Mis sellest, mis homne toob?

Küsimus on selles, kas nautida hetke või mõelda homsele?

 

Mina pean olevikus elamist üheks raskeimaks ülesandeks, mida ära õppida siin elus.
Ma kõigun pidevalt oleviku ja tuleviku vahel- ma jumaldan oma tuleviku planeerimist ning see toob minusse teatud rahu. Teisalt, kui lükkan end olukorda, kus oluline on praegune minut tabab mind veel suurem rahu. See on justkui kaaluta olek.

Viimasel ajal olen palju hakanud selle oleviku asja peale mõtlema. Olen jälginud ühe inimese käitumist. Kõik, mida ta teeb-tunneb-mõtleb sõltub sellest, mis saab tulevikus.
Ta väljendab pidevalt tunnet: Aga me ei saa tulevikus koos olla, pigem siis hoian eemale. Ma tunnen seda iga hetk ning mõtlen, miks küll? Miks me ei suuda olla siin ja praegu ning nautida teineteist olenemata sellest, mis toob tulevik. Me ei saa kunagi kellegiga kohtudes olla kindlad, et me hoiame kätest kinni ka järgmisel nädalal. Pidevalt juhtub paaridega ootamatuid asju, ka sajaaastased armastused saavad kummalistel põhjustel otsa. Miks me siis keelame endil nautida, ning mõtleme, et äkki me peaksime rääkima suhteteemadest või ikka paika panema, et meist ei saa asja.

Nii me piiname end igal hetkel mõtetega.
Võib-olla me peaksime selle otsusega ootama?
Kui me praegu kulutame nii palju raha siis hiljem on meil poole vähem.
Ehk ma ei tohiks armuda, sest kallim sõidab kaugele ära?

Me paneme end sundmõtetesse ja sunduskumutesse.

Nii ma siis jälgin ja omaette muigan. Kui jälle tullakse jutuga, et sellest ikka ei saa asja- kaugus, erinevus, keel jne. Ma lihtsalt jälgin ja analüüsin. Analüüsin, kuidas inimesed võivad oma mõtetega rikkuda praeguse ilusa hetke. Ja siis ma vastan südamerahus- jah see lõpebki, kui me kallistame ja läheme erinevat teed. Ma tean, et see lõpeb- aga miks me peame sellest iga sekund rääkima ja rikkuma neid hetki mis on? Vastust ma ei leia.

Ja ma tulen ikka tagasi selle olevikus elamise juurde. Usun, et see on eluliselt vajalik asi, mida võiksime me kõik osata.

Meil on vaja tunnistada, et kõik, mis meie elus juhtub või ei juhtu sünnib praegu, selles hetkes.
Meie elu ei saa muutuda homme või aasta pärast paremaks.
Me ei saa elada mõeldes, et ühel päeval ma hakkan naeratama ja hommikuti mediteerima.
Ühel päeval lõpetan ma kohvi joomise ja hakkan tervislikult toituma.
Ma ei tarbi enam kilekotte ning külastan vaid ökopoode. 
Kui me mõtleme sellele ühele päevale siis on see sama hea, kui mitte kunagi.
Me ei saa ka leiutada ajamasinat. Mitte keegi ei leiuta seda. Meil ei ole võimalik mineviku muuta.
Seega. Kui me ei tea, kas homne tuleb. Kui meil ei ole ajamasinat. Siis mis meil on?
Meil on praegune hetk. Ja võib-olla see ei üllata teid, kuid praegune hetk ei kordu enam kunagi.
Mitte kunagi ei tule enam tagasi sellist hetke, nagu praegu teie kätes on.
Seega, ole kallis ja küsi endalt.
Kui sa ei saa praegust hetke enam homme muuta siis kuidas sa soovid praegust hetke mäletada?
Raskena, kurvana, õnnetuna?
Ükskõiksena, tundetuna, tühjana?
Rahulolevana, õnnelikuna, armastusega?

See, milliseks sa lood praeguse hetke, selliseks muutub terve su elu. Meie elu on väikeste hetkede ja sekundite jada. Sekunditest saavad minutid, minutitest tunnid, tundidest päevad ja päevadest aastad.
Meie elu on justkui mosaiigi ladumine- me asetame erinevaid värve ja kilde üksteise kõrvale ning kokku saame elu. Millist värvi see on? Kas päikese käes see särab ja sädeleb?

Kõik on sinu endi kätes. Ära oota, et su parim sõber, sõbranna või abikaasa tuleb võlukepikesega ja võlub su elu selliseks nagu sa soovid. Mitte keegi ei tee seda. Ja kui teeb siis hakkad sa sõltuma sellest inimestest. Ära anna oma elu kellegi kätesse vaid ole ise selle peremees. Vali, milliseks kujuneb su hommik ning päev. Vali värvid oma ellu ning hetked. Ole oma elu peremees ja kunstnik.

Alusta juba täna.

Mis on selle tunde nimi?

Istun ja mõtlen, mis minuga toimub.
Tahtsin magada. Puhata.
Ei saanud. Kõik ümberringi häiris.
Tõusin ülesse, sest sees oli nii tugev tunne.
Tunne, millele on raske nime anda.

Otsisin nime, aga ei leidnud. Kuid tunne oli nii tugev, et pisarad tulid silmad.
Kõik mu elus oli hästi.
Mu ümber oli armastav kodu.
Inimesed, kes olid mulle nagu oma pere.
Inimesed, kes ootavad mind alati tagasi.
Rohkemat, kui oma pere.
Mul oli raha.
Mul oli seiklus.
Mul oli vabadus.
Mul oli töö tulevikus.

Kõik oli nii hästi, aga see meeletu tunne sees...
Siis mõistsin, et see on märk kuskilt kõrgemalt.
Elu tahab mulle midagi öelda.
Anda märku.
Aga ma ei kuule selgelt seda kõike.

