See maailm pole päris

Ja kui seljatatud on töö ja koolinädal jõuab kätte õige aeg võtta ette reis tunnelisse, mida nimetan ebareaalseks loomingumaailmaks. See on ainukene maailm siin planeedil, mis on enese loodud. Kõik seinad on enda kätega tehtud, sisustus on enese looming ning kõik reeglid on enda paika pandud. Selle maailma kõrval vireleb see väike planeet nimega ´´reaalsus´´, seal on laval mõned inimesed ning kummalised rollid, kuid see kõlab minu jaoks justkui hommikune udu, mis ei ole käega katsutav.

...kui sa väljud tunnelist on maailmal teistsugune lõhn, reaalsus on muutunud teiseks ja siin teatrilaval käivad asjad teistmoodi, rollid on kummalisemad ja inimesi on kuidagi rohkem. Siin käib võitlus egode ja paremaks saamise nimel. Huvitav, minu maailmas seda polnud, kuid see oli ju minu maailm.

Sander Mölder -In your eyes

Teate mul on tegelikult olemas põhimõtteliselt raamat oma unistuste elust karges väikelinnas keset maailma. Unistama peab ju suurelt? Ja kes teab, võibolla ühel päeval ma kirjutan teile hoopis sealt.

Mis peitub inimmaskide taga tegelikult?

 Olen kahe päeva vahel!

Lõpetasin just filmi vaatamise, mis aitas mul kokku võtta ühe teema siia. Põhjus miks siia sõnu pole kaua aega tulnud on segadus. Mu peas jookseb iga hetk nii palju dialooge, ma näen öösiti justkui järgmisi lõike oma elust ning need vestlused enda või maailmaga ei muutu selgemaks.
Kui natukene ennast puudutada siis ma üritan leida selgust tunnete ja välja mõeldud tunnete vahel. Katsun aru saada armastuse ja mitte armastuse vahel, pean siin kohal kindlasti mainima- see on paganama raske. Vahel võid tunda, et keegi on justkui su eluarmastus, kuid siis tabad end küsimast- aga miks me siis kokku ei sobi ja miks meie teed on lahku läinud. Järgmisena kerkib kohe küsimus selle kohta, et äkki see on su ettekujutatud eluarmastus, sest eluarmastuse puhul peaks kõik toimima nagu valatult. Ühesõnaga see pikk, väga pikk dialoog on kurnav ja vahel võib tunduda, et sellel lõngakera lahti harutamisel ei tulegi lõppu.

Ja siis võid hetkeks tunda, et see kõik on nii tühine- need dialoogid ja ikka veel asja üle mõtlemised. See on justkui rong, mis on ammu jaamast väljunud ning see rong oli ühe suunaga. Aga katsu sa siis kõike seda enda seest väljutada. Lõpetada, unustada ja uuesti hakata.

Vahepeal olen kooliga joonele saanud- viimane nädal oli hullumaja, aga kõik on nüüd sellega hästi. Tõstsin kodu ümber, et vanast eemalduda, veel on palju teha selles vallas, kuid ma olen otsa lahti teinud.

Mu elus on hetkel peale kõige muu kummalise kaks eriti kummalist asja.
Nimelt esiteks, ma usun mingil määral horoskoope- no kui nad koguaeg täppi panevad siis hakkad ju uskuma. Ja kõik võimalikud horoskoobid räägivad mulle viimasel ajal sellest, et mul läheb kõige paremini üldse praegu! Et ma olen saavutanud oma eesmärgid ja olen seal, kus olema pean. No võta näpust tunnet sellist kui pole. Tõesti, tööalaselt ja töiste tegemiste poolest on kõik perfektne- täpselt nii nagu ma tahaks. Kuid muus osas on veel pikk tee minna.
Teisalt ma näen tõesti viimasel ajal unes ette mingeid seike tulevikust, aga kuidas ma tean et need on tulevikust?  Mu uni on iga öö täiesti ebareaalne. Näiteks ühel päeval ma vajusin peale tööd kell 8 teleka ees magama, ärkasin kell 1 öösel ning kell 2 öösel. Ma ei saanud isegi aru, kus ma viibin või miks. Lõpuks jõudsin ka voodisse ning paari tunni pärast ärkasin ülesse, et mõtlema hakata. Nagu suur mõtleja ei kunagi. Ja need mõtlemised on juba regulaarsed- ma ärkan kummalisel ajal ülesse ning aina mõtlen ja mõtlen ning mõtlen. Aga kuidas ma siiski tean, et see võib minu tulevik olla? Sest hommikuks olen justkui läbi raputatud ning siis taban, et miski lähebki täppi.

