Inimväärtused, rahulolu või raha?

Kui paljud teist saaksid tunnistada, et raha valitseb nende elu? Palju teil oleks vaja raha, et õnnelik olla? Mida te teeks, kui võidaksite Bingo Lotos täismängu? Kas te maksaksite ära oma võlad, ostaksite maja, koliksite välismaale või annetaksite selle kellegile, kes seda vajab ellu jäämiseks?

Mis paneb mind üldse kirjutama sellisest teemast- kirjeldamatu meelehärm selle üle, et on miski, millel on nii palju võimu. Selle mõju

võimsa raha asemel võiksid olla inimväärtused, tunded või inimesed ise.
 
Kust tuli see tüütu raha?

Lihtne vastus- kuskilt ta tuli ja juba kaua aega tagasi. Inimesed mõistsid, et raha on miski, millega on võimalik valitseda, võimutseda ning konkureerida. Ühesõnaga andis raha meile kõik võimalused. Kui minna ajas tagasi siis kunagi olid ju talongid, mille eest sai piima ja muud toitu. See oli karm aeg ja miski polnud nii kergesti kättesaadav. Võiks öelda, et nüüd elame justkui paradiisis, kuid oh ei! Elu läks edasi ja asjad muutusid. Mingi aeg läks elu kergemaks ja raha oli kergemini kättesaadav, küll aga töö eest. Raha saadi siis kas ausal teel või mitte ausal teel. Isegi vanasti, nagu ka praegu olid rikkamad need, kes valetasid või elasid ebaausalt. Kõige vaesem oli ja on inimene, kes tegi ausalt oma kätega palju tööd.

Mida on raha teinud meiega?

Kõike! Me saame tänu rahale endale ükskõik millist elu ja kõige kurvem- isegi inimesi osta. Tänu rahale saame pakkuda endale heaolu ja õnnetunnet. Kui meil on palju raha saame elada oma elu hommikust õhtuni nii, et meie ümber valitseb rikkus. Kuid, mis juhtub, kui meil on vähe raha? On kaks võimalust- kas inimene läheb lolliks või saab õnnelikuks!
Ma tean, millest ma kirjutan, sellepärast julgen ka seda teha. Ma olen alati soovinud, et mul oleks palju raha. Salamisi olen mõelnud, kuidas elada uhkes majas ning omada kalleid asju. Noh, et kõik oleks viimase peal. Et ma saaksin tänu suurtele summadele endale eratreeneri ning näha välja viimase peal tsikk. Ma olen enda arvates rüganud meeletut tööd, et hästi elada. Mis ma sellest saanud olen? Mitte midagi sellist, mida olen saanud tühjast rahakotist.
Asjaga ei saa minna muidugi äärmusesse. Kui meil on vaja siiski arved maksta, et vaimselt ellu jääda- siis see raha tuleb leida. Me vajame süüa ja riideid selga- see on elementaarne. Aga rohkem ju ei olegi vaja!
Kui paar kuud tagasi tegin kannapöörde elus ja tõmbasin uue valge lehe ette oli mul turjas paari tuhande eest laene ( mitte, et need mul ikka veel ei oleks ). Kuid ma olin vaimselt nii väsinud, et oleks olnud kaks võimalust- kas ma oleks hakanud sööma antidepressante ja edasi lolli tööd teinud ( need ka maksavad muide! ) või ma lõpetan selle näitemängu, tulen töölt ära ja vaatan kuidas hakkama saan. Ma valisin teise ehk õnnetunde ja vaesuse. Seega olen ehe näide sellest, et vaesus teeb õnnelikuks. Ma ei saa öelda, et ma oleks vaene, kuid mul ei ole üleliigset raha ja vahel pole seda üldse. Kuid mul ei teki sellest meeleheidet ega paanikat, mitte kunagi. Alati leidub mingi lahendus.

Seega kallid inimesed palun mõelge vahel, kas teie või raha valitseb teie elu. Kas teie elus on olulisem olla õnnelik või rikas.

Kas võib juhtuda, et ühel päeval on raha asendunud inimväärtuste ja inimeste endaga?

Sellel teemal oleks veel väga palju arutleda, kuid kuna homme hommikul tuleb ette võtta selline tore asi nagu raadiosse minek siis tänaseks lõpetan kirjutamise.

Ma ootan nii väga jõule.
Lenna- Seal kus jäljed kaovad maast

Kas usud seda maailma, mida ei näe?

Kuidas on lood selle reaalse maailma ja teise maailmaga veel? Kas on olemas miski, mida seletada ei ole võimalik? Energiavahetused ning inimeste tunnetamine mõtetest- on see miskit reaalset või vaid meie enda ette kujutada? Ma võtan pidevalt erinevaid kaarte, mis ütleksid mulle peale minu sisetunde, kuidas ja mida. Sain aimdu sellest, et mind võib aidata mäekristall- otsisin selle endale ning panin kapi peale. Regulaarselt põletan puhastavaid viirukeid ning kuulan harmoonilist muusikat. Mitmeid kuid juba soovin minna joogasse, kuid pole jõudnud. Olen uskunud paljudesse asjadesse, mida seletada ei saa ja teen seda ka edaspidi. See on minu arvamus ja minu sammud maailmas, mida ei saa kirjeldada. Aga sinu?