Hetkeks mõtlesin.
Äkki kõik on liiga hea, liiga hästi ja nüüd on mul halb?
On see võimalik?
No ei ole ju.

Ma ei tundnud, et see oleks igatsus.
Koduigatsus või pereigatsus.
Võibolla ma olen liiga kauaks siia jäänud.
Võibolla hakkab see kõik muutuma juba tõeliseks eluks.
Võibolla kõik seguneb ja kaovad piirid.
Võibolla pole see enam reis või seiklus vaid tõeline elu.

Kui sa ei leia oma tunnetele nime siis neil polegi nime.
Nad on tunded.
Sa ei tea kas neid vältida või tunda. Jää neutraalseks. Leia kesktee.

Me kõik oleme inimesed.
Me ei saa koguaeg naeratada ja särada.
Me sooviksime ja me võiks, aga see ei ole võimalik.
Elus ei ole miski püsiv, kõik muutub iga sekund ja me lihtsalt peame vooluga kaasa minema.
Me ei saa istuda rongipeatuses ja lõputult vaadata mööduvaid ronge. Me peame valima suuna ja kaasa liikuma.
Muidu me jääme elule jalgu.
Me eksime aina sügavamale ja sügavamale ning meil on veel raskem leida tõelist mina ning tõde.
Kui me tõde ei leia, ei leia me midagi.

Istun ja kordan.

Sa oled hoitud ja kaitstud.
Sa oled väärtuslik.
Sa oled väärt vaid parimat.
Sa oled armastatud.
Sa oled hea.
Sa oled parim versioon iseendast täna, homme ja alati.
Sa oled kuld.
Hoia end.
Hoia end justkui kallimat aaret.
Sest sina, ainult sina oled kõige olulisem.

Kooselu kirega või kireta

Mind on see teema pikka ja väga pikka aega paelunud, täna hommikul alustasin uuesti selle analüüsimist.

Mis on siis õige- kooselu, kus on kõik justkui hästi või kooselu, kus ongi kõik hästi?

Miks ma liigitan kooselu kaheks? Sest minuarust see jagunebki kaheks.

Kooselu, kus kõik on justkui hästi.

See on kooselu, mida tavaliselt elavad perekonnad, kellel on juba lapsed, kodu ning hea töökoht. Kuid ma tahan kindlasti mainida, et tänapäeval elavad sellist elu ka noored. Võib-olla oma nooruse tõttu ma ei oska ette kujutada, et kui saad lapsed ja elad pereelu siis kirg kaobki. Enam ei ela aktiivset voodielu, ei suudle, ei kallista, ei puuduta, ei käi kohtamas. Selles mõttes on kõik tegelikult hästi- teil on rahaasjad paigas, on kodu, lapsed on õnnelikud, kuid kõik ümber näevad, et harmooniat ei ole. Mõni päev istusin pargipingil härrasmehega, kes kirjeldas mulle, kuidas tema soovib tulevikus elada. Ta ütles, et ta ei mõista seda, kui paarid on vanad ja nad enam ei seksi, nad ei puuduta üksteist, pole kirge ega pole sära. Mu silmadel olid päikeseprillid, aga mu silmad lõid särama nagu ere päikesekiir. Kas tõesti mõni meesterahvas veel elab sellise filosoofia järgi?

Ma pole sellist kooselu vormi iialgi mõistnud. Kooselu, kus ollakse koos laste pärast. Kellele te siis elate? Endale või lastele? Kas te arvate, et lapsed näevad teie armastust ja harmooniat, mida pole? Või kellele te siis ikkagi valetate?

Kas tõesti tänapäeva uus suhtevorm ongi see, kus 30mneselt on lapsed, kõrge töökoht ja magatakse erinevates tubades? Kas 50mneselt on ehitatud juba erinevad majad kooseluks?

Ma jumaldan neid vanapaare, kes käivad parkides käestkinni. Neis on selline harmoonia, mida kohtab vaid õnnelike lõppudega muinasjuttudes. Hetkeks mõtled, mida nad küll teevad, et nad niimodi püsivad? Armastavad arvatavasti. Nende armastus on puhas ja tingimusteta.

Ja siis on need teised, kellel ongi kõik hästi.

Mida nad siis teevad selleks, et kõik ongi hästi? Nad on tiim. Härramees kirjeldas seda nii, et üks paar peab olema tiim ja meeskkond, kaks inimest ühes inimeses. Võib-olla on tal õigus. Kujuta ette, et sul on jalgpallimeeskond ja kaks liiget on täielikud jobud- neil on suva, millal või kas pall väravasse jõuab. Ja siis sina jooksed mitme liikme eest, et pall väravasse jõuaks. Võib-olla on vaja lihtsalt vaeva näha, kõik asjad ei juhtu elus ise. Suhted on raskeim töö- see ei ole nii, et kohtad kedagi, armastad, hakkate koos elama, saate lapsed ja elu ongi ilus. Kindlasti paljud mõtlevad nii- kui ma leiaksin kellegi oleksin ma õnnelik. Siis ma ootan, kuni ta ütleb mulle need kuldsed sõnad ``ma armastan sind`` ja rohi ongi roheline, taevas sinine. Ega ikka ei ole küll. Ühes suhtes on miljon jama. Aga ka miljon ilusat asja. Ilmselt ma suudan seda hetkel kirjutada, sest ma olen lahti saanud sellest meeleheitlikust mõttest `` issand ma olen vallaline, ma vajan kedagi``. Ei vaja, mul on endaga ikka jube hea koos olla. Mul on tunne, et ma vajan kedagi mingi aja, mingi teatud doosi ning siis võin elada rahus jälle mõne aja üksinduses. Ei ma ei usu, et see on egoistlik. Ma usun, et kõik vajavad õhku ja ruumi. Õhku, et elada oma elu.

Muidugi on tore ärgata igal hommikul armastatud inimese kõrval ja teada, et keegi nii väga armastab sind. Aga see ei saa olla elu mõte. Kuigi olen ma öelnud, et elu mõte on armastada siis armastada saab ka enamat.

Armastada elu, armastada väikeseid asju elus. Armastada inimesi. Ma jumaldan, kui inimesed märkavad väikeseid ja tobedaid asju ning armastavad neid. Armastavad elada täiel rinnal ja kirega. Igat hetke.

Kui tihti sa kohtad oma elus inimesi, kes armastavad elada? Muudavad iga hetke eriliseks, toovad argipäeva midagi uut ja naeratavad, kui näevad uut piimapakki poes? 

Armastus on ikka paganama keeruline. Suhted. Keeruline, aga samas lihtne. Kui me ei kiindu ja ei harju on kõik lihtne. Kuni me hakkame kiinduma ja sõltuma on asi hapu. Näiteks, kui ma kohtasin H-d  siis muidugi ma tundsin, et mul on seest õõnes. Mind vaimustas tema intelligentsus, tema põhimõtted, tema eluviis, tema tarkus, kuid ma hoidsin ja hoian seda kõike mõistlikul piiril. Ma pean tunnetama, millal ma hakkan teise jaoks elama ja sel hetkel tuleb peatuda. Me ei saa muuta kedagi enda elumõtteks, põhjuseks, et teha mingeid asju või olla. Teisega on tore koos olla, kuid number üks peab olema olek iseendaga ja mina ise. Üheski suhtes ei saa kaotada ennast teisele. Kaotada oma elu, oma harjumusi, oma soove, oma unistusi. Võib-olla nendel hetkedel lähebki suhe hapuks. Kui harjutakse. Enam ei ole rõõm teist näha, kõik tundub tavaline ja igapäevane.

Nii oluline on märgata neid väikeseid asju ja hinnata neid.

Akna taga karjuvad kanad. Deem, ma armastan seda. See on nagu unistuste suvi. Olla maal vanaema juures ja ärgata kanade karjumise peale. Issand, kuidas ma seda igatsesin. Aga ma ei ole maal vanaema juures. Olen kaugel, aga siin on hea.

Sõita mööda teid, kus paremal on lambad mägede vahel ja vasakul lehmad. Armastan.

Ahjus küpsevad viineripirukad.  Nii soe.

Kõrval magab maakiisu, kes lunib pai ja vastutasuks nurrub.

Nii hea laul mängib.

Ma tunnen end hästi.

Elu on nii ilus.

Ma olen väärt armastust ja kõige paremat siin elus.

Issand, kuidas ma armastan elada.

Iga päev on ilusam

Tere kallid sõbrad,

Pikka aega pole siia jõudnud, lihtsalt päevad on väga sisukad ning lõpuks pole mahti, et kõike kirja panna.
Mul on imeline aeg olnud siiani ja olen veendunud, et aina paremaks läheb. Tunnen, et olen teinud 360 kraadist 300 kraadi muutuse ning 60 kraadi on veel minna.

Olen selle nädala ühe Saksa pere juures, kus mind koheldakse tõeliselt hästi. Tunnen, et kõik see, mis mul kunagi saamata jäi saan nüüd- ühtekuuluvuse tunne, tingimusteta armastus ja siiras hool. Iga päev on olnud nii sisukad ja arvatavasti olen ma näinud rohkem, kui oma elus siiani.

Head inimesed tunneb kaugelt ära. Eile külastasime vanavanemaid, aastates 70 ja peale. Ma ei osanud nende keelt, mis tähendab, et ma ei saanud nendega eriti suhelda. Siiski üritas üle 70 aastane vanaisa minuga rääkida inglise keelt. Näitas kõik vanad fotoalbumid ära ja ma sain kõik onud ja vanaonud teada. Vaatasin ja naeratasin. Mõistsin, et head inimesed tunneb kaugelt ära. Sa ei pea nendega rääkima, kuid sa tunned selle headuse südames ära. Ma oleks jõudnud nagu oma vanaema ja vanaisa juurde ja kogenud neid tundeid, mida oleksin soovinud kunagi tunda. Sel hetkel mõistsin, kui väga igatsen suhet vanaisaga, sellest suhtlusest saab midagi, mida on lihtsalt vaja. Minnes andsid mulle inimesed, kes ei teadnud minust midagi kingitusi ja komme kaasa nagu oma lapsele. Ma ei väsinud kordamast, kui toredad inimesed ikka on...

Võibolla me ei jäägi kunagi elus millestki ilma, kuid see tuleb lihtsalt ringiga ja teistmoodi sinuni. Teiste inimeste kaudu. See ei ole hetk, kus ma süüdistaks oma vanemaid või vanavanemaid millegi tegematuses. Alati inimesed lihtsalt ei oska teha, mis nad tahaksid. Kui me hiljem kõik mingil moel siiski saame, mida me vajame siis onju kõik hästi.

Tunnen, et minu suhe on kaugel olles minu perekonnaga hoopis teiseks saanud. Esimest korda elus tunnen, et nad tõesti igatsevad, hoolivad ja armastavad. See on hea tunne. See ei ole tunne, mis mind tagasi koju lennutaks ja paneks seda tahtma teha, kuid see on hea tunne.

Tänaseks olen täpselt 20 päeva siin olnud ja mul pole ikka veel tunnet, et ma peaksin koju naasma. Alateadlikult ma ootan ja panen end proovile, millal see tunne tuleb ja milline see tunne on. A la ``aitab ja nüüd on vaja koju minna´´. Mul on isegi imelik öelda, koju tagasi minna, sest ma tunnen, et siin ongi minu kodu- minu rahu, minu süda, minu armastus.

Ma ei tea, mis tunded valitsevad mind ja H-kut, kui ma lahkun. Täna on viimane kord, kui me näeme- võibolla mitte. Ta on inimene, kelle hoolde ma annaks iga kell oma südame ja teaks, et see on turvalises paigas. Inimene, kellel on nii õiged väärtushinnangud, kes on nii tark, inimene kellele ma vaatan tõeliselt alt ülesse. Ehk on see õppetund ja elu näitab, milliseid inimesi tuleb tõeliselt hoida ja hinnata. Et elus löövad rohkem särama terved väärtused ning tark mõistus, mitte badboys män.

Hetkel tunnen, et lahkudes see pole lahkumine. Ma olen hakanud tõeliselt mõistma inimeste armastamist kaugelt. Võibolla on ühed inimesed, kes vajavad armastust koguaeg ja lähedalt. Nad soovivad, et teine ootaks neid igal õhtul kodus ja oleks igal hetkel olemas. Kas see on tõeline armastus või hoopis harjumine? Ja on teised, kes võivad armastada teist olenemata, kus teine on või kellega. See on tingimusteta armastus ja ma usun, et tõeline armastus. Sa lased teise vabaks, kuid siiski hoolid. Sa lased teisel õnnelik olla, isegi kui ta on kellegi teisega. Sa tunned, et teisel on õigus õnnele, isegi, kui see pole sina.

Paar päeva tagasi ilmutas minevik. Jälle ma kuulsin neid solvanguid ja kriitikat. Omal moel oli see värskendav, sain tunda, et mõned inimesed ei muutu siiski kunagi. Nüüd aga hoopis naersin nende solvangute üle. Teisalt sain teada, et teine on oma eluga lõpuks vist siiski edasi läinud ja otsuse teinud, et enam ta mind ei kummita. Ehk tõesti enam ma ei saa kõnesid sellest, kuidas mind ikka armastatakse ja kuidas minust paremat ei ole- aga otsust teha ei suudeta. Ja siis üritati muljet jätta, et see naine on ikka rohkem nagu sõber ja ta ei ta mis saab jne... Oma peas mõtlesin, kui kaua suudab üks mees keerutada kuuma pudru ümber enne, kui otsustab, kas sööb või ei söö. Siis laususin puhtast südamest sõnad, mis arvatavasti lõpetasid meie vestluse: Mul on hea meel, kui sa leiad kellegi, kes su õnnelikuks teeb. Sest kui sinu süda on rahul siis peab minu süda ju ka olema.
Arvatavasti oli see kõige viisakam vestlus meie vahel. Ilmselt ta ei mõistnud seda ja ei mõistagi. Ilmselt on tal vaja ikka oma peas kääritada mõtteid stiilis, noh aeled seal maailmas kellegiga ringi jah. Kuidas on üldse kellegil õigust nii mõelda või öelda, teadmata, mida teine kogeb või tunneb?

Aga see on minevik. Iga päevaga tahan õppida rohkem andma ja mitte soovida saada. See on elus ikka nii oluline asi. Sa kallistad teist mõtlemata, kas teine sind vastu kallistab. Sa puudutad lootmata, et sind vastu puudutatakse. Sa soovid saada, aga esmalt soovid anda. Andmine teeb sind terviklikumaks.

Samamoodi olen hakanud väärtustama suhtlust. Suhtlus on kõigi inimsuhete aluseks. Muidugi on raske suhelda, kui sa keelt ei oska jne, aga peab püüdma. Nt eile mõtlesin sellele, et kui me oleme kuskil külas siis oleme me nii viisakad- hommikul ärgates tervitame rõõmsalt ning ei ütle kunagi halvasti. Siis aga lähme koju ja käitume oma perekonnaga nagu matsid, ei tervita, ei täna, ei ütle hästi. Mida see perekond siis valesti on teinud? Me oleme lihtsalt harjunud nendega. Me usume, et nii väsitav on igal hommikul naeratada ja tervitada. Omas peas võibolla isegi mõtleme, et see pole vajalik. Aga külas olles siis on vajalik? Kas võõrastega olles oleme justkui teatrilaval, mis pole meie elu?

Tänaseks aitab. Vahel on vaja teha seosetuid postitusi nagu see siin. Kirjutad, mis pähe lööb ja jutul puudub seos. Tegelikult ma nii kirjutada ei armasta. Selliseid postitusi tegin, kui olin 18 ja kirjutasin sellest, mida täna sõin või jõin.

Saadan palju armastust kõigi südametesse.

Vabadus elada ja vabaks lasta

Tõeline vabadus ja tõde on hoolida, aga lasta vabaks.
Armastada nii, et hing jääb kinni, aga samas lasta ikkagi teine vabaks.
Lasta teisel teha otsuseid, mis teevad ta õnnelikuks.
Lasta teisel elada.
Lasta teisel minna, kui ta seda soovib.

Tõeline suhtlus on aus.
Ta ei tunne hirmu.
Ei tunne süüd.
Ei tunne kahetsust.
Ei tunne teadmatust.
Ta on aus.
Tõeline.
Ehe.

Meil ei ole õigust kellegi eest mõelda.
Otsustada.
Või tunnetada.
Meil kõigil on oma elu ja õigus seda elada.
Teha valesid ja õigeid otsuseid.
Nutta või naerda.
See on meie elu.
Ja teistel on nende elu.
See on suur vahe.

Sa väärid parimat, igal hetkel oma elus.

Täna küsin endalt, mida ma olen terve elu teinud?
Miks ma pole elanud elu, mida saab nimetada eluks?
Miks ma pole piisavalt palju nautinud?
Miks ma pole osanud lasta end kohelda hästi?
Miks ma pole teadnud, mis on õige elu?
Miks ma pole olnud õigete inimeste keskel?