Aga tagasi minnes filmi juurde. Film jutustas tuntust ja kuulsast kirjanikust, kes oli just lahutanud ning elas täielikus masenduselossis. Tema elu täitis vaid alkohol ja üksi olek. Ühel hetkel peale lahku minekut ta mõistis, et tahab tagasi oma koolipõlve armastust. Ta jättis kõik, mis oli ja põrutas oma lapsepõlve linna. Võttis hotellis toa ning ehitas sinnagi oma masenduse pilve. Ta kohtus oma koolipõlve armastusega, kes vahepeal oli õnnelikus abielus ning just isaks saanud. Naine valetas kõigile, et on tööasjus linnas ning läbi lillede üritas mehele lähemale jõuda ning ja isegi alandas end selleks. Ta õhtut täitsid vaid alkoholi kogused kuni ta isegi tunnistas, et on alkohoolik. 37 aastane naine, kes oli lahutanud, kuid olid tuntud ja kuulus. Lõpuks ta suutis oma lapsepõlve armastuse ja tema uue pere ees niimodi alandada, et mõistis ka ise oma hullust. Filmi lõpus sattus ta rääkima naisega, kes tegi talle selgeks, kui eriline ta on. Ta seletas talle sellest, kui väga tegelikult soovitakse selle kirjaniku moodi olla ja tema elu elada.
Naine mõistis alles siis, et tõesti ta ongi eriline ning võttis oma elu enda kätesse.

Kuna igat filmi, mida ma vaatan üritan ma enda jaoks psühholoogiliselt lahti mõtestada tegin seda ka seekord. Ma hakkasin mõtlema selle peale, millised inimesed peituvad tegelikult andekate, tuntud ja kuulsate inimeste taga. Kui tihti tegelikult need andekad inimesed teevad oma andeid selleks, et petta tegelikust. Nad säravad seltskondades ning paljud sooviksid nende elu, kuid tegelikult need on vaid säravad maskid, mis on ette tõmmatud paariks tunniks. Tegelikult on enamike inimeste taga hinged, kes kannavad endas hirmu, et neid ei armastata.

Järgmisena ma suutsin ennast panna sinna filmi ja leida ka endaga seose. Tõesti, just siis kui mul on ikka tõsine hingehäda kallal võin ma end sulgeda nädalateks loomingusse ja sealt mitte väljuda. Ka minus on hirm, et aga kui ühel päeval ma tunnen, et see esimene armastus oli ikka õige? Või kui ma ei suuda järgmise mehega, kes võib mulle kõik kandikul ette tuua leida seda õiget tunnet?

Tegelikult on kõik hästi, sest mul on imeline kodu, mul on imelised tööd, ma olen olemas ja mul on enamgi veel.
Kuid hinges kriibib miski, teate seda tunnet, et miski hinges nii väga kriibib, aga ei leia sellele vastust?

