Lihtsad mõtted...

Me sündisime maailma olles avatud armastusele. Beebina andsime ja võtsime armastust vastu tingimusteta. Armastus voolas vabalt ning miski ei tõkestanud selle teed. Mitte kunagi sa ei mõelnud: ``Ma hoian end praegu parem tagasi, sest sellele inimesele ei pruugi meeldida mu välimus või ehk ta teeb mulle haiget.`` Iialgi ei muretsenud sa, et asjad võiksid valesti minna ja sa jääd kellestki ilma.
Suuremaks saades pani maailm järjest tõkkeid ette. Nägid suhete purunemisi, keegi armastas vastu armaseta ja keegi sai haiget. Kohtasid palju valu ja kurjust. Ühel hetkel tegi see nähtu sind ettevaatlikuks ja tundma end ebakindlalt- kas ka minuga võib nii juhtuda? Ettevaatlikus kasvas ja kasvas, pidurdades sinu soovi saada tingimusteta armastust, mida sa tegelikult väärid...
Kui palju sa tänasel päeval kuulad tõkkeid ja lased end takistustel peatada? Kui tihti sa tahaksid alla anda raskuste ees? Liiga tihti?

Me ei tohi karta elada ega eksida. Me ei tohi tunda hirmu haiget saada, sest see kõik on loomulik. Me soovime pidevalt, et kõik oleks korras, kuid mis tähendab korras olek? Me soovime naeratada ja mitte kunagi tunda valu, kuid mis õpetaks meid elama, kui mitte valu? Meil on võimalus teha teisi õnnelikuks, kuid selleks peame esmalt ise tundma õnne. Õnne enda sees. Inimesed tulevad ja lähevad, nagu rongid jaama saabudes ning lahkudes. Elu on justkui sõel, mis valib välja parimad ning teeb meie südamesse neile koha. Pole oluline, kas neid inimesi on üks või kümme, oluline on, et on.

Jah, vahel läheb meil kõigil aega, et mõelda välja, mida me tegelikult tahame, kus me tegelikult olla tahame, kellega me tegelikult olla tahame, kuidas me tegelikult olla tahame. Mingil hetkel me saamegi vastuse, vahel kõige ootamatul hetkel, aga saame. Vastused ripuvad sageli me peade kohal, me lihtsalt ei ole veel nii kõrgele kasvanud, et nendeni ulatuda - aga varem või hiljem me nendeni küündime. Siis haarame nad oma kätte, südamesse ja paneme pähe. Iga vastus nõuab aega harjumiseks ja ümber harjumine ei ole alati kõige lihtsam, aga inimene jõuab sinna. 

Kas valu on ainult meie mälus?

Kui mõtled hetkeks inimesele või sündmusele, mis tekitas sulle suurt valu aastaid tagasi siis millised tunded sind tabavad? Kas tunned, et valu oleks justkui värske kuju võtnud või oled selle valuga juba lõpparve teinud? Kui mõtlete inimesele, keda kunagi armastasite kas talle mõeldes tunnete armastust, viha või ükskõiksust? Kas on võimalik, et tundsid aastaid valet tunnet?

Olen hakanud mõistma, et valu on kinni meie peas mitte hinges. Me mäletame valu, seega see toimub meie peas, mitte südames. Ja ajaga valu kaob, tõesti- see kaob. Kui tunnete praegu valu siis teadke, et iga päeva möödudes jääb see valu kaugemale ning ühel päeval seda enam pole. Mõelge hetkeks mõnele valusale sündmusele, millised tunded esile kerkivad- valu, viha, hirm või tuimsus? Kõik need on inimlikud tunded, kuid tuleb õppida ja aru saada, kuhu nad on jäänud ja mida tunded meile öelda tahavad.
Avastasin, et olen aastaid tundnud valet tunnet. Olen uskunud, et olen armastanud, teadmata, mis tähendab üldse armastus. Roosad prillid ees olen näinud teist sellena, kes ta pole ja uskunud helesinist maailma. Isver, sellele on päris paha tagasi mõelda. Sa oled kellegile kinkinud armastuse tunded, kuid kogu see aeg on olnud pettus iseendale ning teisele... ma ei teagi mis. Kas nüüd sa tead, mis tähendab armastus? Kas oled mõistnud õppetundi, mis oli vaja omandada nende aastatega? Kas nüüd sa tead, kuidas ennast austada ja hinnata? Ei, ma ei tea neid vastuseid veel, kuid ma olen nendele lähedal, sest pidev enesega töö on suurim ülesanne minu jaoks ärgates ja magama jäädes. Võibolla ma tegelen isegi iseenda kallal töö tegemisega öösiti, unenägudes tundub see nii.
Kui teile on pea aasta aega valetatud, ära kasutatud, muudetud teid vaimselt ning füüsiliselt siis see paneb tegema enesega tööd ja asja analüüsima.

Mööduv nädal on olnud hullumeelne, ma pean endalt vabandust paluma, sest pole pidanud oma lubadust. Asusin ikkagi tööle kellegi alluvusse, kus on vaja olla nii nagu sulle öeldakse, see pole just mee lakkumine, kuid see on hetkel hädavajalik. Seega, kuna see olukord hetkel on mulle lihtsalt vajalik siis katsun selle muuta võimalikult meeldivaks ja midagi sellest õppida.

Igaljuhul minul on jõulud juba täiega südames, jõuluküünlad on aknal ja glögi käib igasse õhtusse. Iga pühapäev on mul tunne, et lihtsalt peatage see päev- ma tahan veel nautida, olla, iseendaga mõtteid puhastada ja väärtustada üksi oleku aega. Hea on see, et ma ei vaja enam kedagi. Ma ei vaja kinnisideena teist poolt enda kõrvale, et keegi oleks minuga. Mul on niivõrd hea iseendaga, et seda on raske kirjeldada. Viimasel ajal on nii palju uusi inimesi mu ellu tulnud, aga ma ei ole neid väga julgelt oma ellu lasknud. Ma isegi ei suuda anda oma aega, et teha üks lõuna või õhtul kokku saada. Küsin- milleks. Mul on päevad hommikust ööni täis tegemist ja üksikud päevad, mis on- need on täielikult iseeendale. Mul ei ole aega ning paljudel on seda raske mõista. Telefoni otsas ohatakse raskelt- sul on ju koguaeg tegemist, sul pole aega. Minu vastus on sellele olnud alati, kui vaja leiab alati aega, aga mulle ei meeldi lihtsalt elu käest lasta. Muidugi on hea lihtsalt olla, imeline, kuid see on veel nauditavam, kui seda aega on vähe.

