berliinist ära Dresdenisse, mis on veel ilusam ja kaunim linn. Järgmisena kirjutan juba sealt, kui homme on suurte muljetega jalgpall vaadatud!

Dresden...

Ikka soojade soovidega