Aeg iseendale

Aega iseendale tuleb võtta, kasutada ja sellesse tuleb investeerida. Suurim väärtus on see, et sa võid teha, mida hing ihkab! Ei oma tähtsust, kas need tegevused on kõige nõmedamad, labasemad või toredad- aga need on sinu tegevused.
Üksindus-ja üksildus. On see sõnapaar, mis tundub väga sarnane, kuid tegelikult on täiesti erinev. Hirm, et me ei julge investeerida aega iseendale seisneb just selles sõna paaris.
Kui me jääme iseendaga kahekesi tabab meid esmalt kummaline kõledus- aga mida ma nüüd siis teen, ma ju ei räägi kellegiga ega vaata kellegile otsa ka, olen ainult mina ja mina. Ja see kummaline vaikus. Ei oska astuda ega istuda, olla ega käituda. Kui inimkond saaks aru vaikuse väärtuslikusest näeksime tänaval palju rohkem rahulolulisi ja tasakaalukaid inimesi. Vaikus on loodud selleks, et midagi selgineks ja lahustuks ning saaks tekkida uus hääl. Vaikus on justkui vesi, mis lahustab enamus aineid ära, seda teeb vaikus ka meie hirmude, tunnete, valude ning mõtetega.
Jäädes iseendaga üksinda saad sa tundma tõelist ennast- sest kõik tunded, mõtted ja emotsioonid on nüüd sinu kätes, sul ei ole enam põgeneda kellegi seljataha. Sa ei saa enam iseenda eest peitu pugeda- nüüd, siin ja praegu pead sa tegelema oma väiksemate ja suuremate vigade, hirmude ning valudega.

Kui sinu aeg on ära oldud ja tunned, et enam ei suuda, siis ongi aeg naasta inimeste keskele. Sa tunned nüüd iseennast, tead paremini enda nõrkusi ning tugevusi. Ja mis peamine- sa ei sõltu enam kellestki ning sinu enda aeg on sulle kõige olulisem. Sa oled saanud sama tugevaks, kui kalju, mida enam ei kõiguta miski.
Ja siis sa saadki öelda:´´Las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi.´´

Selle iseenda aja sees on vaja veel üks oluline asi ära teha- sa pead vabanema kõigest saastast oma elus. Ma väljendan end siin juures kõige otsemini ning kõige labasemalt, kuid see on vahetu emotsioon minust. Sa pead tegema suure, väga suure inventuuri oma ümber olevate inimeste, suhete ning suhtluste osas. Vaja on ära visata palju ebavajaliku materjaalset ning pühkida oma hing seest poolt puhtaks maailma suurima harjaga.

NB! Üksindus ja üksildus. Ära unusta, et üksindus on mida imepärast- see on vaikuse hääl iseendaga ning suurpuhastuse aeg. Pärast seda oled silmitsi Uue maailmaga. Üksildus on aga midagi hirmust- see on see, mille oled iseendale välja mõelnud, see on kole ja tume tunne, mida ei tohiks keegi tunda. Neil kahel asjal on vaja vahet teha, et nautida seda õiget tunnet- üksindust.

Ja siis sa oledki valmis oma Uues maailmas. Ning uut avastamist on palju.
Esmalt sa hakkad mõistma, kui palju aega sa oled raisanud millegile, mida polnud. Sa oled investeerinud kellegisse või millegisse, mis on olnud illusioon. Sa oled justkui saanud poest defektiga kauba, kuid raha enam tagasi ei maksta.
Teisalt sa mõistad, kui palju müra ning kära on sinu ümber, kui sa kodust välja astud. Ja sa hakkad pikkisilmi ootama millal saad jälle varjuda müra eest pessa ära.
Kolmandaks sa märkad, et järsku sul on olemas kõik, mida vajad. Su elus on märkamatult ainult asjad, inimesed ja tegevused, mida sa tõeliselt armastad.

Üksindus on täitnud imeväel sinu unistused, sest sa andsid selleks võimaluse. Sa puhastasid ära vana ning tegid ruumi uuele. Uuele, millegile imelisele.

Minu kõrval on kuhi ajakirju, ahi köeb ja kurk on sügistuultest kähe. Viimaste päevadega on tehtud nii palju tööd, et kummaline on siin istuda ning mitte midagi teha. Järsku ongi aeg iseendale, kui hea. Mul on viimasel ajal nii palju kirjutada, et arvatavasti ma võikski siia istuma jääda ning raamatu valmis kirjutada. Midagi kummalist on juhtunud. Mingid laused jooksevad mu peas lihtsalt koguaeg. Ma kõndisin täna koju ning  artikkel lihtsalt tegi ridu mu peas, ma nägin suurt vaeva, et ma jõuaks koju selle kirjaga peas ja jõuaks kirja panna. Jõudsin, päev on korda läinud.