Ma tean vastust. Sest muidu ei oskaks ega suudaks ma praegu tunda, et see ongi elu.
Ma tean, et kõigel on põhjus.
Kui ma poleks olnud valede inimeste keskel, ei oskaks ma praegu hinnata õigeid inimesi.
Kui ma oleks koguaeg elanud head elu ja olnud õnnelik ei teaks ma praegu, mis on õnn.
Kui ma poleks kõndinud seda rada, mis ma enne kõndisin poleks ma jõudnud siia.

Nüüd ma tean, et elus tuleb lasta teha enda jaoks head tundmata süümepiinu.
Tundmata piinlikust.
Tundmata kõhedust.
Lihtsalt lase endaga hästi käituda ja tunne, et sa väärid seda.
Ja sa vääridki.
Sa oled väärt parimat. Sina, mina ja meie.

Mitte ükski inimhing ei vääri halba kohtlemist.
Halba elu.
Või halbu tundeid.

Me väärime parimat ja me peame laskma enda ellu selle parima, mis paneb meie südame helisema.
Ainult nii saame olla õnnelikud.
Täisväärtuslikud.
Elada õiget elu.

Armastada ja olla armastatud.

Elu ilma hirmuta

Elu ilma hirmuta

Hirm on tunne, mis võib võtta meilt võime unistada, elada ning luua midagi imelist. Hirm jaguneb kaheks- on hea ja halb hirm. Hea hirm hoiatab meid ohtude eest. Halb hirm takistab meil ellu viia unistusi, soove ning uskumusi.  Kumba sa rohkem kuulad?- selles on küsimus. Kas sa lased oma igapäevaelus valitseda heal või halval hirmul. Kas märkad, et hirm võtab sinult võime elada unistuste elu?

Kui paljud teist saaksid öelda, et pole kunagi oma elus hirmu tundnud? Arvatavasti mitte keegi.

Tee otsus halvast hirmust vabaneda ja hakka elama!

Ma olin terve elu kuulanud paha hirmu, mis takistas mul elamast. Kui millestki unistasin siis esmalt tunnetasin hirmu selle unistuse suhtes. Nii kuulasin ma aastaid paha hirmu, mis istus mul kuklas ning ei lasknud unistusi unistada ega ellu viia. Mõni aeg tagasi tegin otsuse, et aeg on hakata oma hirmudest tõeliselt vabanema. Ma olin alati soovinud näha maailma, teisi kultuure ja inimesi. Kuna minu paha hirm ütles pidevalt, et üksi on ohtlik reisida ja rännata siis seda ma ilmselgelt uskusingi.

Kui ma hakkasin oma hirmu ületama siis esmalt ma ei tunnistanud seda hirmu tõeliselt. Inimesele ju meeldib iseendale valetada. Ma teadsin, et ma kardan, kuid ma ei tundnud tõeliselt hirmu enne, kui pakkisin kohvri ning astusin kodust välja. Sel  hetkel oli mu sees selline hirm, et hing tahtis kinni jääda. Ületades aina riikide piire hakkas minus vaikselt elama vabadus. Ma hakkasin mõistma hirmu minu sees, mille ma olin tegelikult ise endale välja mõelnud. Tundsin end justkui väike tüdruk, kes oli terve lapsepõlve uskunud, et tulevikus olen ma printsess ning ma leian unistuste printsi valgel hobusel. Ma olin eksinud.

Nii jõudsin ma tõeni:

``Hirmu, mis takistab meil elamast. Hirmu, kui sellist ei olegi olemas! See on meie endi välja mõeldud mõte, mida me usume eksisteerivat. KÕIK ON VÕIMALIK!``

Jõudes selle tõeni tundsin, et suudan kõik siin elus ellu viia, mida soovin. Hirmud, mis mind enne olid takistanud olid kadumas. Ma tundsin, et kui ma ei tunne hirmu siis olen ma tõeliselt vaba. Ma ei sõltu kellestki ega millestki. Ma ei karda ennast armastada ja endaga üksi olla pikka aega. Ma ei karda vaadata endale tõeliselt silma ning mõista, kes ma siis tegelikult olen.

Sel hetkel, kui kaob hirm minu seest julgen ma armastada kõiki ja kõike tingimusteta. Ma ei karda haiget saada, armuda ega ka kaotada. Ma jõuan tõeliselt praegusse hetke, kus ei ole kohta hirmudele.

Nii ma istusin pidevalt kaardi ees ning mõtlesin, kuhu ma täna tahaksin minna. Ma üllatasin ise ennast pidevalt- kuidas ma enam ei karda? Kas see on normaalne? Jah on, sest see on uus olukord ja uus tunne- elu ilma hirmuta. Rännak ilma hirmuta.

Rännak ilma hirmuta

Meie terve elu on üks suur rännak. Me rändame pidevalt üksteise eludest läbi ning vahetame paiku kuniks me leiame selle soovitud rahu ja õnne. Miks me siis rändame koos hirmuga? Miks me oleme endale välja mõelnud mingi tunde, mida tegelikult pole olemas?

Kui sa tunned hirmu siis mõtle hetkeks sellele, mis on kõige hullem, mis saab juhtuda? Järsku sa mõistad, et midagi hullu ei saagi juhtuda. Muidugi juhtub päevast-päeva inimestega õnnetusi ja nad kaovad müstilisel moel. Kuid sa ei saa ju elada mõeldes, et kui ma astun kodust välja siis minuga juhtub midagi. Nii me ei saagi elada, kui meid pidevalt hirm taga ajab.

Seega, armas inimene, kes sa seda loed. Ma soovin sulle nüüd öelda sõnad, mis tulevad kaugelt, kuid soojalt ja südamest.

Kõik, mida sa soovid siin elus ellu viia on võimalik.

Sinu unistused on vaid käeulatuses, sa pead neist vaid kinni haarama.

Ära karda, sest hirmu ei ole.

Sa oled võimeline kõigeks.

Sest sa oled nii imeline inimene!

Mina rändan edasi ning vaatan, mis elul mulle pakkuda on.

Ikka armastusega.

Uus koht, uued mõtted

Uus koht, uued mõtted. Ja nii ongi. Hetkel kirjutan Dresdenist, kuhu jõudsin eile. See oli paras tripp omaette, siia jõudmine ma mõtlen. Läksin oma loogika järgi bussijaama, mille aadress oli kodulehel, kuid huvitaval kombel jõudsin elumajade rajooni, kus oli busside peakontor ja nende tehniline kontroll:D
Mõttes vandusin vaid -schaisse- ja mõtlesin kas nutta või naerda- eks ikka naerda. Leidsin toreda härrasmehe, kes ütles, et kuskilt siit läheb ka buss. Palusin terve tee kõrgemaid jõude, et see buss viiks mind õigesse kohta ja joppaski. Piletit mul polnud seega mõttes palusin uuesti jõude, et pileti saaks ja näed saingi.

Kohale jõudes ootas mind ees jälle tundmatu linn. Jõudsin kuskile äärelinna, kus pidi olema mainitud kesklinna hotell. Sattusin hoopis mingisse kortermaja tüüpi apartmenti. Järgmiseks jõudsin tuppa, mis oli tõsine urgas. Mõtlesin mitu korda, kas tulin ikka õigesse kohta. Siis mul oli valida, kas olla see viks ja viisakas inimene nagu terve elu ning mitte midagi nõuda või esimest korda elus nõuda, mida ma väärt olen. Otsustasin, et nüüd on aeg- ütlesin, et selle toaga ma küll rahul pole ja ma tahan midagi muud. Haahaaa ja siis mind juhatati M korrusele, see oli täpselt nagu Sex ja Linna filmis see efekt, noh päris sellist korterit mul ei avanenud, kuid parem ikka.

Miljoni dollari vaade kompenseerib selle, et eile öösel ma magada ei saanud ja ega siin end hästi tunda ei saa. Samuti on vanalinn ikka liiga kaugel. Nonäete, ma olen juba harjunud parimaga. Muidugi, sest ma olen ju väärt parimat.

Üldiselt see linn on imeline, siin on müstiline ja maagiline tunne. Linn on mägede keskel, ümber on ainult mäed.

Seda, kus ma homme lähen pole mul veel aimugi:D

Elust ja olust

Mõtlesin, et teen siis natukene detailsema postituse ka.

Seda, miks ma otsustasin trippida kirjutasin mõned postitused tagasi. Aga ega see kohale jõudmine polnud midagi nii lust ja lillepidu. 26 tundi bussis oli ei midagi lustliku. Algus oli kerge, kuid siis hakkas aeg lihtsalt venima, väljas küttis üle 30 kraadi ning ruumi oli vähe. Tekkisid elulised olulised vajadused... tahaks pesta, tahaks süüa korralikult, juua jne. Vaikselt hakkasid kõik kehaosad surisema. Ning kahjuks polnud ka kuni Warssavini midagi erilist aknast vaadata. Tekkis tunne nagu aknataga oleks Eesti loodus, ei midagi erilist.

Bussis õppisin kannatlikust ja leplikust. Kui sul ikka on ebanormaalselt vähe ruumi ja sa pead iga inimhingega enda ümber arvestama siis pole sul muud valikut, kui õppida. Ah, et miks ma just bussi valisin. Ma pole kunagi lennanud ja see on järgmine hirm, mille ületama pean.

Kohale jõudes olid emotsioonid mitmed. Korraga olin õnnelik- lõpuks olengi kohal. Teisalt mu ainus soov oli pesta, süüa ja juua korralikult. Kolmandaks polnud mul aimugi, kus ma olin. Ega ma polnud eriliselt ka ette vaadanud, kuidas ja kuhu ma jõuan, kuid jõudsin ikka parajasse pärapersesse. Seda enam, et väljas oli nii kuum, et hingata oli raske tegi see kõik veel raskemaks. Mõtlesin, et noh kuidagi peab ju siit august välja saama. Leidsin ühe naise, kellega koos bussis olin olnud. Küsisin, kas ta on kohalik ja kuidas ma jõuan soovitud paika. Ta juhatas mind kohe kaardini, andis kaardi kätte ja ütles, et ma jälgiks suurt rohelist S-i. Nii ma siis järgisingi seda, kuid ega sellest suurt kasu ikka pole küll, kui transpordid sõidavad kolmelt korruselt kahte erinevasse suunda. Seisin seal nõutult, musta ja väsinuna. Küsisin umbes 10mnelt inimeselt, kuidas ma lähen ja uskumatu, aga ma sain kõik 10 erinevat vastust!! Kuid 11mnes oli otsene ja selge. Selle aja peale olin leidnud kaks samasugust eksinut nagu mina, kaks õde, kes tahtsid saada põhimõtteliselt samasse kohta kuhu mina. Nii me siis võtsime kampa ja mõtlesime, et riskime siis koos.

Sisetunne ei vedanud mind ka seekord alt ja jõudsingi õigesse kohta. 4 esimest ööd võtsin ma hostellis, kus oli 6 inimest koos. Hostell asus ideaalses kohas, täiesti kesklinnas, välimuselt ja puhtuselt oli okei, kui välja arvata see, et mul joppas olla ühes toas koos 4 poisiga!! Mõtlesin, et no niimodi ikka ei saa ju vedada. Esimese päeva õhtul jõudsin teha juba linnale ringi peale, emotsioonid olid nii laes, et hüppa või lakke lihtsalt.

