Pikka aega pole siia jõudnud, lihtsalt päevad on väga sisukad ning lõpuks pole mahti, et kõike kirja panna.
Mul on imeline aeg olnud siiani ja olen veendunud, et aina paremaks läheb. Tunnen, et olen teinud 360 kraadist 300 kraadi muutuse ning 60 kraadi on veel minna.
Olen selle nädala ühe Saksa pere juures, kus mind koheldakse tõeliselt hästi. Tunnen, et kõik see, mis mul kunagi saamata jäi saan nüüd- ühtekuuluvuse tunne, tingimusteta armastus ja siiras hool. Iga päev on olnud nii sisukad ja arvatavasti olen ma näinud rohkem, kui oma elus siiani.
Head inimesed tunneb kaugelt ära. Eile külastasime vanavanemaid, aastates 70 ja peale. Ma ei osanud nende keelt, mis tähendab, et ma ei saanud nendega eriti suhelda. Siiski üritas üle 70 aastane vanaisa minuga rääkida inglise keelt. Näitas kõik vanad fotoalbumid ära ja ma sain kõik onud ja vanaonud teada. Vaatasin ja naeratasin. Mõistsin, et head inimesed tunneb kaugelt ära. Sa ei pea nendega rääkima, kuid sa tunned selle headuse südames ära. Ma oleks jõudnud nagu oma vanaema ja vanaisa juurde ja kogenud neid tundeid, mida oleksin soovinud kunagi tunda. Sel hetkel mõistsin, kui väga igatsen suhet vanaisaga, sellest suhtlusest saab midagi, mida on lihtsalt vaja. Minnes andsid mulle inimesed, kes ei teadnud minust midagi kingitusi ja komme kaasa nagu oma lapsele. Ma ei väsinud kordamast, kui toredad inimesed ikka on...
Võibolla me ei jäägi kunagi elus millestki ilma, kuid see tuleb lihtsalt ringiga ja teistmoodi sinuni. Teiste inimeste kaudu. See ei ole hetk, kus ma süüdistaks oma vanemaid või vanavanemaid millegi tegematuses. Alati inimesed lihtsalt ei oska teha, mis nad tahaksid. Kui me hiljem kõik mingil moel siiski saame, mida me vajame siis onju kõik hästi.
Tunnen, et minu suhe on kaugel olles minu perekonnaga hoopis teiseks saanud. Esimest korda elus tunnen, et nad tõesti igatsevad, hoolivad ja armastavad. See on hea tunne. See ei ole tunne, mis mind tagasi koju lennutaks ja paneks seda tahtma teha, kuid see on hea tunne.
Tänaseks olen täpselt 20 päeva siin olnud ja mul pole ikka veel tunnet, et ma peaksin koju naasma. Alateadlikult ma ootan ja panen end proovile, millal see tunne tuleb ja milline see tunne on. A la ``aitab ja nüüd on vaja koju minna´´. Mul on isegi imelik öelda, koju tagasi minna, sest ma tunnen, et siin ongi minu kodu- minu rahu, minu süda, minu armastus.
Ma ei tea, mis tunded valitsevad mind ja H-kut, kui ma lahkun. Täna on viimane kord, kui me näeme- võibolla mitte. Ta on inimene, kelle hoolde ma annaks iga kell oma südame ja teaks, et see on turvalises paigas. Inimene, kellel on nii õiged väärtushinnangud, kes on nii tark, inimene kellele ma vaatan tõeliselt alt ülesse. Ehk on see õppetund ja elu näitab, milliseid inimesi tuleb tõeliselt hoida ja hinnata. Et elus löövad rohkem särama terved väärtused ning tark mõistus, mitte badboys män.
Hetkel tunnen, et lahkudes see pole lahkumine. Ma olen hakanud tõeliselt mõistma inimeste armastamist kaugelt. Võibolla on ühed inimesed, kes vajavad armastust koguaeg ja lähedalt. Nad soovivad, et teine ootaks neid igal õhtul kodus ja oleks igal hetkel olemas. Kas see on tõeline armastus või hoopis harjumine? Ja on teised, kes võivad armastada teist olenemata, kus teine on või kellega. See on tingimusteta armastus ja ma usun, et tõeline armastus. Sa lased teise vabaks, kuid siiski hoolid. Sa lased teisel õnnelik olla, isegi kui ta on kellegi teisega. Sa tunned, et teisel on õigus õnnele, isegi, kui see pole sina.
Paar päeva tagasi ilmutas minevik. Jälle ma kuulsin neid solvanguid ja kriitikat. Omal moel oli see värskendav, sain tunda, et mõned inimesed ei muutu siiski kunagi. Nüüd aga hoopis naersin nende solvangute üle. Teisalt sain teada, et teine on oma eluga lõpuks vist siiski edasi läinud ja otsuse teinud, et enam ta mind ei kummita. Ehk tõesti enam ma ei saa kõnesid sellest, kuidas mind ikka armastatakse ja kuidas minust paremat ei ole- aga otsust teha ei suudeta. Ja siis üritati muljet jätta, et see naine on ikka rohkem nagu sõber ja ta ei ta mis saab jne... Oma peas mõtlesin, kui kaua suudab üks mees keerutada kuuma pudru ümber enne, kui otsustab, kas sööb või ei söö. Siis laususin puhtast südamest sõnad, mis arvatavasti lõpetasid meie vestluse: Mul on hea meel, kui sa leiad kellegi, kes su õnnelikuks teeb. Sest kui sinu süda on rahul siis peab minu süda ju ka olema.
Arvatavasti oli see kõige viisakam vestlus meie vahel. Ilmselt ta ei mõistnud seda ja ei mõistagi. Ilmselt on tal vaja ikka oma peas kääritada mõtteid stiilis, noh aeled seal maailmas kellegiga ringi jah. Kuidas on üldse kellegil õigust nii mõelda või öelda, teadmata, mida teine kogeb või tunneb?
Aga see on minevik. Iga päevaga tahan õppida rohkem andma ja mitte soovida saada. See on elus ikka nii oluline asi. Sa kallistad teist mõtlemata, kas teine sind vastu kallistab. Sa puudutad lootmata, et sind vastu puudutatakse. Sa soovid saada, aga esmalt soovid anda. Andmine teeb sind terviklikumaks.
Samamoodi olen hakanud väärtustama suhtlust. Suhtlus on kõigi inimsuhete aluseks. Muidugi on raske suhelda, kui sa keelt ei oska jne, aga peab püüdma. Nt eile mõtlesin sellele, et kui me oleme kuskil külas siis oleme me nii viisakad- hommikul ärgates tervitame rõõmsalt ning ei ütle kunagi halvasti. Siis aga lähme koju ja käitume oma perekonnaga nagu matsid, ei tervita, ei täna, ei ütle hästi. Mida see perekond siis valesti on teinud? Me oleme lihtsalt harjunud nendega. Me usume, et nii väsitav on igal hommikul naeratada ja tervitada. Omas peas võibolla isegi mõtleme, et see pole vajalik. Aga külas olles siis on vajalik? Kas võõrastega olles oleme justkui teatrilaval, mis pole meie elu?
Tänaseks aitab. Vahel on vaja teha seosetuid postitusi nagu see siin. Kirjutad, mis pähe lööb ja jutul puudub seos. Tegelikult ma nii kirjutada ei armasta. Selliseid postitusi tegin, kui olin 18 ja kirjutasin sellest, mida täna sõin või jõin.
Saadan palju armastust kõigi südametesse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar