Mõnikord on nii külm

Kui hetkeks peatuda, lesida diivanil, kõrval auramas tee. Kapil põleb küünal, kõrval viiruk ja õrnalt helisev muusika. Aknataga on õõtsuvad puud ning vihmakrabin. Tekib tunne, et jälle tahaks pugeda maailma turvalisse embusse. Kuskile, kus oleks nii soe, et kunagi ei hakkaks külm. Kui siis mõelda elule, tekib mõte, et see on ikka paganama kummaline koht.

Inimesed tulevad ja lähevad. Osad neist jäävad ning osad jalutavad läbi justkui kiirvisiidil viibides. Igalühel neil on oma roll täita- oma missioon ning eesmärk.

Meil on muidugi raske mõista, et neil kõigil on eesmärk. Me kas nutame või naerame, kui inimesed meie elust kaovad. Me mõtleme ja otsime põhjuseid nagu otsime terve elu seda piiritut õnne. Kas üldse on vaja otsida neid põhjuseid. Mõelda, kes jättis kelle unarusse. Kes kõndis esimesena minema. Võib-olla tuleb võtta seda, kui fakti- tuli, oli, läks ja ju siis pidi nii minema.

Kui tihti sina kellegi elust välja kõnnid ning  kas sa jõudsid oma missiooni täita? Milline oli sinu missioon?

Mõnikord on nii külm.