Siin, et minna tagasi

Kui täna kõnelesin sellest, et kas minu reisi eesmärk on täidetud siis tõsi, see on täidetud selleks korraks.

Ma usaldan end 100%-ist 110%. Nüüd ma tean, et elus ei ole olemas võimatuid olukordi- absoluutselt alati saab ja kui kuidagi ei saa siis kuidagi ikka saab! Meie sees on alati miski, mis ei murdu kunagi. Me võime armuda, saada haiget ja tõusta jälle- me teeme seda alati! Ükskõik, kas meie hinges on siis mõrad või mitte, aga elu läheb alati edasi!

Rasketes olukordades on parim naerda! Kui sa eksid nii totaalselt ära, et endal hakkab ka piinlik siis vihastamise asemel naera. Naera lolli olukorra üle ja olukord laheneb iseenesest. Minu reis oli täis lolle olukordi. Enamuse ajast olin ma totaalne kaamel, kes kappas ühest kohast teise oma pagasiga, siis jälle eksis ja jälle leidis. No mis sa ikka teed selles lollis olukorras- muidugi naerad.

Ühel päeval isegi istusin tund aega koha kõrval, mida olin 3 tundi otsinud. Ajab ikka naerma küll tegelikult.

Minu reis oli täis märke. Ma ei tea, kas ma tahtsin neid näha või need olidki olemas. Võib-olla olin ma piisavalt selge ja puhanud, et neid näha. Pidevalt elu andis mulle mingid märgid, mida kuulasin neid ja siis tegutsesin.

Nüüd ma tean, kes on tõeliselt kuld inimesed minu elus. Inimesed, kellele helistada nuttes, kui kaotad suures linnas rahakoti ära. Inimesed, kellele öelda, kui igatsus on hinges. Inimesed, kes alati tahavad teada, kuidas sa end tunned. Kuld, puhas kuld.

Ma kuulasin terve selle reisi oma südant ja keha- see oli täiesti uus kogemus. Sa käitud täpselt oma keha ja südame järgi. Kui enam ei jaksa, istud ja puhkad. Kui ei taha tõusta, siis ei tõuse. Kui tahad kell 3 päeval õlut juua siis jood. Kõik on lubatud. Olla enda vastu hea ja lahke on imeline kogemus.

Olla avatud maailmale on nii oluline. Mõista, et me kõik oleme üks. Naeratada soojalt võõrale. See on nii lihtne ja ometi nii raske.

Istun ja sõidan koju. Raske on mõista, mis tunded sees on. Eile veel oli kõik segi. Nutsin nagu väike laps ja ei osanud tunda rõõmu koju minemisest. Olin täidetud vaid kurbusega. Täna ärkasin selle peale, et nutsin unes. Nutsin, sest nägin, kuidas väike beebi suri. Olin maganud vaid mõned tunnid, kuid olid rõõmus ja minus oli kergus. Ma ei tahtnud nutta. Siis aga tegi üks inimene oma käitumisega haiget, ma pettusin ja ma lahkusin vaatamata tagasi ega tundmata. Armusin ja kukkusin. Läksin ja teadsin, et ka see ei murra mind.

Nüüd tean veel paremini, et tugev naine ja nõrk mees ei sobi kokku. Kui nad üksteist täiendavad on see imeline kooslus. Aga mehe oluliseim ülesanne on olla mees ja naist toetada. Olla see tugev kalju, mis ei murdu. Kui ta seda ei tee siis kuidas ta mees on? Kuidas saab naine naine olla?

Seljataha jäävad kilomeetrid ja nii palju mälestusi. Iga päev oli nagu paks raamat, nii palju emotsioone ja tundeid. Tunnen, et tahan edaspidi ainult minna. Koguaeg vaadata ainult ettepoole ja mitte kunagi enam tagasi. Elu on justkui pidev jala gaasipedaalil hoidmine. Sa ei saa vajutada pidurit, sest maailm läheb edasi. Sa pead vooluga kaasa minema ja liikuma aina paremuse poole. Mitte kunagi ei tohi unustada, et iga uus päev on uus võimalus- võimalus õppida, kogeda, areneda, paremaks saada, tunda, naeratada ja armastada. Kui mitte täna ega homme siis millal veel?

Naasen parema ja tugevama inimesena, et olla ja jälle minna. Tulla ja jälle minna. Kui täna vaatasin tagasi sellele paigale siis korra tuli pisar kurku. Siis aga naeratasin ja mõistsin, et meie elu on koguaeg täidetud minekute ja tulekutega. Me ei saa jääda paigale, sest siis läheb maailm eest ära. Seega, kui meie elus on nii palju minekuid ja tulekuid siis meil on vaja vaid suhtuda sellesse rõõmu ja armastusega. Iga kord tuleme tagasi parema inimesena.

Armastan elu ja elamist.

Kirjutasin selle päev tagasi, olles tagasiteel. Tänaseks olen juba kodus ja hakanud kohanema, kuigi see siiski ei õnnestu. 

Olen õppinud viimase aastaga selgeks positiivse suhtumise kõiges siin elus. Kuid tagasi tulles oli justkui see oskus minult võetud ning on seda siiani. Esmalt jõudes Eestisse tekkis mul lämbumistunne- seda ei anna kirjeldada. Ma ootasin rõõmu, ma ootasin sooja tunnet, ootasin midagi, mis annaks märku `` ah ja nii hea on kodus olla``. Aga midagi ei olnud, tühjus oli. Mõtlesin peas vaid mõtteid, millal ja kuhu ma jälle saan minema minna.

Tunnen, et süda jäi sinna, täiega jäi. Ma ei tunne, et mul oleks siin midagi, mille nimel olla. Olles seal, suures linnas üksinda ja nii kaua ei olnud ma kordagi üksi. Ma ei osanud seda tunda. Siin on mul see tunne igal hetkel. 

Olles seal, armusin. Armusin niimodi, et mind koheldi nii nagu mind pole kunagi keegi üheski suhtes koheldud. Me olime absoluutselt koguaeg teineteise kaisus ja koos. Kõik oli nii ilus... Kuid sellel hommikul, kui ta põgenes ja kadus suutis keegi mu südame jälle katki teha. Ma uskusin, et pole enam selleks võimeline.

Kõik, mis nüüd tunnen on loomulik. Nii palju küsimusi on peas.

Peamine neist- oli see kõik mäng ja kui oli siis mis eesmärkidel?

Mida teie mõtleksite, kui inimene hoolib nii väga ja päev hiljem ei vaevu küsimagi, kas sa jõudsid koju?

Ja nüüd teda lihtsalt pole, ei olegi. Lihtne oleks asjad ümber mängida oma peas ja südames- oli lihtsalt suveseiklus ja kõik. Aga ma ei oska nii, mul on liiga suur süda selleks. Ma ei taha olla mingi nukk, keda võetakse ja jäetakse. Ma olin see kunagi, aga enam ei ole nõus olema, mitte kunagi. 

Kui sa üks kord lähed siis sa jäädki minema.