Vahepeal sai Eesti riik rikkamaks uue missiooni tunnete inimeste näol ning imepärase moeürituste sarjaga. Ma tundsin selle lõppedes ennast meeletult rikkamana, tundsin et justkui väike killuke on haamriga parandatud selle maailma loost ning väike heategu on jälle tehtud. Imeline, mis muud.
Usun, et minu jälgijad on asjaga niigi kursis, seega ei hakka siia pilte-juttu selle kohta panema.

Kuna uus nädal pidi tulema tuuline-vihmane-udune-lörtsine siis on õige aeg soetada raamaturiiulile parimad raamatud ning mõnus aeg iseendale teha.

Mina nagu väike töönarkomaan ikka ootan aega, et saaks jälle tööd rabada ning iga päeva lõpus oleks hea tunne -´´TEHTUD!´´

Ei, ma ei ole veel armunud, kui siis vaid iseendasse või elusse. Kuid ma tunnen, et varsti olen selleks valmis.

Võtke aega iseendale ja leidke vaikus enda sees, ümber ja maailmas.
Armastusega,
T

Minu inimesed

Täna hommikul, kui ahi köeb ja pesumasin undab. Kõrval on kohvi ja söögiisu on endiselt kadunud. See, kui mina ei söö tähendab seda, et minus on kõik paigas- ma lihtsalt ei vaja toitu, et mul hea oleks, miski muu toidab mind. Olgu selleks siis elu, tegemised, õhk, armastus või miski muu.
Sellel hommikul, kui kõik on hästi, minevik annab ilmutust, kuid ma jään oma keskteljele edasi. Ma tean, kui oluline see on. Sellel hommikul, kui kõik on hästi. Esimene hommik üle pika aja, kus ma tunnen, et minu elu kuulub minule. Minu otsused, minu valikud ja minu elu. See tunne on ütlemata hea.
Üks inimene ütles mulle eile, kui hea meel tal on, et ma olen nii tugev, et suudan halvale ei öelda. Tal on hea meel, et mind ei vii enam endast välja need valed inimesed, mõtetud suhted ning poolkõvad suhtlused. Et ma suudan teha otsuseid vastavalt enda elule, mulle on number üks minu tegemised ning ma ise. Minu inimesed. Aga siis ma sain aru, et tõesti nii ongi- ma olen saanud asjadest aru ning tänu sellele on mul tähtsusetutest asjadest ükskõik.

Inimestena peaksime või vähemalt võiksime armastada kõike enda ümber, ka ligimest, kes meile head ei soovi. Kuid lõputult hoolida kõigest ei ole inimvõimetele kohane. On seda, millesse ei tasu süveneda. Hoolida võib, kuid mitte kinni jääda ja takerduda.

Mu kõrval on raamat ´´Tiibeti raamat elust ja surmast´´, mõtlesin korra, et jagan midagi sealt teiega ka, kuid nagu näha, ei õnnestunud. Soovitan seda raamatut igale inimesele siin elus, sest see muudab teid täielikult. Ehk ühel päeval jagan teilegi.

Minu ees seisis see valge leht siin kümme minutit, ma tundsin, et ma tahan nii väga kirjutada, kuid ma ei tea mida. Ma sattusin rääkima ühe mineviku kuulutajaga, kes tekitas minus jälle selle ´´õõhvastikraskekehv´´ tunde ning ma hakkasin mõtlema Minu inimestele.

Teate, kui vajalikud on Minu inimesed?
Oma nooruse juures olen ma kogenud juba küllaga mitte minu inimesi, keskmiselt minu inimesi ja minu inimesi- ja oii milline väärtus nad on. Kui sa nendega kohtud lööb sinus miski nii särama, et terve maailm hakkab helendama. Sa oled nendega koos ja nad ravivad su lihtsalt enda olemasoluga nii terveks- ma mõtlen vaimselt, kui ka füüsiliselt. Järsku tekib sinus tunne, et sa oled siin maailmas absoluutselt kõigeks võimeline, sa suudad viia ellu kõik oma soovid ja unistused täita. Nad on need inimesed, kellega sa läheksid isegi sõtta ning kui enam ühtegi inimest ei ole siis nemad vajutavad sinuga ikka päästikule või varjuvad puu taha.