Vahel me satume sellistesse tunnete keeristesse, et vajame kellegi teise tarku sõnu. Me ei oska enam asjade käiguga toime tulla ning soovime, et keegi erapooletu ütleks kuidas edasi. Ma usun inimestesse, kes näevad asju ja ennustajaid. Nad ei ole kunagi mulle midagi valesti öelnud ning see on ka peamiseks põhjuseks nendesse uskumisel.
Meie igapäeva elu võib haarata meid niimodi kaasa, et me ei märka enam, mis toimub meie mõtetes või millega on täidetud meie süda. Me unustame kontrollida oma mõtteid ja seda, millist mõju nad meile avaldavad.

Armasta oma vaenlast

Inimesed on meie endi peeglid. See, mis ajab meid kellegi käitumises närvi tahab tegelikult meis endis parandamist.
Kui keegi on sulle haiget teinud ning sa mõtled hambaid krigistades kuidas talle halba teha siis tegelikult teed halba iseendale. Suurim oskus on armastada seda, kes sulle halba teeb. See on kõrgeim tasand üldse. Ma olen proovinud ära mõlemad- hea ja halvaga ning ütlen ausalt, et hea toidab sind ennast.
Andestamine, vabaks laskmine ning hea saatmine teisele on oluline ükskõik millest või kellest vabanemiseks. Meis käivitub imelihtsalt protsess, kus soovime teha kõik, mis meile tehtud on teisele tagasi. Kuid meile on aina korrutatud, et me ei teeks teistele seda, mida me ei taha, et meile tehtaks.
Ma sain täna seda vahet tundma. Viha lõhub endit ja ümbritsevat maailma. Armastus ja vabaks laskmine aga silub kurjuse.

Keegi võib olla meie hingekaaslane

On inimesi, kellega me oleme olnud seotud juba mitmeid elusid. Ja nad on ikka meiega, me kas armastame üksteist või tülitseme. Aga meil on midagi teineteiselt õppida. Hingekaaslased, kes õpetavad teineteisele elus midagi.
Ma sain teada, et mul on selline inimene olemas. Ja kõigest halvast, mis selle hingekaaslasega mind seob tuleb vabaneda andestamise ja vabaks laskmise teel. See pidi olema kõige karmim õppetund elus- tingimusteta armastus ja vabaks laskmine. Kuid kui seda praegu ära ei õpi siis ühel päeval see koputaks ikka uksele.

Kuidas sa siis armastad kedagi, kes on sulle haiget teinud?

Andestad. Andestad talle, et ta sulle nii tegi. Andestad endale, et lasid endale haiget teha.

Mitte keegi ei saa meile haiget teha, kui me seda ei lase teha.

Haiget saamised ja valus valu uuristab meie südame nii suureks, et sinna mahub hiljem  terve maailm ära. 

Ma nutsin täna kaks tundi järjest- reaalselt kaks tundi, kuniks uskusin, et mul ei ole enam pisarateks vedeliku, eksisin ja ikka veel oli. Ma nutsin endast nii palju tundeid välja, kui neid sees oli. Ma hingasin sisse ja välja ning uskusin, et kõik saab korda- ja saabki.
Kogesin vabastavat seanssi, sest ma olin valmis muutuseks, ma olin selleks nii valmis, et palusin seda. Mul oli mõru maitse suus juba sellest raskusest, mis hinges valitses ning palusin abi- sain selle ja olen väga tänulik.

Täna on mulle juba selgem, milliseid valikuid elus teha. Kuidas inimestest enda sees vabaneda ning kuidas reageerida, kui tunded ja emotsioonid hakkavad mind vallutama.

Huvitav mis tunne oleks olla maailma lõpus? Kas seal saaks mediteerida ja raamatut lugeda?

Maailm võib jõuda harmooniani, kui meditatsioon levib kõikjale ja inimesed jõuavad iseendas üheainsa teadvuseni. See oleks hoopis teistsugune mõõde.
Siiani on tehtud revulutsioone. Eesmärgiks on olnud ühiskond ja selle struktuur. Need on eri põhjustel korduvalt ebaõnnestunud.
Nüüd peaks sihiks võtma indiviidi ja kasutama mitte revulutsiooni, vaid meditatsiooni ja muutumist.
Ja see polegi nii raske, nagu inimesed arvavad. Vaja on ainult mõista meditatsiooni väärtust.
Siis on miljonitel inimestel lihtne ületada lõhe oma sisemuses. Nemad oleksid esimene rühm inimesi, kes saavutavad harmoonia. Nende harmoonilisus, ilu, kaastunne, armastus ja teised omadused  kajaksid nagu maailmast vastu.

Veepudel, kus pole enam tilkagi

Tühi veepudel ja palju küsimusi

Kas olete end vahel tundnud justkui tühjaks joodud veepudel, kust otsite veel viimast tilka vett kuna janu on nii suur. Seda viimast tilka aga pole, kalluta pudelit ühte või teistpidi, ikka ei ole. Siis on sul valik, kas surra janusse või minna poodi ning osta uus pudel.