Ma ei tea kedagi, kes oleks kaugele jõudnud, kuid see oleks lihtsalt tulnud. Kuhugile jõudmine nõuab VÄGA palju tööd ja seda tööd on vaja teha. Kui ma tean, et aastate pärast tahan olla kuskil siis hingangi selle nimel, et seal olla ja kui vaja  väärtustan kogu aja sellele. Ma tean neid pisaraid, kui oled jõudnud sinna, kus oled tahtnud. Seda imelist tunnet, kui su unistused ongi sinu ees ja sul jääb vaid üle neist kinni haarata. Võibolla minu hõivatud elustiil tähendab seda, et mul on paganama suured unistused.

Mul on viimasel ajal nii suured tiivad kasvanud, mis sunnivad mind lendama väga kaugele, riskima ja tegema seda, mis vaja. Minu mõtted on täidetud täiesti hullumeelsetest mõtetest, mida elus sooviks kogeda ja kohtades, kus ära käija. Alanud on uus aeg, vapustav aeg.

Ma ei vaja teist inimest, et end hästi tunda. Ma ei vaja kedagi selleks, et mind armastataks. Mul ei ole vaja kõrvale teist inimest, kes minus tekitaks vajaliku tunde. Ma vajan ennast ja enese täit usaldust enda ja maailma vastu. Ma vajan ennast, oma unistusi, tahtejõudu ja soovi täita oma soove.

Lõpuks ometi on kõik valikud minu käes. Sind austatakse siis, kui austad ennast ja ütled vahel ka EI.

Mille järgi sina endale kaaslase valid?

Mille järgi sina endale kaaslase valid? Kas sa vaatad esmalt välimust, kuulad oma sisetunnet või juhindud põnevuse otsingutele? Oled sa kindlaks määranud oma kaaslase tüübi või uued tutvused on sinu jaoks sama kerged, kui pühapäeval kaua magamine? Kas tänapäeva maailmas jälgime me raamatupoes vaid raamatukaasi, lugemata tagumiselt küljelt kokkuvõtet?

Mul oli üllatuslikult eile hetk, kus mul oli tõeliselt igav. Ma pidin kuskil olema, kus polnud võimalik minna ja olla mujal, ma olin kirjutanud nii palju artikleid, et enam aju ei töödanud ning mõtlesin, mida nüüd teha. Kuskilt avarustest tuli mulle meelde, et mul on ühes tutvumisportaalis  konto ja ma mõtlesin, et lähen vaatan, mis seal toimub. Sain üllatuse osaliseks- postkasti oli kogunenud palju kirju. Kirjad olid stiilis, kas tuled mulle naiseks, saame tuttavaks jne. Hetkeks muigasin selle idiootse netitutvuse süsteemi üle, kuid minus tekkis mingi hasart. Mõtlesin, et vaatan, mida sellel maailmal siis mulle pakkuda on. Nokkisin välja asjalikumad valikud ja hakkasin suhtlema, leidsin veel teisigi juurde. Korraga valdas mind kirjeldamatu ekstaas- nii palju tähelepanu, uusi tutvusi ja põnevaid inimesi, kas ma peaks tõesti seda virtuaalmaailma usaldama? Tahan kahelda.

Ma ei saa ka nentimata jätta seda, et interneti tutvumisportaali on kogunenud siiski inimesed, kes 1. otsivad endale kaaslast 2. otsivad seda välimuse järgi. Või ehk võiks ennast lohutada mõttega, et see on süütu maailm, kuhu on kokku saanud inimesed, kellel muidu pole aega kuskil käija ja tutvuda? Võta nüüd kinni, kus see tõde on ja võibolla polegi tõde. Äkki on vaja meil endal tõde leida. Igaljuhul ma võtsin riski, avanesin sellele maailmale ja leidsin uusi tutvusi. Ma ei pane kätt ette sellele maailmale, sest hetkeks ma tunnen, et on põnevad inimesed, kes huvituvad mu elust ja on sellest vaimustuses- tõsi, nad on siiski võõrad mulle.

Huvitaval kombel tutvun tihti peale vanemate meestega ning nendega just kellel  ka lapsed on. Kas mineviku saagaga inimestega on võimalik uus tulevik luua? Meil kõigil on tegelikult minevik, küsimus on vaid selles, millisel määral ja kui aktiivselt. Väga paljudel meestel, kellel on juba üks pere minevikus on raske luua uus pere. Nad võivad küll kinnitada sõnadega, et see pole probleemiks, kuid sa näed, et miski koguaeg takistab edasi liikumast. Kas selliseid mehi tuleks mõista, anda neile aega, olla kannatlik või kohe suhtuda asjasse mõistusega? Kas meestega saab sõber olla? Kehtib ju üldreegel, et ei. Juhul, kui naisel ja mehel on oma pere siis pole üldiselt probleemi, kuid teisel juhul, kas saab? Minul on sellega alati raskusi olnud, võibolla ma olen lihtsalt leidnud enda jaoks liiga atraktiivsed mehed.

Millal ma jõudsin üldse sinna etappi, kus julgen, suudan ja saan sellistest teemadest kirjutada? Hiljuti, siis kui sain aru, et minu minevikus tehtud valikud on olnud valed ja ma olen kandnud väääga vääga suuri roosasid prille. Roosad prillid on pannud mind nägema inimesi nendes värvides, mis olen tahtnud näha. Ma olen eksinud, ma olen teinud valesid valikuid ja olnud valede inimestega koos. Ma olen teinud endale haiget ja lasknud endale haiget teha. Olen tundnud nii vaimset, kui ka füüsilist vägivalda. Kuid, mis peamine- ma olen õppinud ja nüüd kuulen hädasignaale ja hoiatavaid märke. Tõsi, siiski ikka veel ma libastun meeste ees, kes on nii hurmavad, et ma lihtsalt ei taha näha, kui tühiselt ta minuga käitub. Mul on imeline võime silm kinni pigistada selle ees, mida ma näha ei taha, kuid võibolla oleks aeg hakata nägema laia plaani ja kõike seda, mida näha ei taha? Ma arvan küll.

Mis peamine, ma olen valmis, sest olen lõpuks lahti lasknud vanast, mis haiget tegi. Ma olen ületanud selle valu, kibestumise ja pettumuse. Olen avatud kõigele uuele ning parimale, mis elul mulle pakkuda on. See on hea tunne!

´´Inimestena me tahame armastada ja olla armastatud. Me igatseme tasakaalukat paarissuhet ning samas teame, et just paarissuhe võib meid teha üks hetk ülevoolavalt õnnelikuks ja teine hetk ääretult kurvaks. Mida täiskasvanumaks saame, seda rohkem hakkame mõistma, et paarissuhe on justkui omaette teadus ja tundmatu maastik, ning kes lõpuks sellel maastikul õnnelikult oma koha leiab, on medalit väärt.´´

Põhjus, miks enamik inimesi "õiget" partnerit otsides ebaõnnestuvad, on enesestmõistetavaks pidamine, et "õige" on see partner, kellega koos olles me ise endid muutma ei pea. Me otsime partnerit, kes kompenseeriks meie psühholoogia lahendamata aspektid, et võiksime tunda ennast terviklike ja õnnelikena ega peaks oma silmast palki otsima.
Näiteks, kui tunneme ennast üksikuna ja ebaturvaliselt, siis soovime alateadlikult leida partnerit, kes neid puudusi kompenseeriks ning meie elust üksinduse kõrvaldaks ja turvatunde tekitaks. Kui me tõesti niisuguse partneri leiaksime, siis võiks meil olla mugav elu, kuid selline partner ei sunniks meil oma psühholoogiat tervendama ning oleks seega takistuseks isiklikul arengul ja vaimsel kasvamisel.
- See more at: http://alkeemia.ee/artiklid/Too-oma-ellu-oige-partner/l-48/c-1382/#sthash.Q4HGAFNx.dpuf

Põhjus, miks enamik inimesi "õiget" partnerit otsides ebaõnnestuvad, on enesestmõistetavaks pidamine, et "õige" on see partner, kellega koos olles me ise endid muutma ei pea. Me otsime partnerit, kes kompenseeriks meie psühholoogia lahendamata aspektid, et võiksime tunda ennast terviklike ja õnnelikena ega peaks oma silmast palki otsima.
Näiteks, kui tunneme ennast üksikuna ja ebaturvaliselt, siis soovime alateadlikult leida partnerit, kes neid puudusi kompenseeriks ning meie elust üksinduse kõrvaldaks ja turvatunde tekitaks. Kui me tõesti niisuguse partneri leiaksime, siis võiks meil olla mugav elu, kuid selline partner ei sunniks meil oma psühholoogiat tervendama ning oleks seega takistuseks isiklikul arengul ja vaimsel kasvamisel.
- See more at: http://alkeemia.ee/artiklid/Too-oma-ellu-oige-partner/l-48/c-1382/#sthash.Q4HGAFNx.dpuf

Liigutus ja heli

Armastus kingib elu inimestele, suhetele, loomingule, loodusele, kõigele...
Mida võimsam on armastus, seda vähem on vastuväiteid, kaalutlusi ja järelemõtlemist.
Armastus on nagu puu ja armastaja justkui vari- vari võib küll olla päris kaugel puust, kuid on alati sellega seotud. 

Sinu valguses õpin ma, kuidas armastada. Sinu ilu õpetab mind luuletama. Sa tantsid mu rinnas, kus keegi sind ei näe. Mina vahel näen.
Sa oled rõõm, meie oleme keel, mis püüab sind väljendada. Me oleme saja erineva kõlaga naer.  

Iga liigutus ja heli on seotud usuga- nagu veskikivi, mis oma hõõrumisega püüab kannatlikult selgitada seda usku, mis tal on jõesse. 

Räägitakse aknast, mis võib avaneda teise hinge, kui aga pole seinagi, kaob vajadus ka akna järele.

Usk on uskuda!

´´Pika maa tee lõppu jääb väike maine ilm. Mille kohal tippu ei näe mu silm. Kuid mu väike elu siin on ainuke. Siin on kõikjal mu valu ja viimne vaimuke. Nii ma siis olen kuis sa taevas ka minu üle on ta. Nii ma siis usun, et saan kord taeva tippu näha ma. Kui ma suureks saan siis enam ma tugev olema ei pea. Ei pea olema ma kena, vaid lihtsalt iseenda vastu hea. Sest mu süda tahab sooja, sees kui tuksub ta. Ma palun sinult looja mind ikka uskuda. ´´

Minu imeline nädalavahetus algas reede õhtul. Lõpetasin kell kümme õhtul töö ja mind valdas nii mõnus vabaduse tunne. Ma tundsin, et minu ees on kõik valla, terve maailm. Minus on vabadus valida, olla ja elada. Jõudsin koju ning loogiliselt oleksin pidanud vajuma voodisse. Olin 12 tundi olnud jalgel ning lisaks ka haige. Kuid kummalisel moel olin saanud kuskilt meeletu energialaengu. Juba järgmisel hetkel leidsin end sõbraga täiesti idiootse filmi üle naermast. Kui ma olen siiani vältinud komöödiaid ning valinud alati tõsisemad filmid siis seekord läks teisiti. See labane film ja südamest naermine ei millegi üle pani mind mõtlema selle ütle, et ehk vajame me oma ellu täiesti väärtusetut komöödiat. Kui sa oled võimeline naerma justkui ei millegi üle, oled sa võimeline naerma ka valu üle. Minus oli veel nii palju jõudu et poole ööni kirjatükke kirja panna ja lõpuks voodisse vajuda.

