Hõrk valu

Minu elus juhtus paar päeva tagasi midagi kummalist, midagi kõige kummalisemat mu senise elu jooksul. See kõik suutis juhtuda ühe ööpäeva jooksul.

Ma ärkasin uue aasta hommikul ülesse kohas, kus silmad lahti tehes sain aru, et miski pole õige. Ma vihkasin seda magamistoa mööblit, see oli kõige koledam, mida ma ealeski näinud olin. Iga detail magamistoas oli õudne. Ainus, mis heastas kõik oli võrratu vaade kesklinnale, mis veel magas. See lai aknalaud, kus ma kujutasin end öösiti kirjutamas. Kuid ei, mu kõrval oli keegi, kes oli vastikuim, keda olin viimast kuudel kohanud. Ta ei hoolinud mu soovidest, mõtetest ega tunnetest. Oli vaid tema hiiglaslik ego, üüratu ego. Ta isegi ei püüdnud mõista mu tundeid, mõtteid või soove. Ma olin kahe nädalaga avanud talle ühe osa endast ja hakanud tundma end hästi. Tegelikuses oli tegemist lihtsalt ühe härraga, kes ei vääri isegi härra nime vaid võiks kutsuda end lihtsalt maailma suurimaks egoks.

Järsku ma seisin ta ees, (ei mitte see sama) ja ulatasin talle oma korterivõtmed, ta lausus mulle lauseid nagu midagi polekski vahepeal juhtunud. Ta tõmbas mind enda vastu ja hoidis. Ta lahkus käes mu püha koha võtmed ning lausus, et armastab mind. Järgmisel hetkel me olime kohas, kus oli nii palju lõhkemata pomme, kodus. Ta istus mu vastas nagu midagi poleks olnudki. Ma olin hetkega unustanud selle, et ta on tulnud umbes viissada korda täpselt sama skeemi ja sama lausega ning siis kadunud. Ta on tulnud, võtnud ja läinud. Hetkeks oli mu südamest kadunud valu, viha ja suutmatus andestada- seda lihtsalt polnud ja mu ees oli vaid inimene, kes armastab mind. Ma teadsin seda, et ta armastab, ma olen alati teadnud, kuid ta lihtsalt ei oska selle armastusega midagi peale hakata. Kuid kas mina armastan teda veel, pärast kõike?

Kas armastus võib olla valus? Miks me oleme siin, kas me oleme kokku loodud, kuid ei suuda koos olla? Kas meile on määratud armastama üksteist kaugelt, sest koos me olla ei oska? Kas ma olengi väsinud ringijooksmisest ning tahan tegelikult ka kodus olla? Kas mind valdab seletamatu mõtlematus ja suutmatus reaalsust tunnistada? Mis saab edasi?

Ja siis me lebasime seal voodis ja naersime koos, hetkeks oli kadunud kogu valu, mis olime teineteisele põhjustanud. Me lihtsalt naersime nagu kõik eelnev oleks kadunud. Me laususime vaid sõnu: sa ju tead, et ma olen harjunud nii, sest me olime veetnud pool sajandit oma elust külg-külje kõrval ja me teadsimegi. Ja siis saabus hommik, see karm valgus paistis tuppa ja ka reaalsus oli jõudnud sinna samasse voodisse. Ta oli selja keeranud ja õrnused olid kadunud, käes oli hommik ja see üks öö oli möödunud. Ma vaatasin teda ja teadsin, et see on läbi. Ma teadsin järsku, et mitte miski pole muutunud ja ma karjusin seesmiselt enda peale, et ka mina pole muutunud. Tahtsin endale vaid korrutada, et seekord ma ei hooli ja seekord on mul ükskõik ning osa minust tundiski nii, kuid ma teadsin, et nii lihtne see olema ei saa.

Ma ei tahtnud enam otsida seda õiget härrat, ma ei tahtnud enam ärgata erinevates linnaosades ja tunda, et ma vihkan seda magamistoa mööblit, kus ma ärkan, sest see ei ole mina. Ma ei tahtnud enam tunda peale igat kahe nädalast tutvust, et tegu on täieliku värdjaga. Ma tahtsin tulla koju, kus ma tunnen, et mu süda saab teise poolega kokku.

Ma olin kodust läinud ja ta jäi sinna, nagu vanasti. Minus oli lihtsalt liiga palju küsimusi, neist peamine- miks seda oli vaja? Kas seda ühte ööd oli vaja selleks, et tunda, kuidas kõik on endine? Oli see märk meie tõelisest armastusest? Kas ma peaksin pingutama selle armastuse nimel, on see üldse olemas? Peaksin ma tegema suuri tegusid, sest pool sajandit koos olekut on siiski liiga palju väärt?
Mulle tuli kõne ja ma sain kõik oma vastused. Ta lahkus lausega ole tubli, tagasi oli see värdjas hoolimatu härrasmees, kellega me teineteist armastame, aga kunagi koos olla ei saa. Ma olin harjumatult rahulik ja olen seda siiani. Ma pole kordagi murdunud, et teha steeni selle kohta, kuidas sa jälle võisid seda teha.

Praegu soovin, et mu õla peal oleks väike mehike, kes ütleks, mis on õige ja kuidas olema peab. Kas vahel on vaja vaikust ja aega, et asjad tunduksid selged? Aga kui midagi ei kuule- MITTE MIDAGI, täielik segadus ei ja jaade vahel. On jaad, mis ütlevad rebi lahti hirmudest ja pane see toimima- kui on armastus siis pole ju muud vaja, kuid vahel võibolla ei piisa armastusest? Samas on ka eid- ma ei taha enam kuulda, et sellest ei tule midagi.

Kui see kõik aina kordub ja kordub siis kas see on märk? On see märk, et eidel on suurem kaal, kui jaadel? On see üldse märk? Saan ma tagasi oma südame ja elu, kus ma kontrollisin oma igat väikest tunnet, kaua sellega läheb? Kaua see sitakoorem nüüd mu hingel istub ja teed rajab raskete emotsioonidega?

Kas ma olen kunagi ühes postituses nii palju küsimärke kasutanud? Ei, kuid tegelikult on see vaid üks väike osa küsimärkidest mu peas.

Võibolla on vaikus parem, kui valusad vastused?

Ma meenutan seda ennustajat, kes ennustas pool aastat tagasi, et tema on see õige ja hinges armastab ta mind koguaeg, kuid kardab. Siiski on tema see mees, kellega ma pere loon. Praegu ma tahaks karjuda selle ennustaja peale.

Ma tean, et ma saavutan jälle kontrolli oma elu üle, kuid kurat see nõuab jälle aega! Ma tahan oma elu tagasi, selles hiilguses, mis see oli...