Vahel juhtub samamoodi ka meie jõuvarudega. Me mõtleme pidevalt, et ma jõuan natukene veel, ainult natukene. Natukesest võib aga kasvada välja lõksus olek, kus natukesest on saanud süütunne ning kehaline- kui ka vaimne kurnatus. Sa võid hakata tundma pidevalt, et sa ei tee piisavalt palju ning tegevuste jada ei saa iial otsa. Tundub võimatu öelda endale stop ning lülitada maailmast end välja. Kas see on sõltuvus, lõksus olek või perfektsionism?

Mingis etapis võid hakata hoopis mõtlema sellele, et kas mu pingutused üldse toovad mulle edu. Kas ma jõuan peale seda pingutust sinna, kuhu jõuda soovin. Äkki olen lõpus hoopis väsinud, üksi ja mitte millegita? Äkki ma pingutan valede asjade nimel või suunas?

Ilmselgelt on mul täna rohkem küsimusi, kui vastuseid. Keegi on kunagi öelnud, et küsimused viivad edasi. Miks? Sest kui sa julged küsida ning oled selleks valmis siis sellisel juhul oled sa ka valmis hakkama otsima vastuseid ning lahendusi. Seega olen ma vist valmis?

Kui ma seda blogi pidama hakkasin lubasin, et kirjutan vaid heast. Olin liitunud sel hetkel just Eesti Esimese heade uudisteportaaliga Goodnews ja mind valdaski vaid HEA. Kuid nüüd saan aru, et tegelikult mul ei ole võimalik siia kirjutada vaid heast, isegi kui väga tahaks. Seda saab võrrelda sellega, kui maailmas eksisteeriks vaid üks värv, ühte sorti inimesed või üks ajahetk.

Inimesed ja harjumusmustrid

Kas olete vahel tähele pannud, et inmesed alustavad teiega vestlusi küsimustega ´´mis teed?´´
Teate sellest on saanud minu jaoks juba paras foobia. Need on inimesed, kes arvavad, et neile on antud mingisugune õigus hüpata inimese ellu sisse ootamatul hetkel selleks, et korraks  kummalise rahulolu saamiseks uurida mis teed! Ja kui sa väldid neid, ei vasta ning võtad seda, kui tausta muusikat, mis vaid virvendab hakkavad nad närvi minema. Nad ju näevad, et sa ei vasta neile...
Siis tuleb uus küsimus- ´´Kas sa vastad ka mu küsimustele või?´´ ´´Küsin juba mitmendat korda, mis teed?´´

Mis haiglane eesmärk on sellistel küsimustel? Ma saan aru, et sa alustad juttu küsimusega- kuidas läheb, millega tegeled, kas sul on pärast aega või plaane? Mida annavad need mitte kuskile viivad küsimused.

Kui sa ei suuda teise inimese elul pulssi pidevalt hoida siis milleks seda teha hetkeks? Äkki oleks maailm parem koht, kui meie tegudel oleks mingi mõte ja mõtestatus- igas meie teos ja sõnas.
Et me vastutaks oma sõnade ja mõtete väljendamise ees.

Katteta lubadused

Ja siis need lubadused. Mulle ei meeldi absoluutselt võrrelda mehi ja naisi, kuid siinkohal on siiski meestel suuremad raskused nende lubadustega. Muidugi tuleb meil kõigil ette asju, mis panevad plaane muutma ning juhtub kõigil. ( Siin kohal on hästi tore abimees meie mobiiltelefon, kust valida number ning teatada oma plaanide muudatustest ) Kuid ma pean silmas vastutuse mitte omamist. Samamoodi nagu võiks selle ´´mis teed´´ küsimusega natukene vastutust kanda võiks teha seda ka lubaduste andmisega.

Näiteks inimene kolib su juurest välja ning poolteist kuud hiljem ei suuda ta tuua sulle su korterivõtmeid, olulisi materjaalseid asju ning viia oma asju ära. POOLTEIST KUUD HILJEM! Ja vabandused on nii haledad, et isegi naerda ei oskaks nende peale. Siis tekib tõesti küsimus, mis toimub inimese kahe kõrva vahel. Mingis vanuses võiks ju kohale jõuda selline asi nagu- vastutustunne. Ma olen veendunud selles, et ma ei saa eeldada, et teised käituksid nii nagu ma ootan. Samas olen ma sama veendunud ka selles, et KUI MIDAGI TAHTA SIIS SEE ON VÕIMALIK. 
Seega, kui sa tahad midagi ära teha siis sa lihtsalt võtad kätte JA TEED ÄRA!

Kujutate ette ja siis see inimene arvab, et sa tahaksid vahtida poolteist kuud hiljem ikka veel ta asju, sa tahaks teda nende kaudu meenutada ning mõelda, et iga hetk võib ju keegi su ukse lahti keerata. Kujutate ette ja siis sooviks oma kodu koristada, kui tolmurullid nurgas karjuvad- aga tolmuimeja on ära viidud, sest arvatavasti on kellegil teisel seda rohkem vaja.

Minu sõnum ei ole absoluutselt negatiivne, pahatahtlik ja kindlasti mitte agresiivne. Pigem ma sooviks, et inimesed oskaksid võtta vastutusi oma mõtete, tunnete, tegude ja sõnade ees. See on suurim- kõige suurem austus, mida me saame teineteisele pakkuda, et meil kõigil oleks siin maapeal hea elada.

Ja nüüd tunnete mind umbes 45protsenti rohkem, minu emotsioone, siseelu ja isikliku elu.