Laupäeva hommik tõi tõelise päikese. Minus oli veel suurem energiadoos, kui reedel ning ma olin valmis justkui maailma vallutama. Hommikul panin paika plaanid, et õhtul on family time koos köömne ahjukartulite ja jõulutoiduga. Läksin kolasin oma lemmikud sekkarid läbi ja hõljusin sutsu omas mullis. Soovi ja saad. Järgmine hetk ma olin venna ja venna naisega linnast väljas looduses. Noh näete- soovi ja saad, seda ma ju tahtsingi. Imeline loodus andis veel rohkem aimdu sellest, et vabadus elada on ikka võrratu. Leidsin end Paldiski õõvastavast linnast ning Pakri poolsaare tipust merele vaatamast, oh seda imelist ilma... Õhtul istusin family time lauas ning soe tunne oli olla pere keskel. Kell kümme oli kosutav vajuda unne, et ärgata pühapäeva hommikul värskena!

Tänane on olnud sama imeline, kui eelnevad päevad. Hommikul säras päike mõnusalt tuppa ning mind ei häirinud isegi see meeletu tuul. Seadsin sammud kirikusse ja sain meeldiva kogemuse. Ei palun ärge arvake, et ma oleksin usklik nagu paljud seda teevad. Kirikus käimine ja ühe küünla süütamine toob täiesti kirjeldamatu rahu. Mulle meeldib vahel kogeda ebatavalisi asju ning olla täiesti ebareaalses keskkonnas. Ja seda ma saingi.

Esimesena käisin Eesti kirikus, Jumalateenistus oli just lõppenud ning meeleolu oli rahulik. Mõned kallistasid, mõned oli välismaalased ning mõned nutsid. Aga palju oli ka õnnelike nägusid. Kuna seal ma ei saanud oma sooviküünalt süüdata läksin Vene kirikusse. Minu soov täitus, üks küünal koos soovidega jäi sinna põlema. Seal kirikus sain aga hoopis teistsuguse kogemuse. Jumalateenistus oli lõppenud ning inimesed seisid järjekorras, et käija ja suudelda risti. See pani mind mõtlema...

Me kõik peame midagi USKUMA. Ma vaatasin neid inimesi ja sain aru, et nad on meeletult tugevad, sest neil on usk. Mis oleks, kui me kõik usuks millegisse või kellegisse väga tugevalt. Usu omamiseks ei pea olema usklik ja kirikus käima. Usu oma võimetesse, oma lähedastesse, ükskõik millesse, aga pea meeles- iseendasse PEAB uskuma!
Ja järgmisel hetkel olin ma Paljassaare mereääres koos tuule ja tormiga. Soovi ja saad!

Täna saan tõesti öelda, et olen väga õnnelik inimene ja teate tänu millele? Sest ma ei teinud kaks päeva tööd, ma kuulasin oma sisetunnet ja kuulasin nii palju, et sain ka aru asjadest, mis ei peaks minu elus olema.
Mida annab inimesele vabadus? KÕIK! Vabadus valida, mida sa teed, kus sa oled, kellega, kuidas ja mis tunded on sinu sees. See ongi elu, ausalt. Juhtusin täna kuulama ka Raadio2 saadet Halloo Kosmos, kus küsiti ühe targa inimese käest, mis on õnn ning mulle nii meeldis ta vastus.

´´Õnn on see, kui saad teha seda, mida tahad.´´
Ja teate nii ongi. Kui julgete öelda asjadele või inimestele EI. Valida selle, mis sinu hinge soojendab ning armastada iseennast kõige rohkem. See ongi elu.

Ma kujutasin eile korraks ette, mis oleks, kui keegi ütleks mulle, et täna on minu viimane päev elada. Mida ma teeksin? Kus ma ära käiksin? Kellelt ma andeks paluksin ning kellele andeks annaksin?
Ja teate selline mõte tegi mind kummaliselt rõõmsaks, sest ma sain aru, et ma võin ju igapäev nii elada, jah võingi!

Puhkus

Võta puhkust.
Võta puhkust, kellekski olemisest.
Võta puhkust kuskil olemisest.
Võta puhkust millegi ajal olemiseks.
Võta puhkust praegu olemisest.

Võta puhkust asjade tahtmisest.
Puhkust lootustest.
Lase asjadel siiski mitte aset leida.
Võta puhkust asjade kartmisest.
Lase maailma kõiksusel teha seda, mida su hing lustib.
See teeb seda niigi.
Maailmakõiksusel on puhkus.
Miks mitte sul?

Mis on headus ja mis on igatsus?

Täna, praegusel hetkel on minu sees nii palju, et võtan kaks teemat korraga käsile.

Headus...

Eile, kui minu jaoks oli jälle täielik sinine esmaspäev lebasin ma paksu teki all. Ma olin lihtsalt totaalselt ämbris oma päevaga- liiga kaua magamine, vajalike asjade mitte tegemine ja igale poole hilinemine. Lõpuks andsin alla võitluses sõnaga PEAB ja läksin reisima oma maailma. Otsustasin, et nendel jõuludel, kui olen jälle üksi saadan oma armastuse laia maailma. Läksin kolasin paberipoodides ja kangapoodides. Ma viibisin kuskil nii eemal, et poest ära kõndides ma isegi ei mäletanud ostu ennast ega inimesi poes. Tulin koju ja hakkasin armastussõnumitega jõulukaarte tegema. Mõttes kulges veel idee teha heade soovide purke, see oleks justkui kuhjaga armastuse kinkimine jõuludeks. Lõpuks pidin siiski tõdema, et mingi tõbi võtab minust võimust ja suundusin sooja teki alla.