´´mu inimesed minu rahvas mu
seltskond
mu inimesed siin seal kõikjal
igalpool
mu inimesed teavad ise et
nad on
mu inimesed minu inspiratsioon
mu inimesed
üks seis siht ja suund
mu inimesed minu elu
armastus
nad on mu oma inimesed
ja kõik mis teen on
neile pühendatud´´

-Chalice imelised sõnad.


Ja kui sõnu polegi vaja...

Armastuse maja

Minu sees sündis täna üle tüki aja üks ilusaim mõte-
Armastus on justkui oma kätega maja ehitamine, iga päev lisad ühe tellise.

Kõrval on must kohv ja sees on metsik põlemine, kõik voolab jälle imelisel kombel.

Sattusin täna laste kõrvalt ühe silmaga sellise filmi peale, et ma ei hinganud ka vist vahepeal. Kohe tekkis mõte sellest natukene kirja panna.
See oli dokumentaal viiest New Yorgis elavast armastaja paarist, kellel hargneb armulugu ning neid jälgitakse ühe aasta jooksul. Nende paaride seas on noori, vanu, geisid, lahutatuid ja üksikvanemaid.
Film toob uskumatult tõetruult vaatajate ette inimeste emotsioonid, raskused, kergused ja rõõmud. Mis kõige enam mind liigutas oli üks u 80-90ndate vahel olev abielupaar, kes oli abelus olnud pea 50 aastat. Naine oli juba nii vana, et ei mäletanud vahel isegi seda, et tal mees on. Mees oli justkui tema tugi, kes jäi alati rahulikuks. Nad olid kunagi koos muusikat teinud ja lugusid kirjutanud. Nad olid vanad, kortsus ja haiged, kuid mida nad koguaeg korrutasid- me oleme nii hästi läbi saanud, me armastame üksteist nii väga, loodame, et see jääb veel kauaks nii.

´´Kõikjal on elu jälgi...´´

See film pani hästi mõistma seda, et me võime erineval viisil inimesi armastada. Põletavalt armastada ning leek võib kustuda. Samas me võime tunda, et selle inimese kõrval ma vananen ja sellest saab sada aastat armastust.

See pani tundma minus nii palju tänu ja ma hakkasin mõttes aina tänama.
Ma tänan, et olen hetkel siin, mul on soe, mul on pehme ja ma olen täitsa olemas. Mu kõrval on toredad inimesed. Ma tegelen asjadega, mida armastan. Mul on töö ja mul on imeline kodu. Mind ootab kodus tervitav vanurist kass. Mul on isegi külmkapis toit ja mul on kohvi. Mul on anded ja mul on oskused. Ma julgen unistada ja uskuda. Ma armastan ja mind armastatakse. MA TÄNAN!

See ongi elu, see kui sinus on leek, mida ei suuda miski ega keegi kustutada.

Juba ülehomme on moeürituste sarja avamine- mina olen enam vähem valmis, teha on veel umbes ühe öö jagu asju, kuid see on kõige nauditavam aeg üldse. Kas teie olete valmis?

 Lisaks imelistele mõtetele tänases päevas oli fantastiline sügis, see tõeline.

´´Häbenemata kallistan päikest, suudlen sooja tuult, imetlen oma Eestimaad väikest- naeratus suul.´´

See looming...

Lõpetasin just õmblemise ning katsusin terve aja mõelda selle peale, mida see tegevus mulle siiski annab.

See on miski, mis aitab minna heaoluriiki. Riiki, kus kõik on ilus, hea ja turvaline. Sa kaod oma kapslisse ning seal olles ei eksisteeri sinu jaoks ühtegi muret, probleemi, inimest ja vahel ka iseennast. On vaid praegune hetk. Ja kui sa sealt välja kavatsed tulla märkad, et aeg on kuhugile kadunud. Saad aru, et vahepeal on elu möödunud ning reaalne maailm on siiski sinu kõrval.

Inimesed, kes ainult saavad ilma andmata

Me saame olla kindlad ainult selles, et ükskord see elu lõpeb. Sama kindel võiks olla meie jaoks see, et kõik muutub ja miski ei jää samaks. Kui me sellest suudaksime aru saada siis meil ei tekiks ehmatust ja hingelist traumat, kui järsku tabame, et miski pole enam endine. Kuidas siis selle kõigega leppida? Kuidas sa lepid olukorraga ning ei jonni enda sees koos hingelise valu ja raskusega. Alguses on normaalne, et sul kaob motivatsioon, sa ei suuda süüa ega juua, lihtsaim tundub vaid elutoa diivanil tekk üle pea tõmmata ning oodata, et ärkad siis, kui kõik on endine. Kuid see, mida tuleb tunnistada on see, et miski ei saagi enam endiseks. Ainus, mis sa teha saad on leppida selle uuega.

Ükskõik, milliseks on osutunud sinu jaoks see miski uus, on see sinu oleviku hetk ning arvatavasti ka lähituleviku. Mõnda aega on muidugi inimlik jonnida ja soovida tagasi kõike vana, kuid sellele tuleb stop ette panna, sest muidu sa jäädki seda tegema. See, et miski ei jää endiseks paneb rohkem väärtustama seda, mis meil on. Paraku on inimene juba selliseks loodud, et raske on aru saada asjadest, mis sul olemas on. Kui enam pole, on kahju. Jumal tänatud, et ma inimene olen- sest minus elavad ka sellised tunded.

Vahel sa kasvatad endale nii kõrged tiivad ning soovid võimalikult lähedalt pilvi vaadata. Ja sa lendad ja lendad ning lendad... Ning ühel hetkel saad aru, et sa oled liiga kõrgele, liiga kiiresti lennanud ja kaks võimalust- kas su tiivad jäävad väiksemaks või sa kukud lihtsalt maha ja tagasi algusesse. Ning sa oled isegi teised tiivalised endale valed valinud, nendega juba mingisuguse teekonna ära lennanud ning olnud abiliseks sel teel, kuid pilvede juurde jõudes mõistad äkki, et need tiivasõbrad ei olnudki õiged.

Küsimus on selles, kas sina julged käija elus üksinda?

Armastus

Leidsin end kirjanduse tunnis kirjutamas sellist lühiesseed...

Kui ette anti teema Elu, kui... lõpetasid enamus selle sõnaga lill, pidu jms. Mina lahendasin olukorra nii-

Elu, kui armastamine.

Inimesele on elutähtsaks osaks toit ja vesi. Meil on vaja kodu, tööd ja raha. Kuid kui tihti me mõtleme sellele, kui oluline on meie jaoks armastus. Väikene laps on võimeline surema ilma puudutusteta- tegelikult nii ka meie täiskasvanud.
Paljude inimeste sisemiseks varjatud sooviks on armastada ja olla armastatud. Inimkonnal oleks aeg teha enda sees vaimne valgustus ning tekitada armastuse revolutsioon.
Meie elu on saanud võimalikuks tänu armastusele, mis meid siia ilma tõi. Seega on patt, et me surume neid tundeid alla ning kardame tundeid väljendades nõrgad näida.
Kui vastastikusel abil ja toel suudaksime inimkonda muuta, sünnitaksime heaolu riigi, kus asjad toimiksid tänu armastusele.
Minu uskumus on see, et meie seas ei ole halbu, koledaid ega saamatuid inimesi. Kõigi põhjuste allikaks on armastuse puudus.
Soovin, et inimkond leiaks armastuse iseenda vastu ning sallivuse ligimese vastu. Tänu üksteise abile jääme me püsima.

Armastus kasvatab meile tiivad, mille abil oleme võimelised kandma end imelistesse paikadesse imeilusate tegude ning võrratute inimestega!