Keha on väsinud justkui oleks Tartust Tallinnasse jooksnud, mõistusel on täielik blokk ja tahan vaid olla. Homme lähen kahe tunnisele vabastavale seanssile ning usun, et jagan hiljem emotsioone ja tundeid teiegagi.

Ma loodan, et Teie imelist elu täidavad ainult need toredad inimesed, kes peavad kinni oma lubadustest ning ei küsi aina mis teed!

Täna on hingedepäev, süütan küünla, et kõigi hinges valitseks rahu.

Elu justkui tähesära!

Käidud-nähtud-tehtud.

Kreisipuhvet nädal seljataga. Kui nädala alguses oli korralik mõõn ja kraavi koperdamine siis nädalalõpp möödus justkui lennutiivul ürituselt-üritusele.

Peale Olümpiarõivaste esitlust kolmapäeval oli järgmine õhtu Living Patternsi brändi esitlus. Kummardus kunstniku Merilin Andre ees, kes on loonud midagi geniaalset. Jällegi on uhkus elada sellises rikkas riigis nagu Eesti-  just disainerite poolt. Õhtu oli vapustav, ukse peal ootas juba kingikott, joogid, saalis oli õhkkond soe ja mõnus. Show oli nii hea, et tõi kananaha kehale ning hingamine meenus siis, kui kõik läbi oli.

Eile õhtul toimus ilusalongi DeSheli avamispidu. Tegemist oli töö ja lõbuga käsikäes, kuid just sellist kompotti ma viimasel ajal kõige enam naudingi. Kuigi mind valdas paras stress enne seda üritust siis lõpuks oli kõik väga hästi. Kuna mul on hetkel totaalne ebakindluse häire siis on väga raske viibida kohtades, kus pidevalt on kaamerad ning olulised inimesed nina all. Õhtu lõpuks hakkasin mõtlema, et võibolla on tegu hoopis minu pseudoprobleemiga.
Tore oli tutvuda Uku Suvistega, kes üllatas oma siiruse ning heatahtlikusega. Võib arvata, et suure tähelepanu all olevad inimesed on ülbed, kuid tegelikult on nad lihtsad andekad inimesed.
Õhtu lõppes limusiini ning Venusega, kus lõpuks vett juues ma andsin alla ning läksin kohusetundlikult koju magama.

Hommikul ootasid lapsed:) Polegi ammu olnud nii toredat hommikut, et lapsed ootavad sind akna juures ja jooksevad ukse peale vastu rääkides oma viimase nädala emotsioonid ära.
Õhtul lahkudes kuuled: ´´Sinuga on nii kihvt!´´ Sellised hetked on väärtuslikud.

Tahtsin küsida, mis värk selle ajaga viimasel ajal on...?
Mul oli täna hommikul tunne, et paneks juhtme seina, aga pistikut pole ning maailmast on kadunud ka kõik pikendusjuhtmed.
Lihtsalt üüber ajaaa-ummm-ik on! Aga võimatu on ka millestki loobuda, loobunud olen eraelust, seega suurim faktor on juba eemaldatud:) Täna tabasid mind isegi süümepiinad, et teen liiga vähe, mind süümepiinad- mind, kellel puudub südametunnistus!

Ma pole täna teljel, et siia miskit tarka kirja panna.

Jooksen nüüd edasi, palju on teha, ilusat nädalavahetust!

 

I lav this, sou much!

Elavad kummitused

Kas teie usute kummitustesse? Aga elavatesse kummitustesse? Kas teil on juhtunud, et mõni inimene lahkub teie elupeatükkist, kuid tunnete, et ta jääb teid piinama? Te saate aru, et kõik praegusel hetkel toimuv on loogiline, kuid elav kummitus käib ikka kannul.

Minu elus toimub lihtsalt selline maskeraad ja see on enam, kui õudne. Ma olen muutunud tänu sellele elavaks zombiks. Minu öid saadavad mingid luupainajad ning unesnutmised ja ma ei saa aru, kes on mu elu enda kätesse võtnud- see tunne on hirmutav. Ma ei suuda enam ise oma elu valitseda rahus, õnnes ja rõõmus.
Võibolla ei ole siiski kasulik ennast kellegiga liiga tihedalt siduda. Kuid inimeste teed lähevad tihti lahku, miks siis vahel jääb su hinge kivikoorem?

Ma otsustasin, et esimesel vabal hetkel külastan kirikut. Mitte, et ma oleksin usklik või miskit, kuid äkki ma saan rahu, kui süütan ühe küünla. Olen juba muide mõtete, viirukite ja küünaldega kodu puhastanud- ei toimi. Vahel tekib tunne, et tahaks lihtsalt karjuda: Mine ära mu peast, mu mõtetest, mu unenägudest, mu seest- lihtsalt kao! Selline meeleheitlik soov, et ei teagi  mida ära teha...

See elav kummitus on võtnud minult kogu jõu. Ja selline asi pole üldse tore, kui su nädal on puu püsti täis tegemisi, üritusi ja kõike muud olulist. Aga ma ei ole allaandja ja pean sellesse suhtuma justkui järjekordsesse -takistusse-, mis on vaja ületada.