Kui olin osa beebitekist valmis heegeldanud sundis miski arvutit haarama. Otsustasin, et soovin hakata tegema koostööd HEADE INIMESTEGA. Nende inimestega, kellel pole raske loovutada oma viimne paluke abivajajale. Neile, kes kingivad teineteisele ühe kallistuse päevas. Need inimesed, kes soovivad anda ja olla. Pusisin, mis ma pusisin ning jõudsin lehele help.ee. Ja ma kadusin täielikult sinna headusemaailma.
Vaatasin videot, kuidas üks mees lõunamaal, seal kus pole elementaarsetki olemas rajas lastele kooli! Tõesõna ta tegi seda viimsetest asjadest ja annetustest, lastel polnud isegi raamatuid õppimiseks, kuid tema näost kiirgas nii suur soov anda, et see lõi ka minu südame helisema.

Mis oleks, kui meil kõigil oleks südames soov teha head. See pole midagi sellist, mida saaks teha  käsu peale, kuid kui meie riigi kõrgemad isad suudaksid inimestesse süstida HEA TEGEMIST siis oleks maailm palju soojem paik.

Ma ei saaks öelda, et see headus mind terveks ravis, kuid miski loksus hinges rohkem paika küll.

Asi ei ole üldse jõulude lähenemises vaid maailmas endas. Ma loodan, et iga inimene võtab korraks hetke ja mõtestab enda sees lahti HEADUSE mõiste. Kas headus on tema jaoks hea olemine või head tegemine. Või on see mõlemat? Inimkond peab avama silmad ning märkama ümber olevaid inimesi, abivajajaid ning iseennast!

Inimene, kes ütleb sulle, et temaga on kõik hästi ja naeratab seejuures võib hinges nutta valusalt ning abi vajada. Inimene, kes teeb alalõpmata tööd võib tegelikult vajada oma ellu midagi muud ning peita kurbust töö taha. Need maskid, millega inimesed tänaval kõnnivad ei pruugi olla tõde.

Igatsus...

Mis on igatsus? On see tunne, et sa soovid kedagi enda kõrvale? On see teadmine, et teda pole siin? Kas igatsus võib matta sind enda alla ja muuta teovõimetuks.
Usun, et me kõik igatseme midagi või kedagi päevast päeva. Kuid kas on tark igatseda kedagi, kellel sinu igatsusest on ükskõik?
Mis on kõige hullemad asjad, mis inimesed on igatsusest teinud? Need kuulsad muusikud, kes on loonud hullumeelseid teoseid igatsedes oma armsamat või olles kurvad.
Kunstnikud, kes maalivad maale üksindusest.
Järelikult polegi see igatsus ja üksindus ainult negatiivse ja kurva mõjuga. Igatsusest ja üksindusest võib luua midagi enneolematut, kui panna see enda kasuks tööle- hakata seda nautima ning teda tundma õppida. Saada sõbraks igatsusega ning mõista, et ta ei taha sulle halba teha.

Kas igatsus on lihtsalt üks põhjus, et midagi on alati puudu? Sa oled õnnelik ja edukas oma igapäevastes tegemises, kuid õhtul leiad ikka end puhkamas tühjas kodus. Kõike ei saagi korraga ja nii see olema peabki. Sa ei saa soovida armastust, kui seda pole. Samuti ei ole võimalik kedagi panna end armastama. Kuid inimene pole loodud üksi olema. Juba inimese loomisest on inimene olnud karjas ja teistega koos. Võibolla on siis juba ürgajast paika pandud see, et üksiolek valmistab inimesele piina? Mingis koguses on see hädavajalik, kuid midagi ei saa elus liiga palju olla.

Su hingust toas veel tundagi ju võib
su pilk, su naer ja huuled
kõik reaalne näib, ruum saab valgust täis
ja käed, me käed on kokku põimund taas
Suur purpurleek lööb loitma äkki toa
siis kaob ja vaob me hinge
su huulte joon nii kiirelt tuksleb
soov - aeg veel viivuks peatu
Laul, see vana iidne laul
kord laulmata mul jäi
laul, armastuse laul
nüüd heliseda võib - sest laul ...
on sinust vaid,
mu soontes voolab mälestuste vein - mu vein sa -
las sama viis sul saadab kaugelt tervisi ka siis
kui taas su kõrval pole jälle mind
Sind kõikjal näen, kui viirastus on ees
su käed, su hääl ja juuksed
siin võõras toas on tühjaks joodud klaas
ja seintel varjud suured
Mu pulss nii kiirelt lööb
tundes sõrmede all su hõõguvat keha
ma näen su võbelevaid silmi
ja ma suudlen neid - mu neid

Millise maski valid sina?

Millist maski sina oma ellu kõige enam vajad? Kui inimene tunneb end kurvana kas ta peaks võtma appi naeratava maski ja inimestele rõõmu pakkuma?

Mind tõi selle teemani siia tagasi eelmine nädal. Arutasime ühe inimesega, keda väga austan ühest disainerist, kes ütles julgelt välja, et uue kollektsiooni lõi melanhoolses meeleolus. Kuna ma tean, mis looming sünnib olles madalseisus siis ma oskan teda mõista. Kuid see, et ta selle julges avalikus artiklis välja öelda oli muljetavaldav. 

Mina omal ajal, kui lõin melanhoolses tundes uue kollektsiooni tegin kõike muud, kui ütlesin välja, et see on nüüd minu kurbus ja trots siin laval.

See teema jäi mind kummitama ja panema mõtlema. Siin ma nüüd olen, et jälle midagi harutada.

Mõtisklus

Kas see, kuidas meid on kasvatatud paneb meid valima tihtipeale maske, et mitte näida nõrgad. Kujutage ette, kui palju mehed peavad maske valima, sest neid on maast madalast õpetatud, et mehed ei nuta. 

