Mis on selle tunde nimi?

Istun ja mõtlen, mis minuga toimub.
Tahtsin magada. Puhata.
Ei saanud. Kõik ümberringi häiris.
Tõusin ülesse, sest sees oli nii tugev tunne.
Tunne, millele on raske nime anda.

Otsisin nime, aga ei leidnud. Kuid tunne oli nii tugev, et pisarad tulid silmad.
Kõik mu elus oli hästi.
Mu ümber oli armastav kodu.
Inimesed, kes olid mulle nagu oma pere.
Inimesed, kes ootavad mind alati tagasi.
Rohkemat, kui oma pere.
Mul oli raha.
Mul oli seiklus.
Mul oli vabadus.
Mul oli töö tulevikus.

Kõik oli nii hästi, aga see meeletu tunne sees...
Siis mõistsin, et see on märk kuskilt kõrgemalt.
Elu tahab mulle midagi öelda.
Anda märku.
Aga ma ei kuule selgelt seda kõike.

Hetkeks mõtlesin.
Äkki kõik on liiga hea, liiga hästi ja nüüd on mul halb?
On see võimalik?
No ei ole ju.

Ma ei tundnud, et see oleks igatsus.
Koduigatsus või pereigatsus.
Võibolla ma olen liiga kauaks siia jäänud.
Võibolla hakkab see kõik muutuma juba tõeliseks eluks.
Võibolla kõik seguneb ja kaovad piirid.
Võibolla pole see enam reis või seiklus vaid tõeline elu.

Kui sa ei leia oma tunnetele nime siis neil polegi nime.
Nad on tunded.
Sa ei tea kas neid vältida või tunda. Jää neutraalseks. Leia kesktee.

Me kõik oleme inimesed.
Me ei saa koguaeg naeratada ja särada.
Me sooviksime ja me võiks, aga see ei ole võimalik.
Elus ei ole miski püsiv, kõik muutub iga sekund ja me lihtsalt peame vooluga kaasa minema.
Me ei saa istuda rongipeatuses ja lõputult vaadata mööduvaid ronge. Me peame valima suuna ja kaasa liikuma.
Muidu me jääme elule jalgu.
Me eksime aina sügavamale ja sügavamale ning meil on veel raskem leida tõelist mina ning tõde.
Kui me tõde ei leia, ei leia me midagi.

Istun ja kordan.

Sa oled hoitud ja kaitstud.
Sa oled väärtuslik.
Sa oled väärt vaid parimat.
Sa oled armastatud.
Sa oled hea.
Sa oled parim versioon iseendast täna, homme ja alati.
Sa oled kuld.
Hoia end.
Hoia end justkui kallimat aaret.
Sest sina, ainult sina oled kõige olulisem.