Otsustasin, et kuna ma olen nii palju palunud sellelt elavalt kummituselt, et jäta mind rahule siis nüüd asun temaga võitlusse. Ma ei lase sul enda elu viletsusse viia. Pole minulik tunda hommikuti, et tahaks jääda voodisse end haletsema ja nii veeta nädalaid. Ma olen hakanud hommikuti tõusma- lihtsalt sunnin end tõusma, kohvi jooma ja sööma kuid siis kukun ikka voodi tagasi. Ebareaalne noh, keegi vastik tegelane on mu sisse roninud, kes hävitab mu elu. Kao ära! Tööisu on kadunud- minul tööisu kadunud!!!


Õpetuseks kõigile- ärge siduge end kunagi kellegiga nii, et lahkudes jääb temast maha elav kummitus.

Olümpiarõivaste 2014 esitlus

Täna sai siis sellisel üritusel käidud, Baltika moekvartal.

Tänavalt leidsin sellise saagi.

Ja kui tahaks midagi öelda, siis ei oska.

Söber

Leidke aeg teineteisele silma vaadata!

 Niikaua kui teised meid armastavad, oleme me asendamatud. Ükski inimene ei saa olla kasutu, kui tal on sõber.

Palju aastaid tagasi, kui autodeks olid hobused ning valguseks vaid küünal säilisid palju enam inimsuhete väärtused ning nende hoidmised. Mäletan veel seda, kui olin väike siis soovisin mõttes, et ma oleksin sündinud palju varem. Mõtisklesin tihti sellele, kuidas mehed käisid naisi kosimas ning palju enam nähti vaeva teineteise pärast.

Nüüd, tänasel päeval mõtlen sellele üha enam. Ma olen hakanud viimasel ajal ühte asja elus üha enam ja enam tunnetama. Meie elus kaob sõpruse tähendus ja väärtus, selle hoidmine. Me ei leia enam aega, et teineteisele silma vaadata ning küsida otse südamest- kuidas sul läheb. Liiga hilja, liiga hilja märkame me, et teist ei ole enam meie kõrval. Meie usaldusisikut, hingesugulast, parimat sõpra. Alles siis tunneme, et sooviks kellegile leida aega ning talle silma vaadata. Usun, et see on üks tõde, mis elus jääb alati püsima- inimese kadumist märkame siis, kui on liiga hilja.

Mõtisklesin tänasel pühapäeval just selle üle, elasin läbi kurbi ning teravaid emotsioone, nutsin isegi- seda kõike selleks, et leida selgus enda sees ning tõde selles loos. Analüüsisin läbi inimeste käitumisi ning tegin enda sees otsuseid. Katsusin eraldada inimesed inimestest. Jõudsin veel ühe tõeni.

Meie nutikas nutiline ajastu on lõhkunud selle silma vaatamise. Aastaid tagasi sai suhelda sõpradega vaid kirja teel või just nimelt silmast- silma. Tohutult pidi vaeva nägema selleks, et sa saaksid edastada oma sõbrale sõnumi sellest, kuidas sul läheb. Kuid nüüd piisab kätte võtta telefon, arvuti või tahvelarvuti ning avada mõni suhtlusvõrk. Me saame läbi sotsiaalmeedia teada sellest, kuidas meie lähedased elavad, kellega nad on suhtes ja mida nad hommikuks sõid. Avame vestluse ning saame kõik teada, mis meid huvitab. Me oleme justkui igapäevaselt ühenduses ja tihedalt teineteisega seotud- AGA ME EI VAATA TEINETEISELE SILMA!
Ja otseselt polegi midagi halvasti ju- me huvitume teineteise elust, me küsime pikki või lühikesi küsimusi ning kõik ongi hästi. Kuid tegelikult võib see sõber teisel pool ekraani olla pisarates, kuid meile kirjutada seda, kui hästi tal elus ikka läheb.

Mul tuleb siin kohal pähe kohe üks vestlus oma lapsepõlve sõbrannaga, kes nüüdseks pole isegi sõbranna enam. Võtsin siis ühel päeval kõne, et küsida kuidas elu veereb. Vastu sain ka küsimuse, kuidas minul läheb. Tema poolt tuli kohe ka vastus- sa vist oled töö rügamisega veel ellu jäänud, ma ikka faceboogist jälgin su elu. 

Ja siin kohal jääb kogemata siirus. Siirus teineteisest hoolida. Meil kõigil on elus alati väga kiire, kuid ükski toimetus ei saa olla nii palju väärt, kui teineteisega koos olemine ning hetke jagamine. Mina nimetan seda -poolele teele vastu tulemiseks-. Kokkusaamised, aja leidmised ja hetkede võtmised on vastastikused. Kui üks pool aina leiab, otsib ja tahab kohtuda, kuid teiselt poolt ei tule vastu veeranditki siis tuleks teha järeldused.

Ma ei tahaks siin kohal kõlada kui egotsentriline inimene, kuid võin käsi südamel öelda, et ma olen alati seadnud kallite inimeste nägemised esikohale kõigest muust. Muidugi, ka mina olen teinud vigu, nagu me kõik. Ma leian, et kui ma nelja töökoha ning kooli kõrvalt leian siiski need hetked, kus sooviks koos maha istuda siis olen ma andnud endast rohkem, kui poolele teele vastu tulemise.


Sain hinge kergemaks, sest sain selle mure enda seest maailmale edastada.