Ühel hetkel võib muutuda igapäevane maskide riiulist valimine meile sama loomulikuks, kui hingamine. Märkamatuks jääb  see, kas me siis valetame endale või end ümbritsevatele inimestele.

Inimene tunnistab seda, kui ta on väga väsinud alles siis, kui tõsine häda külge tuleb. Samamoodi ei saa alkohoolik aru, et ta on sõltuvuses enne, kui organid ülesse ütlevad. Kas inimkond põhineb vaid häirekelladel, enne helisemist me eitame tõde?

Miks sa nende inimeste armastust tahad, kellega sa kokku ei sobi? Naised, kes armastavad halbu mehi. Mehed, kes armastavad naisi vaid sellepärast, et nad on ilusad, eitamata tõde selle ees, et iseloom ei sobi. Keegi teeb meile haiget ja me ikka andestame. Keegi manipuleerib ja me pigistame silma kinni.

Mõned inimesed on maskidega nii harjunud, et enam nad ei tea nende olemasolust. Nad on kaotanud sellele tähelepanu pööramise, sest see on saanud loomulikuks. Üldjuhul on sellistes inimestes mingi ebakõla. Sa ei saa aru, mis sind häirib selle muidu nii rõõmsa, sõbraliku ja toreda inimese juures.

Sobitumise õppetunniks on, et sa võid võtta kaalust alla, panna juuksepikendused, tohutult õppida, olla staatusega, sõita uhke autoga, kuid sa ei pruugi ikka meeldida. Inimesed suhtuvad sinusse täpselt samamoodi nagu varem. Kuid vahe on selles, et nüüd sa ei meeldi ka Iseendale.

Kas me peame siis meeldima iseendale või teistele? Iga tarkpea vastaks sellele küsimusele, et iseendale. Kuid teistele meeldimine annab meile teatud rahutunde ja heaolu. Kumba siis valida? Või toimib see ikka nii, et meeldides endale meeldid ka teistele.

Kas me ei peaks olema enda vastu ausad, teades, et need inimesed, kes sinu ümber jäävad, aksepteerivad ja peavad tõelisest sinust lugu? Selle asemel, et omada enda ümber inimesi, kellele meeldib ainult sinu mask?

Miski pole väär, kui sa tunned end hästi. Lõpuks on siiski kõige olulisem sinu enda õnn ja rahu. Ka maskid on üks osa ühiskonnast, sotsiaalsusest, tööl kanname üht, kodus teist. Oluline on selle juures teada, millist maski ja miks sa sel hetkel kannad. Kas otsuste tegijaks on mask või seda rolli mängiv sina? Kas sinu sees räägib sisehääl või juhindud sa hommikul välja valitud maskist?

Kui sa aga tunned end õnnetu ja üksildasena, siis need tunded paluvad sinult muutust. Kurbus, väsimus ja tüdimus ei ole tunne selleks, et jääda voodisse end haletsema vaid selleks, et tegutseda. Teha kasvõi paberile plaan oma muutusest, mida sa vajad, et süüdata endas jälle põlema tuli ning särada endale ja maailmale.

See on teadlik valik, rõhutades teadlik. Sa teed valiku muutuseks teadlikult. See on kõike muud, kui kerge. Kõigepealt võib tekkida hirm muutuse ees, kõhedus millegi või kellegi uue suhtes ja mõningad tagasilöögid. Need, kes varem naeratasid ebaausatel põhjustel, enam sulle ei naerata. Nn. sõbrad, kellele meeldis sinu mask, mitte sina ei pruugi enam ühendust võtta. Inimesed, kellele sa ausalt arvamust avaldad, solvuvad jne. Kui sa järsku julged olla sina ise, väljendada enda põhimõtteid ja seda, kes sa tegelikult oled võid jääda suurest hulgast inimestest ilma. Kuid see on vajalik puhastus, sest nüüd on uus vaade elule ja tulemas on uued inimesed.

Tehes näo, et meile ei lähe korda teiste inimeste arvamused, valetame Iseendale. Kui olemegi suutnud endale ehitada sellised seinad, mis ei lase teiste öeldul haiget teha, siis tegelikult oleme enda isoleerimisprotsessis. Ainult siis, kui oleme avatud, saame me teiste inimestega ühendust. Kui avame oma südame, siis oskame olla empaatiline ning kaastundlik.
Selleks, et miski su ellu tuleks peab sellele ruumi tegema ja olema valmistanud selleks.

Hetkel tunnen, et valmistan end ette uueks armastuseks. Esmalt ma soovin teada saada, kes olen mina inimesena ja millised on minu vajadused. Millist inimest ma oma hingeruumi lasen ja kes seda väärib. 

Enam ei ole usaldus nii kerge, kui oli see kunagi. Tundub, et mida vanemaks saada, seda suuremaks muutub teadlikus ja vastutus elu ning enese ees.

Kui saad vanemaks hakkad rohkem hindama sügavamaid väärtusi. Soovid, et partner sinu kõrval sooviks tulla su hingele väga lähedale ja seal luua midagi erilist. Soovid, et suhe ei põhineks vaid põleval kirel ja kohusetundel, veel vähem stabiilsusel. Nüüd soovid, et teid seoks hingeline tugi ja soe tunne igas algavas päevas.

Igaks muutuseks oma elus vajad aega ja armastust iseenda vastu. Kui keegi on jätnud sind üksi siis sa ei saa lootma jääda, et sinu kõrval seisavad inimesed justkui tammed reas ja toetavad tingimusteta. Sa pead olema iseendale suurimaks toeks ja leidma jälle end, kui kaotasid end kellegile. Ausus on oluline, et hing ravida terveks ja teha ruumi uuele. Selleks, et oma hinges ausaks saada on vaja aega ja tõelist sisenemist iseendasse. Sellega lood sa ruumi ka kellegile teisele, kes soovib sinuga koos sinna hinge reisida.

Armastust, ausust ja tühja ruumi leidmaks tõelisus!

miks sa nende inimeste armastust tahad, kellega sa kokku ei sobi?