Algused ja lõpud

Õhtust, täna on alles teine päev nädalast, kuid mul on tunne, et tahaks öelda- hullumeelne nädal on seljataga. Tunnen, et see on minu elu, sest iga päev on täielik uus lavale astumine ning sealt ära tulek.
Mul sündis eile keset tööpäeva selline jutt peas:
´´Einoh muidugi võiks ju igasuguseid kurbi ja pahasid emotsioone olla, kuid kui asjad üle pea kasvavad tuleks võtta appi teatrilava vahend. Sa paned oma elu ning sündmused teatrilavale ning siis istud ise publiku sekka. Ning siis sa hakkad seda etendust vaatama ning isegi kõige parema tahtmise juures sa ei suuda nutta- sa puhked naerma, sest tegelikult on kõik naljakas. Need rollid, need sündmused- see on parajalt ebareaalne, kuid mitte kurb.´´

Ja see aitab. Ning see on ka mind aidanud. Kahel viimasel päeval on nii palju asju minu elus otsa saanud ning toimunud, et mind oleks nagu tugevalt läbi raputatud.

´´Esimene vahe kahekesi ning üksi elamise vahel on see, et sa seisad poes piimariiuli ees ning võtad suure piima paki asemel pooliku.´´

Mis  see algus ja lõpp tegelikult siis on. Algused on alati ilusad ja toredad, nad on küll rasked, kuid see mõnus sisemine ärevus on seda pingutust väärt. Ja siis hakkab pihta, kõik kasvab tõusus, vahel on küll up and down situatsioone, kuid midagi hullu pole. Kuid siis võib tulla lõpp. Ja lõpp ei ole enam nii mõnusalt ärev. Lõpus on emotsioonid hoopis teised. Sa küsid endalt lihtsalt nii palju küsimusi, et lõppu nagu ei saabukski- kas ma tegin piisavalt, olin ma ikka piisavalt hea, kas ma oleksin võinud midagi teisiti teha, aga kui oleks teisiti öelnud äkki oleksid asjad teisiti? Aga äkki ta on nüüd kellegi teisega, äkki meil oleks olnud siiski roosamanna tulevik, äkki oleksime me elulõpuni koos elanud? See lõputu küsisõnade rida peas justkui ei tahagi vaikida, kuid ühel hetkel on vaja laiuda silme ette see punase ja valgega STOP liiklusmärk ja endale tunnistada, et nüüd ongi STOP- kõik on tehtud või tegemata, enam ei oma see tähtsust, loeb praegu hetk. Aeg on hakata iseennast armastama, nüüd või ei iial, sest asi on hapu!
Ja siis seisab ees järgmine otsus- kas sa jääd ohvriks või sa hakkad mõistma, kui palju sul tegelikult on.
Sinust võib saada abitu ohver, kes korrutab endale- aga nüüd ma olen ju üksi, ma pean kõigega ise toime tulema, kaelas on võlad ja arved tahavad maksmist,  ma pean ise aru saama kuidas jooksevad juhtmed seinal ning mul ei ole isegi kaissu pugevat lemmiklooma, no mul ei olegi midagi.
Kuid täpselt samal hetkel sa võid teha teise valiku ning mõista- pagan võtaks, mul on nii palju toredaid inimesi, kes oskavad õigel ajal hästi öelda. Siis mul on veel mu tegemised, mul on kodu ja mul põleb ahi, kust varsti saab sooja. Ja ma olen ise ka veel olemas. Kõik on ikka päris priima!

Algus ja lõpp. Me teame, et iga raamat enamjaolt algab sissejuhatusega ning lõpeb tänusõnadega, kuid mis jääb sinna vahele- seda ei tea me kunagi. Kas ja millal oleme valmis uuesti võtma raamatu ja sisu hakkama uurima? Selle vastuse ma jään võlgu, kuid kui teada saan- jagan teiegagi.

Kas maailm tiirleb, või tiirlen mina.

Ma soovin, et oktoober tooks suure ämbriga armastust!

Täna leidsin ühest butiigist sellise asja. Ausalt, ma riputaks terve kodu täis selliseid asju ja elaks nagu armastuselossis!