KUTSUN ÜLESSE VÄÄRTUSTAMA INIMESI MEIE KÕRVAL, NEID MÄRKAMA. PALUN OTSIGE ÜLESSE INIMESED, KELLEGA POLE AMMU SUHELNUD, ANDESTAGE VANAD TÜLID NING LEIDKE AEGA TEINETEISELE SILMA VAATAMISEKS.

Andmine on tore ja soe tunne elus, kuid anda kuhugi, kus pärast selle peale vaid selg pööratakse pole arukas. Teate, see on selline tunne nagu keegi oleks su peale sülitanud sõnaotses mõttes.

Soovin teile ja maailmasse rohkem armastust!

Kelle sina oma ellu valid?

 Kord valib Elu, kord peame ise vaprad olema.
Ideaalseid inimesi ei ole olemas, mistõttu peame mingis osas järeleandmisi tegema. See on meie enda valik, kui kaugele me kompromissidega nõus minema oleme, ilma, et me endale seeläbi püsivat kannatust põhjustaks. Me ei saa eeldada, et kõik inimesed on sarnased ja kokku sobivad. Mida kiiremini me sellest aru saame, seda kiiremini anname endale ja teistele võimaluse oma elust rohkem rõõmu tunda.
Mõnikord teeb Elu valikud meie enda eest. Jah, tegelikult ma usun, et Elu teeb alati valikud meie enda eest, kuid mõnikord lihtsalt me ei julge seda endale tunnistada.
Erinevas vanuses vajame me lähisuhtest erinevaid aspekte. Kahekümneselt ei tunne me end isegi, rääkimata siis sellest, et keegi teine võiks meid tunda. Just see on sageli põhjuseks, miks me läheme kokku inimestega, kellele me hiljem, ennast rohkem tundma õppides, valusalt haiget võime teha.
Kas me peaksime end selles süüdistama? Raske on end mitte süüdistada, aga kas see polegi mitte valik, mis on meie eest juba ära tehtud? Me oleme siiski vaid marionetid mängus, mida nimetatakse Eluks - oma emotsioonide, mõtete ja intuitsiooni marionetid.
Mõnikord viib valus tee õnneni
Me oleme inimesed, ja me eksime. Me saame oma vigadest õppida, ja püüda seeläbi tulevikus paremaks inimeseks saada, aga jäädes kinni oma valikutesse, mida me tegime teistsugusel ajal ning teistsuguse inimesena, võime põhjustada endale ja teistele inimestele kannatusi, mida oleks võimalik vältida. Alguses võib see tunduda valus, kuid kui emotsionaalne mälu  hakkab taanduma, ja faktilise mälu baasil eelnevat rahulikult analüüsima hakkame, võime avastada, et tegelikult oli see siiski hea. Kõikide suhtes.
Kord valib Elu meie eest, suunates meid kohe kokku inimestega, kellega on hea. Mõnikord aga viskab Elu vimpkasid, tuues meid kellegi kõrvale, kellele me haiget teha võime. Juba siis, kui me koos oleme. Nüüd on meie isiklikul vastutusel, kui kaua me sellel juhtuda laseme. Kuni meie silmad on "kaetud" ebateadliku eneseimetlusega, ei pruugi me märgatagi, kuidas me inimesena teisele kannatusi põhjustame, ja kuidas me ka ise sealjuures kannatame.
Kui aga ühel hetkel mingil põhjusel kate silmade eest langeb, näeme me olukorda selgelt, ja taipame, et kõik inimesed ei saagi kokku sobida. See kõlab julmalt, aga ainult nii kaua, kuni me elame emotsionaalses illusioonis, uskudes, et kord otsustatud asjad ei kuulu iial muutmisele. Õppides aga lahti laskma millestki, mis meid niikuinii õnnelikuks ei tee, ja keskenduma õppetükkidele, mille lahendamist Elu meilt antud olukorras ootab, võime sillutada tee millelegi uuele ja palju ilusamale, mis meid uuesti naeratama ning andestama õpetab.

``Sinu inimesed kirjuta oma elu sisse, teised aga oma elufilmist välja!``

Kui võtta meie elu justkui teatrilava või filmi siis seal on peale meie ehk peategelase ka teised rollid. Mõned neist on võetud püsivalt meie lavale- nad läbivad meiega erinevaid etendusi jäädes alati mingisse rolli. Teised aga kirjutame välja peale esimest või teist vaatlust. Ning meil on selleks õigus- samamoodi nagu meil on õigus teha valikuid oma elus vastavalt meie heaolule. 

( Seda kirjutades tuli väljas päike välja! ) 

...jätkan. Me võime ära tunda, kes sobib meie kõrvalrollidesse ning kes mitte ( kuigi ka see pole kerge ). Kuid raskem on järgmine etapp- selle tunnistamine ning osast välja kirjutamine. Alati ei pruugi teine pool saada aru, et viga pole temas ega minus endas- vaid lihtsalt sa pole minu inimene! Kas siis üldse on vaja seda teisele selgitada? Noh, viisakas oleks, kuid iseasi kas sul see ka õnnestub. Igaljuhul selge on see, et inimesed, kes lihtsalt ei sobi meie rolli ei tee meie elu rikkamaks. Ja tõesti, asi ei ole ei inimeses ega sinus endas- kõik ei saa lihtsalt kõigiga sobida.