Mõned inimesed on maskidega nii harjunud, et nad enam ei tea nende olemasolust. Üldjuhul on sellistes inimestes mingi ebakõla. Sa ei saa aru, mis sind häirib selle muidu nii rõõmsa, sõbraliku ja toreda inimese juures. Annad hinnangu, et ta pole autentne.

Sobitumise õppetunniks on, et sa võid võtta kaalust alla, panna juuksepikendused, tohutult õppida, olla staatusega, sõita uhke autoga, kuid sa ei pruugi ikka meeldida. Inimesed suhtuvad sinusse täpselt samamoodi nagu varem. Kuid vahe on selles, et nüüd sa ei meeldi ka Iseendale.

Kas poleks mõttekas olla enda vastu aus, teades, et need inimesed, kes sinu ümber jäävad, aktsepteerivad ja peavad tõelisest sinust lugu? Selle asemel, et omada enda ümber inimesi, kellele meeldib ainult sinu mask?

Miski pole väär, kui sa tunned end hästi. Ka maskid on üks osa ühiskonnast, sotsiaalsusest, tööl kanname üht, kodus teist. Oluline on selle juures teada, millist maski ja miks sa sel hetkel kannad. Kas otsuste tegijaks on mask või seda rolli mängiv sina?

Kui sa aga tunned end õnnetu ja üksildasena, siis need tunded paluvad sinult muutust.

See on teadlik valik olla igas hetkes autentne. Ma ei arva, et see on lihtne ülesanne, sest olles ise aus, peegeldab maailm sulle ausust vastu. Need, kes varem naeratasid ebaausatel põhjustel, enam sulle ei naerata. Nõndanimetatud sõbrad, kellele sümpatiseeris sinu mask, enam ei helista. Inimesed, kellele sa ausalt arvamust avaldad, solvuvad. jne. Kui sa lased lõdvemaks "mida teised minust arvavad" haarde, siis annab järele ka sinu "vajadus olla täiuslik" haare. See tähendab, et sinu enda hirm olla ebatäiuslik võib aktiveeruda.

Tehes näo, et meile ei lähe korda teiste inimeste arvamused, valetame Iseendale. Või kui olemegi suutnud endale ehitada sellised seinad, mis ei lase teiste öeldul haiget teha, siis ma arvan, et oleme enda isoleerimisprotsessis. Ainult siis, kui oleme avatud, saame me teiste inimestega ühendust. Kui avame oma südame, siis oskame olla empaatiline ning kaastundlik.

Vajad endalt suur armastust ja hoolt, kui valid olla Tõeline sina. Vastasel juhul on see karm koht, kus olla. Aus hing vajab puhta hinge meetmeid. Aus hing vajab tohutut julgust, aga kui sa leiad selle söakuse Iseendast, siis olen kindel, et sa ei kahetse. - See more at: http://alkeemia.ee/artiklid/365-tehnikat-kuidas-saada-seda-mida-tahad-301/l-12/c-1082/#sthash.oJ7Q5Cwn.dpuf

Must või valge, värviline?

Mis on see, mis paneb meid vaeva nägema, et olla ühel päeval tipus? Kas enne oleks vaja ehitada eraelu ning siis tööelu? Või peaks selle kõik saavutama ühel ajal ja korraga, äkki peaks juhinduma sisetundest või laskma asjadel minna nagu lähevad? Kui palju me võiksime lasta asjadel minna ning kui palju me peaksime sündmusi oma elus suunama?
Kas inimeste kahepalgelisuse üle tuleks naerda, seda muiates vaadata või tegema omad järeldused? Kui sa oled kellegile tähtis siis miks ta käitub nagu mats?

Minus on jälle lõputu maailmaharutamise soov. Ma tahan mõista inimesi ning vahel on mul tunne, et ma tahaksin nende sisse pugeda. Lihtsalt näha, mis toimub nende tegude ja tunnete taga. Mis paneb inimesi vahel nii halvasti käituma ja maailma kurja tooma. Miks mõned inimesed soovivad meile head, aga teised halba? Miks mõned inimesed panevad meid tundma väärtuslikult ja teised mitte?

Tänasel õhtul võiks ma siia kirjutada terve täispikka postituse ainult küsimustega. Just tänane, laupäeva õhtu-öö on tark küsida olulisi küsimusi. Jällegi on käes üks nädalavahetus, kus tööd on tehtud üle märra  ning maailmast eemal oleku aega pole olnud. Kas mingil hetkel võib jõuda etappi, kus kohapeal olek ja mitte millegi tegemine võib tunduda hirmuäratav? Sa vajad koguaeg kohustusi, tegemisi ja inimesi? Nende puudumisel sa tunned justkui oleksid liikumisvõimetu.

Mis põhjustab inimestes kahepalgelisuse?

Teate neid inimesi, kes ütlevad ühte, kuid teevad teist. Inimesed, kes ütlevad millegi või kellegi kohta hästi ja siis hiljem halvasti. Kas maailm on meid selliseks kujundanud või meie maailma? Me kõik sooviksime oma ellu nii palju, kui võimalik siirust, kahjuks kohtab seda ikka vähe. Äkki me peaksime ise end siiramaks muutma läbi aususe enese ja teiste vastu. Mul oli vanasti selline komme, et rääkisin inimestest seda, mis mulle parasjagu kasulik oli. Tagant järgi mõeldes olen ikka paras bitch olnud, kuid kes meist seda poleks. Nüüd kontrollin teadlikult oma suhtumist, mõtteid ja veel rohkem seda, mida välja ütlen. Enne, kui midagi välja öelda peaksime filtreerima oma mõtted. Maailm ei ole prügikast, kuhu kõike  loopida. Inimesed ei ole paberipurustuse masinad, kuhu ükskõik, mis saast ringlema lasta.
Siin kehtib kuldne mõte jällegi- enne mõtle ja siis ütle. Mõtle, kas see, mida sa välja ütled on ikka siiras ja aus. Tunneta- kas see, mida sa välja ütled läheb kokku sinu põhimõtete ja soovidega. Rohkem teadlikust!