Esimese öö veetsin hoopis mujal ning ärkasin Tegeli linnaosas. Imeline linn... emotsioonid olid hullumeelsed. Ärkad, jood kohvi, lähed juuksurisse, lähed maniküüri, istud jõeääres, käid shoppamas- mida veel hing ihkab!
Järgmise öö veetsin hotellis ja polnudki nii hull, poisid olid kaua peol ja tulles olid hästi arvestavad ja toredad. Ei tekkinud mingit piinlikuse hetke ega midagi.
Järgmised päevad veetsin lihtsalt linna läbi kolades ja need päevad on praktiliselt üks pikk päev mu jaoks, sest nii palju on kogetud ja nähtud. Ma olen tulvil uut ja põnevat.



Tänaseks olen olnud siin nädala. Kaks ööd olen veetnud hotellis ning ühe öö veedan veel. Tegemist on ikka üüberhotelliga. Hotell ise on selline tavaline, kuid tuba- no anna kannatust. Mul on suurim voodi, mida elus olen näinud, hiigel vannituba ja suur garderoob. Imeline!

Täna veetsin imelise päeva. Hommikul sõitsin kesk Berliini. Käisin söömas parimat tomatisuppi, mis söönud olen. Kolasin kirikutes, mis võtsid lihtsalt hinge kinni ning õhtu lõpus olin nii kõrgel 20sekundiga nagu pole kunagi olnud!

Inimesed on siin imelised. Ma ei suuda ära imestada nende lihtsust ja samas erilisust. Näiteks nende abivalmidus. Ükskõik, kus abi vajad sind aidatakse. Ühel päeval üks naine lihtsalt märkas, et ma vaatan kaarti ja otsin ning tuli juurde ja aitas. Muide see oli ka ainus kord, kus ma tundsin tõeliselt hirmu. Ma jõudsin ühte kohta, kus ma poleks pidanud maha minema, valesse peatusse. See oli hullem, kui meie kopli liinid, mul tekkis ikka reaalne paanikahoog peale.

Inimesed elavad siin! Näiteks ühel päeval sõites rongiga hüppasid peale muusikud, kes hakkasid pilli mängima ja laulma ning siis laulsid juba kõik kaasa... Või näiteks täna, kui autod seisid punase foori taga siis üks mees žonglooris neile. Sellised väikesed asjad on siin igapäev, mis toovad naeratuse näole.
Täna oli rongis kutt, kes oli heledatele tennistele joonistanud peale plätudekontuuri ning kirjutanud Louis Vuitton peale... haha nagu tegelt:D

Siin on hästi palju kultuure segunenud. Hästi palju on musti. On lihtsaid inimesi ja uhkemaid. On kerjuseid ning rikkureid- siin on kõike ja just sellepärast ma armastangi seda maad. Inimesed elavad siin iga kell ja igal pool, kuigi sa oled siin üksi siis kõik on sinu ümber ja elus, nii elus. Palju on geisid, kes üldse ei varja, et on geid, kõik on nii vabad, nagu nii peakski olema.

Igas päevas kohtan ma tõesti vaid ühte mossis nägu, rääkimata poes olevatest teenindajatest- nad on nagu teatrilaval. Eile käisin õhtust söömas ja mind koheldi nagu kuningannat...

Transport on siin nagu kirbupask sõnaotseses mõttes- kolmekordsel tasandil sõitev transport on ebareaalne. Nüüd on mul juba põhiteed selgeks saanud ja ma suudan rahulik olla, kuid alguses on seda võimatu mõista. Siin on vahemaad meeletud, kui sa ära eksid siis kõnnidki kuni leiad teeotsa. Nt täna kõndisin 2 tundi järjest, sest kondasin valet radapidi. Sa pead pidevalt teadma, kust lähed ja kas leiad mõne transpordini. Sest muidu kõnnidki. Normaalne vahemaa kõndimiseks on umbes nagu Tallinnas Lasnamäe otsast Pelgulinna, siin ei pilgu silm ka ja kõnnid ära.

Mida ma olen siiani õppinud...

Ma tänan ennast, et siiani olen elanud filosoofia järgi, et kui kuidagi ei saa siis kuidagi ikka saab, see on end siin nii ära tasunud.

Nüüd ma tunnen, et ma saan kõigega hakkama ja ei tunne hirmu. Hirm on ikka, kuid see ei takista elamast. Tean, et alati leidub väljapääs ja lahendus- absoluutselt alati.

Muidugi pole kõik lilleline ja see üksi reisimine pole lust- õhtuti kisub nukraks ja vahel tahaks kellegiga seda kõike jagada lihtsalt, rääkida või öelda, kui hea tunne on. Aga ma tean, et see ei ole lõputu olukord ning nii hetkel võibolla peab lihtsalt olema. Elus on erinevaid perioode.

Olen selgeks saanud, kes on minu jaoks olulisemad inimesed siin elus ning mõistnud perekonna väärtust. Olen mõistnud, et perekond ongi minu jaoks the one and the best, sest ega keegi teine väga pole küsinud mu elu-olu kohta. See näitab nii palju, kaugel olles saad nendest asjadest aru. Kas selleks peab kaugele minema, ma ei tea.

Homme sõidan Berliinist ära Dresdenisse, mis on veel ilusam ja kaunim linn. Järgmisena kirjutan juba sealt, kui homme on suurte muljetega jalgpall vaadatud!

Dresden...