Kuidas siis ära tunda neid ``mitte meie inimesi``?

• Sõprus on kahepoolne asi- tuleb anda, võtta ja saada. Mida neist kõige enam teha, pole kindel. Sõprus on kui maja ehitamine, iga päev laod paar uut osa, et tulevikus saaks mugavalt selles elada ( seejuures ei tohiks end mugavaks ära lasta ). Samas võib sõprust ka võrrelda lille kasvatamisega, neid võrdluseid oleks tegelikult sadu.

Kui sa tunned ühel hetkel, et sina ainult annad ja annad ning teine ei tule poolele teele isegi vastu, rääkimata kolmveerandist siis pole asi õige. Sõprus on miski, milleks tuleb aega võtta ja leida. Sellesse tuleb panustada!

• Teine ei hinda sinu väärtushinnanguid. Kui sa otsustad oma sõbrale teatada, et teed järgnevad aasta aega tasuta vabatahtliku tööd heategevuse nimel ning elad selle tõttu vaesuses, kuid oled õnnelik siis ei pruugi kõik sõbrad käsi plaksutada.

Ka minul on korduvalt ja korduvalt olnud inimrolle elus, kes naeravad lihtsalt kõige üle või suudavad isegi vihastada millegi sellise peale. Pidevalt küsimused- raha ka saad selle töö eest mis rabad või? Mida sa jooksed igale poole koguaeg? SEST MA ARMASTAN NEID ASJU!- nii lihtne see ongi. Raha on kaduv väärtus, me vajame seda, et mingil määral ellu jääda, kuid see ei saa meile kinkida õnnetunnet ning hingelist rahulolu. Samas saavad seda teha sinu tegemised ja unistused.
Seega olge valvsad nende märkuste ja kommentaaride osas. 

Need on kaks põhilist märksõna ja olulisemat asja, mis oma elust hetkel oskan välja tuua. Kirjutan millestki sellisest, sest minu eluetapis on selliseid inimesi, kelle rolli üle tuleks natukene mõelda ning teha mõningaid järeldusi.

Meie elu kuulub vaid meile ning kellegil ei ole õigus muuta meid väiksemaks, kui me suudame-oskame-tahame olla. 


Ma olen üks kord elus vaid õnnest nutnud, kuid eile õhtul oli see teine kord- tundsin, et olen oma kätega ennast tõstatanud kuskile, kus iga päev täitub vähemalt üks unistus, kas siis suurem või väike- aga unistus.
Ja teate, ärgata hommikul heatunde pohmellis, kus õnnehormoonid loovad sinu organismi on imeline!

PS. Vahel võib mõne inimese välja kirjutamine teie elust muuta teie elu Unistuste eluks!

 Ikka armastust!

Sa oled siin, kuna kunagi sa olid mujal.

Kas teie ümber on neid inimesi, kes suhtuvad igasse tagasilööki justkui õnnetusse, kus uppuda enese pisarate sisse?
Aga olete kohanud neid inimesi enda ümber, kes naeravad soojalt enda sees iga uue ebaõnnestumise üle teades, et see on lihtsalt üks telliskivi, mis kukkus, kuid kaob mu teelt?
Kas teie elus on juhtunud asju, millest saab hiljem järeldada, et tegelikult nii pidigi minema, et juhtuks miski uus?

Olen hetkel kohas, kuhu soovisin saada tükk aega tagasi, kuid sain nüüd. Olen siin just selle tõttu, et tükk aega tagasi öeldi mulle ära. Ma olen selliste asjade sees selletõttu, et hetkel mil mul oli raske ma ei andnud alla.
Kui ma ühel päeval otsustasin hakata julgelt oma mõtteid väljendama. Öistel tundidel, kui silm oli juba põhimõtteliselt kinni kirjutasin ikka kirjatükke. Kui ma polnud veel kuskil ja tundsin, et soovin olla igal pool teadsin, et see on millegi jaoks. Ma ei andnud alla- ja siin ma olen. Oma unistuste keskel.
Kui mulle öeldi, et looming, mis ma teen ei vii mind kuskile ja ühel päeval olen paljas, näljas ja õnnetu uskusin ma, et nii see ei lähe. Aasta tagasi ostsin viimaste, tõesti viimaste elamisrahade eest kangaid, et teha pesukollektsioon. Ma tegin tööd pikki päevi, et tulla koju ja ööotsa õmmelda. Raha läks sellele, mida armastasin. Ma laenasin raha, et modellid bussiga viia Tartusse moevõistlusele. Vahel tulin moeetenduselt või võistluselt tagasi nuttes, mõistmata kas tegemist on kaotuse või pingelangusega. Järgmisel päeval ärkasin ja hakkasin veel enam looma. Kui mu kõrval oli inimene, kes iga päev korrutas, kuidas ma võiksin teha ikka igavat tavalist tööd, et raha teenida ja unustada loomingu tundsin nördimust, kuid alla ma ei andnud. Siin ma olen.
Muutsin enda nägemust. Tahtsin teha kõike ise, lõin oma kodus iga väikese detaili hingega ja panin sooja tunde sisse.

Olen siin, kuhu ei saanud enne. Olen siin, sest julgesin mitte alla anda ning panin nii viimase energia, kui viimase raha sellesse, mida armastan ja mida tahtsin.
Täna tunnen, et tahan minna koju ning luua midagi erilist, et tõestada endale, kes ma olla suudan.