Üleüldse me peaksime rohkem kasutama filtri taktikat, kus lihtsalt blokkida neid asju, olukordi ja inimesi, kes meile midagi ei anna- seda ma mõtlen vaimses mõttes. Inimesed, kes meid ei toeta, ei pea lubadustest kinni või hüppavad su ellu nagu märtsi jänesed lahkudes sealt sama kiirelt.
Teadlikus selles, et meie elu toimub vaid üks kord ja see üks kord peab tõesti olema kõige väärtuslikum. Kahjuks pole ikka veel leiutatud kõigi teiste maailmaimede kõrval sellist masinat, kus aega või tegusid järele kerida ja vigade parandusi teha.

Ma olen õnnelik, et on nii palju häid inimesi ja neid tuleb mu ümber üha enam ja enam. Kuid samas olen muutunud filtreerivaks ning analüüsivaks inimeste suhtes. Ma ei taha ega suuda enam vaimustada inimestest, kui nad ei ole Minu inimesed. Kui inimesed teevad mulle haiget, kuid ma ei suuda neist lahti lasta siis ma sunnin end, sest muidu ma venitan maailma pikemat kummipaela koos valuga. Inimesed, kes ei pea oma lubadustest kinni vaid murravad neid ei ole väärt enamat, kui mineviku kirjutamist.

Ma ei tahaks voolida laupäeva õhtul siia must-valget maailma, kus puuduvad värvid, kuid ma tänan ennast või suurimaid jõude, et on olemas blogi, kuhu saab kõik oma emotsioonid valla lasta.

Ja nüüd rõõmusõnumeid ka. Elu on imeline ja seda kõige tõsisemas mõttes.
See, mis ma siia välja tõin olid minu hetkelised ning vahetud mõtted, tunded ja emotsioonid. Millised on sinu omad?

Mingil hetkel saad vanemaks ja hakkad õppima eraldama head-halba, vajaliku-ebavajaliku.
Kuid miks siiski inimesed, kes meile on kallid ja meie neile pidevalt meile haiget teevad? Meis halbu tundeid tekitavad?

Märka enda ümber toredaid pisikesi asju!

Tere öö, viimasel ajal on elu kujunenud selliseks, et öö ja päev on sassis. Selles mõttes, et päevaks on saanud 20 tundi ja ööks 4 tundi, kokku tuleb vist ikka 24 tundi?
Ma ei tea, mis periood see küll käimas on- mulle tuleb igapäev selliseid huvitavaid pakkumisi, et mõttes palun vaid rohkem aega juurde, sest ma ei ole inimene, kes millegile heale ütleks Ei.
Pisikene hirm küll mu sees kerkib- kõike ei saa, üks päev sa pead valima. Valimine on halb!

Täna lippasin läbi raamatukogust ja kui väljuma hakkasin märkasin nii imelist näitust. Lihtsad inimesed on toodud kõigi ette. Ma hakkan järjest enam inimesi armastama, eriti vanu inimesi.

Sellega soovingi Teile kallid inimesed öelda- käige oma igapäeva elus silmad lahti ja märgake imelisi pisikesi asju, mis kiires elurütmis võivad jääda märkamatuks. Mina sain neid pilte vaadates uue energialaengu kogu õhtuks!

Jagan seda imelist tunnet Teiegagi!

RÕÕMUHETK!

Tänane hommik on toonud tõelise helguse hinge.
Tundsin paar päeva tagasi, kui täitsin ühte pesutellimust, et see on otsene võimalus teha inimesi õnnelikuks ja peaksin sellele rohkem keskenduma.
Panin käima ühe kampaania, kus üks õnnelik saab tellida oma unistuste pesu. Lisaks soovisin, et inimesed kirjutaksid, miks just nemad peaksid võitma unistuste pesu.

Ja mul tulid ausalt pisarad silma, kui lugesin neid kommentaare.

Et end hästi tunda ja ilusana! 

Ilusat pesu pole kunagi küllalt.

Ilusas pesus on naine ilus ja seksikas.

Sest ilusast pesust ei ütle kunagi ära.

Täita oma unistus ilusast pesust, mis on ainult mulle käsitööna valminud ja just selline mida ma ka rõõmuga kannaksin. Tingimata ka mu lemmikvärvi.

Soovin naisele kinkida.

Sest soovin omale ilusat pesu.

Polegi kaua uut pesu ostnud.

Pole olnud varem võimalust disaineri pesu kanda.

Igale naisele oleks väga armas kingitus kaunis pesu kingituseks saada.

Tahaks naisele kinkida miskit megaerilist käsitööna valminud eksklusiivset pesu, mis paneks mu naise end veelgi naiselikumana tundma.

Sest ma väga armastan ilusat pesu ja üks ilus uus värviline pesukomplekt teeb tuju rõõmsaks

Kuna praegu saan lubada ainult hädavajalikku ,mitte seda millest unistan..

Kuna mulle meeldib kaunis pesu.

Sest iga naine on kaunist pesu väärt, nii ka mina.

Uuest pesust ma ära ei ütleks ja iga naine on ilusa pesu vääriline.

Oi ilusat pesu läeks ikka vaja.

Tunnen puudust ilusast pesust, on raske leida enda suurusele midagi ilusat ja meeldivat.

Ilusat pesu on mul vähe, olen vaene õpilane.

Iga naine tahab ilusat pesu.

Sest kaunis pesu paneb ennast alati tundma kauni ja seksikana!

Super ilusad!

Ilusat pesu on alati vaja..endal ka kohe parem enesetunne...

Iga naine tahaks ilusat pesu!

Iga naine tahab ilusat pesu ...!

Iga naise unistus on kaunis pesu:)

Midagi erilist kuluks ikka ära!!

Ilusat pesu on alati vaja!

Nüüd on mul tunne, et ma teeks kõigile neile inimestele tasuta pesud, sest TE OLETE NII ARMSAD!!!