Ikka soojade soovidega

Miks mujal on parem, kui kodus

Miks mujal on parem, kui kodus- sellele on raske ja samas kerge vastust leida. Ma ei taha siia panna kirja teksti, mis teeks maha kodumaad vaid soovin mõista seda fenomeni, mis paneb noori lahkuma Eestist. Vaikselt, enda sees olen teinud otsuse, et ka mina teen otsuse välismaa kasuks üsna pea. Miks, sellele on palju vastuseid. Esmalt, kui ma viskan siin kaugel olles korra pilgu Eesti elule ja uudistele tekib minu sisse kohe raskus. Pidev üksteise mahategemine, valetamine, vassimine, kes on ilusam ja parem. Muidugi on seda ka siin, kuid siin on ka enneolematu lahkus, sõbralikus ja soojus. Igas päevas kohtan heal juhul ühte inimest, kelle suunurgad ei ole ülesse poole ning kellest ei õhka soojust ja lahkust. Inimesed pakuvad sulle abi ka siis, kui sa ei küsi seda. Kui sa küsid aidatakse sind nagu oma lähedast. Sa tead, et oled hoitud ja armastatud.

Mulle tundub kummaline tunne, et saan tunda end siin rohkem kodus, kui oma kodus. Kuidas see küll võimalik on, kuid tundub et on. Võibolla on mujal rohkem häid tundeid. Võibolla ongi meil vaja oma elu jooksul rännata nii kaua ja nii kaugele, et leida oma kodu. Nüüd tekib mul küsimus, kas meie kodu on see, kuhu sünnime või seal, kus tunneme end hästi? Meie süda võiks ju ikkagi olla rahul ja õnnest tulvil, kui meie süda on rahul kuskil mujal, kui kodus siis ehk seal ongi kodu.

Muidugi ma tunnen puudust oma perekonnast, aga tõesti vaid perekonnast. Siin olles mõistad seda, kes on tegelikult sinu jaoks olulised ja kelle jaoks oled sina oluline. Kui palju tühjalt aega on kulutatud inimestele, kes ei vaevu isegi märkama su eemal olekut ning ei vaevu küsima, kas sul on kõik hästi. Elementaarne küsimus, kas pole. Siin aga küsivad isegi võõrad tänaval sinult seda, ei ole oluline, kui siiralt, kuid nad küsivad. Siin leiad sõpru isegi tänavalt, sest metroos olles õpid isegi lühikese sõidu ajal oma kõrvalistujat tundma. See ongi elu. Kohata siiralt, olla lahke ja soe. Lihtsalt inimene.

Lihtsalt inimene olla ei olegi nii kerge. Usun, et Eestis oskavad seda inimesed eriti vähe. Lihtsalt inimene ei hooli vaid oma vajadustest. Lihtsalt inimene märkab kõiki inimesi enda ümber. Lihtsalt inimene on midagi enamat, kui ühiskonna normid on ette lasunud. Lihtsalt inimene on inimene, kes täidab soojusega kogu ruumi ja nakatab sellega ka teisi. Ma olen saamas lihtsaks inimeseks ja see on hea tunne, see on lausa imeline tunne.

Kes ei riski see shampust ei joo

Hei kallid sõbrad,

Ma ei teagi, kas peaksin vabandama, vist ikka peaksin. Viimased poolteist kuud on möödunud linnulennult. Kaks kuud tagasi tegin otsuse, et töötan poolteist kuud nii palju, kui suudan ning lähen reisima. Esmalt ei kujutanud ma seda ise ette ning arvatavasti veel vähem teised. Järjest lähemale jõudis aeg ning järjest raskemaks see aeg muutus.

Enamikel õhtutel ma tulin töölt koju nuttes, sest ma olin nii väsinud. Ma tundsin, et ma reedan justkui iseennast ja räägin endale vastu- ma ju teadsin, et ma ei taha enam kunagi teha midagi, mida ma ei armasta. Sellepärast oli see aeg ka nii raske. Päev-päevalt ma töötasin enda põhimõtete vastu, mille olin endale loonud. Omada kolme töökohta ning töötada poolteist kuud iga päev tundus alguses kerge. Mõtlesin nagu alati- kuidagi ikka ju saab. Eesmärk oli õilis, minna ja lihtsalt olla. See oli ainus, mis hoidis mul sirget selga ja ei lasknud murduda.

Paljud kindlasti mõtlevad, miks ma sellise otsuse tegin, et minna ja veel ihuüksi. Arvatavasti oli ja on minus nii suur soov näha ja kogeda midagi enamat, kui see, mis mul on. Ma tean, et alati saab paremini, rohkem, kaugemale ja kiiremini, aga see on minu latt ja minu unistused. Teisalt mind ei hoidnud mitte miski kinni. Ma tundsin, et ma olen nii väsinud sellest kõigest. See kõlab justkui rikkis plaat, ma tean. Päris tihti kuuleb inimesi ütlemas, et nad on lihtsalt nii väsinud sellest kõigest. Aga ma tõesti olin... ma tundsin, et ma pean vahepeal eemale saama. Asjadele, olukordadele ja elule tuleb ruumi anda. Asju kaugelt vaadata.

Ma ei kahetse seda otsust. Ära minnes kogesin, et inimesed armastavad mind tõeliselt. Kogu südamest. Ja võib-olla vahepeal ongi vaja minna, et sellest aru saada.

Ma olen vaid kolm päeva ära olnud, kuid mul on tunne nagu see aeg oleks meeletult pikk. Ma olen nii palju selle lühikese aja jooksul juba kogenud, selgeks saanud, et võiksin juba täna naasta ja olla hoopis teine inimene. Kuid ei. Ma ei tee seda.

Ma tunnen nagu oleksin jõudnud koju. Nagu rändamine ja pidevalt rännus olek olekski minu kodu.

Ma soovin teile öelda kallid inimesed, et riskimine on elus vajalik. Ka minul võttis päev enne ära tulekut hirm hinge kinni, kuid ma ei andnud alla, ma teadsin, et ma saan hakkama ja siin ma nüüd olen. Armastan jälle elu ja elada.