´´Elada võib kahte moodi- üks on nii, et miski pole ime. Teine on nii, et kõik sinu ümber on ime.´´

´´Elu on tegelikult väga lihtne, aga me tahame seda ikka keeruliseks muuta.´´

"Elada võib kahte moodi - üks on nõndaviisi, justkui poleks miski ime. Teine on niiviisi, et kõik meid ümbritsev on imeline" - See more at: http://alkeemia.ee/artiklid/10-motet-elust/l-12/c-1384/#sthash.h7TjzOO6.dpuf

Sa ei saa punkte ühendada, vaadates tulevikku, saad seda teha vaid vaadates tagasi. Sa pead uskuma, et mingil viisil need punktid sinu tulevikus ühilduvad. Sa pead midagi usaldama, kas oma kõhutunnet, saatust, elu ennast, karmat, ükskõik mida. Selline lähenemine ei ole mind iial alt vedanud, ja see on minu elus suurt rolli mänginud. - See more at: http://alkeemia.ee/artiklid/Steve-Jobsi-3-elu-pohimotet/l-12/c-597/#sthash.1UAHYeo3.dpuf

Sa ei saa punkte ühendada, vaadates tulevikku, saad seda teha vaid vaadates tagasi. Sa pead uskuma, et mingil viisil need punktid sinu tulevikus ühilduvad. Sa pead midagi usaldama, kas oma kõhutunnet, saatust, elu ennast, karmat, ükskõik mida. Selline lähenemine ei ole mind iial alt vedanud, ja see on minu elus suurt rolli mänginud. - See more at: http://alkeemia.ee/artiklid/Steve-Jobsi-3-elu-pohimotet/l-12/c-597/#sthash.1UAHYeo3.dpuf

Vahel lööb elu sulle telliskiviga vastu pead. Ära kaota lootust. Ma olen veendunud, et ainus asi, mis mind kursil hoidis, oli fakt, et ma armastasin seda, mida ma tegin. Sa pead leidma selle, mida sa armastad. Ja see käib nii töö kui armastuse kohta. Töö võtab enda alla suure osa sinu elust ja ainus võimalus tõeliselt rahul olla on teha seda tööd, mida Sina suurepäraseks pead. Ja ainus viis suurepärast tööd teha on armastada seda, mida sa teed. Kui sa ei ole seda veel leidnud, jätka otsinguid! Ära lepi vähemaga! Nagu kõikide südamesse puutuvate küsimuste puhul, sa saad ise aru kui oled vastuse leidnud. Ja nagu suurepärased suhtedki, läheb see aastate möödudes ainult paremaks ja paremaks. Nii et jätka otsinguid kuni sa oled selle leidnud. Ära lepi vähemaga! - See more at: http://alkeemia.ee/artiklid/Steve-Jobsi-3-elu-pohimotet/l-12/c-597/#sthash.YBaAIlS1.dpuf

Vahel lööb elu sulle telliskiviga vastu pead. Ära kaota lootust. Ma olen veendunud, et ainus asi, mis mind kursil hoidis, oli fakt, et ma armastasin seda, mida ma tegin. Sa pead leidma selle, mida sa armastad. Ja see käib nii töö kui armastuse kohta. Töö võtab enda alla suure osa sinu elust ja ainus võimalus tõeliselt rahul olla on teha seda tööd, mida Sina suurepäraseks pead. Ja ainus viis suurepärast tööd teha on armastada seda, mida sa teed. Kui sa ei ole seda veel leidnud, jätka otsinguid! Ära lepi vähemaga! Nagu kõikide südamesse puutuvate küsimuste puhul, sa saad ise aru kui oled vastuse leidnud. Ja nagu suurepärased suhtedki, läheb see aastate möödudes ainult paremaks ja paremaks. Nii et jätka otsinguid kuni sa oled selle leidnud. Ära lepi vähemaga! - See more at: http://alkeemia.ee/artiklid/Steve-Jobsi-3-elu-pohimotet/l-12/c-597/#sthash.YBaAIlS1.dpuf

Vahel lööb elu sulle telliskiviga vastu pead. Ära kaota lootust. Ma olen veendunud, et ainus asi, mis mind kursil hoidis, oli fakt, et ma armastasin seda, mida ma tegin. Sa pead leidma selle, mida sa armastad. Ja see käib nii töö kui armastuse kohta. Töö võtab enda alla suure osa sinu elust ja ainus võimalus tõeliselt rahul olla on teha seda tööd, mida Sina suurepäraseks pead. Ja ainus viis suurepärast tööd teha on armastada seda, mida sa teed. Kui sa ei ole seda veel leidnud, jätka otsinguid! Ära lepi vähemaga! Nagu kõikide südamesse puutuvate küsimuste puhul, sa saad ise aru kui oled vastuse leidnud. Ja nagu suurepärased suhtedki, läheb see aastate möödudes ainult paremaks ja paremaks. Nii et jätka otsinguid kuni sa oled selle leidnud. Ära lepi vähemaga! - See more at: http://alkeemia.ee/artiklid/Steve-Jobsi-3-elu-pohimotet/l-12/c-597/#sthash.YBaAIlS1.dpuf