Mis sellest, mis homne toob?

Küsimus on selles, kas nautida hetke või mõelda homsele?

 

Mina pean olevikus elamist üheks raskeimaks ülesandeks, mida ära õppida siin elus.
Ma kõigun pidevalt oleviku ja tuleviku vahel- ma jumaldan oma tuleviku planeerimist ning see toob minusse teatud rahu. Teisalt, kui lükkan end olukorda, kus oluline on praegune minut tabab mind veel suurem rahu. See on justkui kaaluta olek.

Viimasel ajal olen palju hakanud selle oleviku asja peale mõtlema. Olen jälginud ühe inimese käitumist. Kõik, mida ta teeb-tunneb-mõtleb sõltub sellest, mis saab tulevikus.
Ta väljendab pidevalt tunnet: Aga me ei saa tulevikus koos olla, pigem siis hoian eemale. Ma tunnen seda iga hetk ning mõtlen, miks küll? Miks me ei suuda olla siin ja praegu ning nautida teineteist olenemata sellest, mis toob tulevik. Me ei saa kunagi kellegiga kohtudes olla kindlad, et me hoiame kätest kinni ka järgmisel nädalal. Pidevalt juhtub paaridega ootamatuid asju, ka sajaaastased armastused saavad kummalistel põhjustel otsa. Miks me siis keelame endil nautida, ning mõtleme, et äkki me peaksime rääkima suhteteemadest või ikka paika panema, et meist ei saa asja.

Nii me piiname end igal hetkel mõtetega.
Võib-olla me peaksime selle otsusega ootama?
Kui me praegu kulutame nii palju raha siis hiljem on meil poole vähem.
Ehk ma ei tohiks armuda, sest kallim sõidab kaugele ära?

Me paneme end sundmõtetesse ja sunduskumutesse.

Nii ma siis jälgin ja omaette muigan. Kui jälle tullakse jutuga, et sellest ikka ei saa asja- kaugus, erinevus, keel jne. Ma lihtsalt jälgin ja analüüsin. Analüüsin, kuidas inimesed võivad oma mõtetega rikkuda praeguse ilusa hetke. Ja siis ma vastan südamerahus- jah see lõpebki, kui me kallistame ja läheme erinevat teed. Ma tean, et see lõpeb- aga miks me peame sellest iga sekund rääkima ja rikkuma neid hetki mis on? Vastust ma ei leia.

Ja ma tulen ikka tagasi selle olevikus elamise juurde. Usun, et see on eluliselt vajalik asi, mida võiksime me kõik osata.

Meil on vaja tunnistada, et kõik, mis meie elus juhtub või ei juhtu sünnib praegu, selles hetkes.
Meie elu ei saa muutuda homme või aasta pärast paremaks.
Me ei saa elada mõeldes, et ühel päeval ma hakkan naeratama ja hommikuti mediteerima.
Ühel päeval lõpetan ma kohvi joomise ja hakkan tervislikult toituma.
Ma ei tarbi enam kilekotte ning külastan vaid ökopoode. 
Kui me mõtleme sellele ühele päevale siis on see sama hea, kui mitte kunagi.
Me ei saa ka leiutada ajamasinat. Mitte keegi ei leiuta seda. Meil ei ole võimalik mineviku muuta.
Seega. Kui me ei tea, kas homne tuleb. Kui meil ei ole ajamasinat. Siis mis meil on?
Meil on praegune hetk. Ja võib-olla see ei üllata teid, kuid praegune hetk ei kordu enam kunagi.
Mitte kunagi ei tule enam tagasi sellist hetke, nagu praegu teie kätes on.
Seega, ole kallis ja küsi endalt.
Kui sa ei saa praegust hetke enam homme muuta siis kuidas sa soovid praegust hetke mäletada?
Raskena, kurvana, õnnetuna?
Ükskõiksena, tundetuna, tühjana?
Rahulolevana, õnnelikuna, armastusega?

See, milliseks sa lood praeguse hetke, selliseks muutub terve su elu. Meie elu on väikeste hetkede ja sekundite jada. Sekunditest saavad minutid, minutitest tunnid, tundidest päevad ja päevadest aastad.
Meie elu on justkui mosaiigi ladumine- me asetame erinevaid värve ja kilde üksteise kõrvale ning kokku saame elu. Millist värvi see on? Kas päikese käes see särab ja sädeleb?

Kõik on sinu endi kätes. Ära oota, et su parim sõber, sõbranna või abikaasa tuleb võlukepikesega ja võlub su elu selliseks nagu sa soovid. Mitte keegi ei tee seda. Ja kui teeb siis hakkad sa sõltuma sellest inimestest. Ära anna oma elu kellegi kätesse vaid ole ise selle peremees. Vali, milliseks kujuneb su hommik ning päev. Vali värvid oma ellu ning hetked. Ole oma elu peremees ja kunstnik.

Alusta juba täna.